Need, kes mõtisklevad Jumala suure halastuse üle ega unusta ära Tema väiksemaidki ande, panevad “rõõmu endale vööks” ning “laulavad Issandale oma südames.” Meil tuleks pidevalt tänada Jumala käest saadavate igapäevaste õnnistuste eest ja ennekõike selle eest, et Jeesuse surm on teinud meile võimalikuks taeva ja õnneliku elu. Missugust halastust ja võrratut armastust on Jumal osutanud meie, kadunud patuste vastu, sidudes meid endaga, et oleksime Tema omad! Millise ohvri on meie Lunastaja toonud selleks, et meid võiks nimetada Jumala lasteks! Meil tuleks ülistada Jumalat selle õnnistatud lootuse eest, mida pakub lunastusplaan! Meil tuleks ülistada Teda taevase pärandi eest ning Tema rikkalike tõotuste eest; selle eest, et Jeesus elab meie eest lepitust tehes. EGW “Patriarhid ja prohvetid”

Õnn, mida otsitakse omakasupüüdlikest motiividest, väljastpoolt kohustusi, on ebakindel, tasakaalutu, muutlik ja ajutine. See möödub ja hinge täidab üksildus ning mure. Kuid Jumala teenimine toob rõõmu ja rahulolu, kristlast pole jäetud käima ebakindlatel radadel, teda pole jäetud asjatute murede ega pettumuste saagiks. Kuigi me ei saa osa selle elu naudingutest, võime siiski olla rõõmsad, vaadates tulevasele elule. Juba siin võivad kristlased rõõmustada ühenduse üle Kristusega; nad võivad osa saada tema armastuse valgusest ja tema läheduse alalisest troostist. EGW “Tee Kristuse juurde”

Kristus kirjeldas tulevikku näitega loodusest, mida jüngrid mõistsid. “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile,” lausus Ta, “kui nisuiva ei kuku mullasse ega sure, jääb ta üksi; aga kui ta sureb, siis ta kannab palju vilja!” (Jh 12:24) Kui tera langeb mulda ja sureb, siis tärkab uus taim, mis kannab vilja. Samuti pidi Kristuse surm kandma vilja Jumala riigile. Jeesuse surma tulemuseks pidi olema elu. Aastast aastasse kanduvad põllumehe teraviljavarud edasi tänu sellele, et ta justkui matab parima osa teraviljast maha. Teatud aeg on seeme varjul mulla all. Jumal hoolitseb selle eest. Siis ilmub oras, seejärel viljapea ning lõpuks vili pea sees. Kuid kasv saab toimuda ainult siis, kui tera esmalt maha maetakse.

Mulda maetud seemnest kasvab uus vili, mis hiljem omakorda maha külvatakse. Nii seeme paljuneb. Sarnaselt kannab Kristuse surm Kolgata ristil vilja igaveseks eluks. Tema ohvri viljana elavad lunastatud kord igavikus.

Nisutera, mis jääb mulda panemata, ei kanna vilja. See jääb üksi. Kristus oleks võinud, kui Ta oleks soovinud, säästa ennast surmast. Kui Ta oleks seda teinud, poleks Ta saanud tuua Jumala juurde poegi ja tütreid. Ainult elu ohverdades võis Ta anda elu inimkonnale. Ainult põrmu langedes, surres, võis Ta saada seemneks tohutule lõikusele, mis kogub kõigist rahvahõimudest, suguharudest ja rahvastest lunastatud Jumalale.

Selle tõega sidus Kristus õpetuse enesesalgamisest: “See, kes oma elu armastab, kaotab selle; aga kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab seda igaveseks eluks.” (Jh 12:25) Kõik, kes tahavad Kristuse kaastöölistena vilja kanda, peavad esmalt põrmu langema ja surema. Elu tuleb anda maailma vajaduste põllumaale. Enesearmastus ja isiklikud ambitsioonid peavad kaduma. Kuid enesesalgamise seadus on enesesäilitamise seadus. Põllumees säilitab oma vilja, kui ta külvab selle maha. Sama on inimese eluga. Anda tähendab elada. Elu, mida tahetakse säilitada, tuleb täielikult pühendada Jumala ja kaasinimeste teenimisele. Need, kes on Kristuse pärast selles maailmas valmis eneseohverdamiseks, säilitavad end igaveseks eluks. EGW “Ajastute igatsus”

“Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguse Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju. Tema on oma tahtel meid sünnitanud tõe sõna kaudu, et me oleksime otsekui uudsevili tema loodute seas.” (Jk 1:17.18)

Iga seeme kannab oma vilja. Õigetes tingimustes külvatud seeme areneb eluks taimes. Kadumatu Sõna seeme, mille hing usu kaudu vastu võtab, toob esile iseloomu ja elu, mis sarnaneb Jumala elu ja iseloomuga. EGW “Kristuse tähendamissõnad”