Kaheteistkümnes laste laulupäev oli Põltsamaal
Pühapäeval, 8. juunil peeti taas igasuvist laste laulupäeva, mis oli järjekorras juba kaheteistkümnes. Seekordne laulupäev kutsus lapsed, vanemad ja külalised Põltsamaa kultuurimajja.
Laste laulupäeva on alati peetud vahetult pärast kooliaasta lõppu juuni alguses. Seekord kujunes ettevõtmine osa laste jaoks kahepäevaseks: möödunud suvel algatatud lasteorkester pidi enne pühapäevast kontserti kokkumängimist harjutama; nii oligi Põltsamaa adventkoguduse maja siginat-saginat täis juba laupäeva pärastlõunal. Peale harjutust olid lapsed kutsutud perekond Soosaare juurde, kus sai mängida palli, küpsetada lõkkel saia ja üle pika aja ka juttu ajada.
Pühapäeva esimene pool kulus laulu- ja pilliharjutustele, kontsert Põltsamaa kultuurimajas algas 14.00. Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduse Eesti Liidu lastetöö juht Madli Vahtramäe tervitas kontserdi alguses kõiki esinejaid ja kuulajaid ning kutsus laste laulupäeva idee algataja ja idee elluviija Marjam Kalmuse mälestuseks vaikushetke pidama.
Kontserdil sai nautida nii mudilas- kui lastekoori laule, soololaulu, luuletusi ja ka orkestri- ja instrumentaalpalasid. Sõnaga rikastas kontserti Mervi Kalmus, kes võttis oma sõnumi aluseks Ellen Niidu „Suure maalritöö” idee ja innustas lapsi kaasa mõtlema, mis värvi võiks olla roostes mündid ja murelik südametunnistus. Mervi julgustas kuulajaid mure ning ebaõnnestumiste ajal Jeesuse poole pöörduma, et Tema teeks südametunnistuse jälle valgeks ja puhtaks.
Kontserdi lõppedes tänati korraldusmeeskonda, Põltsamaa kogudust ja tarmukaid lapsi. Kolmeteistkümnes laste laulupäev toimub 2015. aasta juuni alguses – kus, see pole veel teada.
Kontserdi videosalvestust vaata siit.
Allikas: Meie Aeg
Kogudusevanemate retriit 2014 pani alguse väärt tavale
Möödunud nädala lõpus, 6. ja 7. juunil olid kõik adventkoguduste kogudusevanemad palutud Põltsamaale Kuuri tallu retriidile. Sõna retriit tuleb inglise keelest ja tähendab tagasitõmbumist või omaette olemist.
Kokkutulemise eestvedaja Ivo Käsk sõnas, et kogudusevanem on koguduse juht koos koguduse pastoriga ja ta on kohaliku koguduse võtmeametnik. „Kõik muud osakonnad – noored, lapsed, naised, laekurid, sekretärid – tegelevad oma vastavate ametnikega ja koguduse vanemad on jäänud teenimatult unarusse,” ütles Ivo. „Meie koguduses on pastorite ühendus, mille ülesanne on hoolt kanda pastorite ja koguduse vanemate ametialase ja isikliku edenemise eest. Antud retriit oli üks samm selle ülesande täitmise suunal,” lisas Ivo, kes on lisaks koguduste liidu esimehe ametipostile pastorite ühenduse sekretär Eestis.
Seekordne ja ühtlasi esimene omalaadne retriit algas reede õhtul kogunemise ja seejärel saunaskäiguga. Laupäeval oli tavapärane õppetükitund, jumalateenistus ja pühaõhtusöömaaja teenistus. Pärastlõunal räägiti erinevatel kogudusevanemate ja ka liidu pastorite töökorraldust puudutavatel teemadel. „Arutasime, milleks vajatakse kogudusevanemat. Pärast rääkisime pastorite töökorraldusest. Päeva lõppedes täitsid kogudusevanemad tagasisidelehe, millel oli korduvalt märgitud, et neid huvitab, kuidas võiks paremini välja näha pastori ja kogudusevanema koostöö,” ütles Ivo aruteluteemade kohta.
Eesti adventkogudustes on kogudusevanemaid kokku 25, retriidil osales neist 18. Kogudusevanemate hulgas on ka emeriitpastoreid. Neist kaks, Viktor Noginovski ja Mart Vari (mõlemad Viljandi koguduses), olid samuti Kuuri talus kohal.
Pikemalt loe Advent.ee leheküljelt http://advent.ee/artikkel/68229/kogudusevanemate-retriit-2014-pani-alguse-vaart-tavale/
Jumala arm
Jeesus elas, kannatas ja suri selleks, et meid lunastada. Ta sai “valude meheks”, et meie saaksime igavese rõõmu osaliseks. Jumal lubas tulla oma armastatud Pojal, täis armu ja tõde, kirjeldamatu hiilguse maalt patu hävitava mõju all kannatavale maale, mida tumestab surma ja needuse vari. Isa lubas tal lahkuda oma armastuse rüpest, inglite jumaldavast austusest, et kannatada alandamist, solvamist, häbistamist, vihkamist ja surma. “Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud.” (Js 53:5)
Seda suurt ohvrit ei toodud eesmärgiga äratada Isa südames armastust inimeste vastu, mitte selleks, et panna teda tahtma inimest päästa. Ei, ei! “Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud.” (Jh 3:16) Isa armastab meid, aga mitte suure lunahinna tõttu, vastupidi, ta valmistas lepituse sellepärast, et ta meid armastab. Kristus oli vahendaja, kelle kaudu ta valas välja oma piiritu armastuse langenud maailmale. “See oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega.” (2Kr 5:19) Jumal kannatas koos oma Pojaga. Ketsemani ahastuses ja Kolgata surmas maksis lõputu Armastus meie lunahinna.
E.G.White’i raamatust “Tee Kristuse juurde”
Minge sisse kitsast väravast
Kas see on rõõmus üllatus, kui ühel päeval avastad, et kapis mõnda aega oodanud püksid mahuvad jalga vaid siis, kui sügavalt välja hingad ja kõhu maksimaalselt sisse tõmbad? Milline emotsioon sind tabab, kui käänulisel metsateel, mida ühelt poolt ääristab vesine kraav ja teisel pool on võserik mets, kohtad vastutulevat autot, ja sa tead, et emb-kumb juht peab nüüd oma pool kilomeetrit tagurdama, enne kui teine auto mööda pääseb? Kitsas…
Näib, et sõna “kitsas” kannab elus sagedamini negatiivset tähendust. Seda paradoksaalsem on Jeesuse üleskutse, mis kannab endas tõde, et üksnes “kitsas tee” viib ellu. Lai tee lõpeb hukatuses. Mida Jeesus Kristus kitsa tee all silmas pidas ja miks just see tee on Tema soovitusel meie jaoks parim tee, sellest mõtiskleme koos Põltsamaa adventpalvelas hingamispäeval 25. jaanuaril kell 11.00. Kõik on oodatud!
Kindel Kaitsja
Kristus ei hülga iial neid, kelle eest Ta on surnud. Meie võime Ta maha jätta ja langeda kiusatuste võimusesse, kuid Kristus ei pöördu kunagi ära inimesest, kelle eest Ta on maksnud lunahinna oma enese eluga. Oleks meie vaimulik nägemine terav, näeksime inimesi, keda kitsikused, mure ja masendusekoorem rõhuvad surmväsinuina julgusetuses lausa surma igatsemas. Näeksime, kuidas inglid lendavad kiiresti neile kiusatuile appi, löövad ümbritsevad kurjuseväed taganema ja asetavad nende jalad kindlale alusele. Sellise kahe armee vahelist võitlust peetakse sama reaalselt kui peetakse sõdu selle maailma sõjavägede vahel. Vaimuliku võitluse tulemustest oleneb inimeste igavene saatus.
Tema, kes on Kuningas ja vägede Issand, istub keerubite vahel ning kaitseb endiselt oma lapsi keset rahvaste tüli ja mäslemist. Kui kuningate kantsid langevad ja vihanooled läbistavad Jumala vaenlaste südant, on Jumala rahvas turvaliselt Tema käte vahel. EGW “Prohvetid ja kuningad”
