Sellise küsimuse esitas matkaline, kes polnud kunagi varem kanuuga sõitnud, kui tuli aeg valida kanuu ja paariline. Kuigi kanuumatkale ei satuta juhuslikult, võtab esimest korda vee peale minek ikkagi kergelt südame alt õõnsaks. Hirm jääkülmas sügiseses jões kanuuga ümber minna ja läbimärjaks saada ei ole päris alusetu, sest seda on matkalistel varemgi juhtunud.

Oktoobri esimesel nädalalõpul toimus Kristlike Matkade kaubamärgi all järjekordne ühismatk, seekord kanuudega Pärnu jõe peal. Laupäeva jahedas hommikus kokku saanud ei olnud kogenud tavapäraseks hingamispäevaseks koosolekuks, sellest andsid tunnistust soojad vettpidavad riided ja kummisaapad. Piibliteksti palvuseks ei loetud mitte paberlehtedega raamatust, vaid telefonist, mis rändas seejärel veekindlasse kotti. Palvetajad ei laskunud märjal rohul põlvili, vaid seisid ringis ja kutsusid nii Looja selle päeva kaaslaseks ja kaitsjaks, südame ja meelte avajaks. Tekst Rooma kirja 12. peatükist kutsus meid olema üksmeelsed, mitte laskma kurjal enda üle võitu saamast, vaid võitma kurja heaga.

Kanuumatk võib olla iseloomuproov. Kuidas reageerida siis, kui teine kanuu sulle oskamatu tüürimise pärast otsa sõidab või matkakaaslane sind kogemata liigentusiastliku aeruliigutusega külma veega üle piserdab? Või su kanuukaaslane tüürib sind kogemata kaldasse või kivi otsa? Või teised kiirendavad võistlushimus oma paate nii, et sina jääd taha ja kuidagi teistele järgi ei jõua?

Loomulikult juhtus kõike seda ja mitte ainult korra. Kuid selle hommikupalve vägi kandis meid õhtusse endises heas tujus ja üksmeeles. Õhtusöögilaua ääres hommikul kuuldud sõnu meenutades pidime muigega tõdema, et muude juhistega saime hakkama, aga tuliseid süsi kellegi pea peale koguda ei õnnestunud.

Jumal lõi rahupäeva inimese pärast ja nii mõnigi tundis, et see jõe peal veedetud aeg ei jäänud alla tavapärasele rahupäevale. Kes igapäevaselt teeb tööd kontorilaua taga, see tundis, kui mõnus on ennast veidi liigutada. Kes igapäevaselt elab asfaldi ja betooni maailmas, see tundis, kui mõnus on olla eheda looduse keskel. Kelle osaks on argine töö- või koolistress, see tundis rahulolu lõõgastavast vaheldusest sõbralikus seltskonnas. Kelle osaks on linnamüra, see tundis rahulolu looduse vaikusest. Ja kui seda vaikust katkestasid ka elevil koerte haukumine või ehmunud lehmade muugimine kaldal, siis seegi oli vürtsiks sellele üldisele rahule. Üle kõige selle oli vaimustav sügisene loodus oma vahelduvates värvides.

Naljakal kombel oli isegi kärestikes rahu. Vesi voolas küll kiiresti, kuid oli nii madal, et tihti tuli kanuust välja astuda, et põhja peale kinni jäänud paati edasi aidata. Polnud hirmu ümber minemise ees ja tänu Jumalale ei juhtunud seda selle matka jooksul ühelgi paatkonnal.

Nagu Kristlike Matkade puhul ikka, oli oluline vaimulik osa. See, mis plaani sai võetud, sai ka tehtud: palvused hommikul, laupäevaõhtune arutelu (vaimuliku) rännaku üle ning ühine õppetüki õppimine. See viimane sai teoks alles peale reisi lõppu, pühapäevases sihtkohas. Esialgne plaan oli õppetükki õppida laupäeva lõuna ajal, kuid lõunakoht oli vilu ja tuuline. Seejärel pidime seda tegema laupäeva õhtul, kuid väsimuse tõttu ei suutnud kaht vaimulikku tegevust läbi viia. Siis pidime seda tegema pühapäeva hommikul, peale sööki, kuid matkalised magasid nii kaua, et ka hommikuseks osaks jäi vaid palvus. Aga me ei jätnud jonni ning huvitav arutelu pühamu teemadel toimus pühapäeva lõunal. Otsustasime, et aitab edasilükkamisest, lõunasöök ja saun võivad oodata, kuid vaimulik toit mitte.

Matka lõppedes oli hea tunne. Mitmed meie seast olid selgeks saanud, kuidas juhtida kanuud nii vaikses kui tormises vees, ning õppinud üksteisega koos töötama ja üksteist usaldama. Olime saanud elamusi hingele ning sügavpuhastust saunas ihule. Olime jäänud üksmeelseks ja seda ei kõigutanud nii sõbralikud aasimised lauas kui üksteise leiliga kõrvetamine saunas.
“Millal jälle?”
Kui Jumal lubab, siis Kristlikud Matkad ühendavad inimesi üksteise ja Loojaga ka tulevikus.

Toomas Lukk

Lõikustänu aeg on nagu sünnipäev – seisame kingitusi täis laua ees, silmad säravad ja meel rõõmus. Oleme tänulikud Taevaisale kõigi heade andide eest. Meie osa on olnud külvata, harida ja saak koguda, aga Jumal on kasvatanud. Tema osa on kõige tähtsam. Meie jaoks on see suur ime. Ilma seemnesse peidetud elujõuta ei kasvaks ju mitte midagi. Sellepärast ongi igal sügisel aeg tänada Loojat kõigi heade andide eest!

Lõikustänu hingamispäeval kõlasid meie koguduse jumalateenistusel tänulaulud. Nii ühislaulud kui koorilaulud kiitsid Jumalat Tema armastuse eest, Tema helduse eest, mis kestab igavesti.

Jutlus keskendus maailma lõpule, mida Piiblis on võrreldud lõikusega – küpsenud vili kogutakse aitadesse ja umbrohi hävitatakse. Lõpuajast rääkides on hea seda võrrelda veeuputusega. Kurjus kasvas üha suuremaks. Jumal andis hoiatuskuulutuse ja ustavaile võimaluse hukatusest pääseda. Meie ajal on samuti kurjus võimust võtmas. Jumala ustavad teenrid püüavad maailma hoiatada ja kuulutavad rõõmusõnumit päästest Jeesuse Kristuse läbi. Nii kogutakse lõikus maailma lõpetuseks. See on ka kurjuse lõpp igaveseks.

Peale lõunat kogunesime veelkord, et lahti mõtestada Suure Lootuse projekti olemus ja eesmärk.

Palvetasime eestpalvenimekirjadesse kantud inimeste eest.

Vastuseks küsimusele, kas keegi meie seast saab rääkida oma kogemusest seoses raamatuga „Suur Võitlus“, kuulsime kahte tunnistust. Üks eakas koguduse õde oli juba varases nooruses Jumalat uskunud, kuid oma otsuse liituda adventkogudusega tegi ta alles siis, kui oli iseseisvalt läbi lugenud „Suure Võitluse“. Ta sõlmis eluaegse lepingu Jumalaga ristimise läbi, kui oli 13.aastane. Ja üks meie noortest tunnistas, et temale isiklikult avanes tõde hingamispäevast täielikult siis, kui oli läbi lugenud „Suure Võitluse“.

Vestlesime ka sellest, kuidas paljundati ja levitati „Suurt Võitlust“ ja teisi raamatuid aastakümneid tagasi, kui kehtiv riigikord ei lubanud trükkida vaimulikku kirjandust.

Teelauas jätkus arutelu misjonitöö vajadustest ja võimalustest.

Meelde tulid sõnad ühest hommikul kuuldud laulust: Jeesus otsib meilt vilja, kuid Tema südames on kurbus, kui Ta leiab vaid lehti…

Küsimus igaühele: kas mina tahan olla viljakandev oks?

Vahepeal soikujäänud noorteõhtute asemel sai septembri viimasel pühapäeval teoks uutmoodi noortekas. Uutmoodi oli noortekas sellepärast, et ülakorrusel on noortel palju vabam toimetada kui päris kirikusaalis. Kohaletulnuid oli just parasjagu, et ühe suure vaiba peale mängima ja ühe suure laua taha sööma mahtuda.

Plaanis oli teha ja süüa pannkooke, mängida mänge ja vaadata filmikatkeid. Tegelikkuses läks aeg nii kiiresti, et filmideni ei jõutudki. Seepärast on põhjust tagasi tulla ja võtta ka sõbrad kaasa. Tegevust jätkub!

Järgmine noortekas on pühapäeval, 13. oktoobril kell 4, ning pühapäev kell neli jääbki iganädalaseks toredate noorte kokkusaamise ajaks.

Laupäeval, 12. oktoobril, kell 11 on aga pidulik lõikustänu jumalateenistus, millest kutsume osa saama kõiki, nii noori kui vanu, nii tuntuid kui võõraid, kõiki nii lähedalt kui kaugelt. “Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti!” Psalm 136,1.

Tänavune Talvele Vastu oli peaaegu käes, kui me korraldajatena hakkasime üksteiselt küsima, mitmendat aastat me juba seda teeme. Nüüdseks on vastus selge: see oli viies kord! Pooleldi ümmargune arv annab põhjust tagasi vaadata ja mõelda, kust me alustasime ja millises suunas me oleme liikunud.

Kui me esimest korda linnavalitsuse uksest sisse astusime, et oma ideedele tuge saada, oli meie mõtetes pilt üritusest, mis on suunatud ainult ja konkreetselt puudustkannatajatele üsnagi kitsas tähenduses. Soovisime, et linna sotsiaaltöötajad annaksid meile andmed inimeste kohta, kes abisaajateks võiksid kvalifitseeruda ning siis me oleksime saatnud neile kutsed ja teenindanud neid vastavalt. Hoolimata linnapoolsest toetavast suhtumisest me oma sihtgrupi kohta andmeid siiski ei saanud, sest selgus, et see on seadusega keelatud.

Mäletan, et olin siis pettunud. Kui nimeliste kutsete puhul oleksime me osanud arvestada ehk mingi umbkaudse inimeste arvuga, siis ajalehes ja kuulutusstendidel reklaamides ja suvaliselt kutseid jagades ei osanud me üldse prognoose teha. Kas riideid jätkub? Milliste vajadustega inimesed tulevad? Kas keegi üldse tuleb? Keegi ei osanud nendele küsimustele vastata. Vastamata küsimusi oli teisigi: mis kell alustada, kui kaua peaks see kestma, kui palju aega läheb ettevalmistusteks, mida üldse on vaja ette valmistada. Asi oli uus nii eestvõtjatele kui kaasaminejatele.

Praegusel hetkel näen ma selgelt, et kokkuvõttes oli see suur õnnistus, et meile linnavalitsuses andmete andmisest keelduti. Hakkasime reklaamima üritust kogupereüritusena, kusjuures eriline tähelepanu oli suunatud lastele. Tulemus oli see, et ettevõtmise kandepind laienes märgatavalt. Talvele Vastu ei ole kunagi olnud kitsas sotsiaalabiprojekt, vaid see on tasuta asjade ja teenuste laat absoluutselt igaühele. See on hea mitmel põhjusel: esiteks, Eestimaal vajavad abi mitte ainult kõige vaesemad, ja teiseks, ka paremal järjel inimesed saavad taaskasutades praktiseerida keskkonnahoidlikku eluviisi.

Linna ja ümbruskonna inimesed pole ürituses osalised sugugi mitte ainult ühel pool letti. Väga paljud on panustanud, tuues oma kasutatud asju. Üha rohkem inimesi tuleb oma abi pakkuma asjade väljapanemisel ja teenuste osutamisel. Tullakse ja antakse teada abivajajatest, kellest endast ei ole kohale tulijat. Selliste mitteametlike kontaktide kaudu jõuame me ehk sinnagi, kuhu sotsiaaltöötajad ei jõua. Aitäh kõigile headele abilistele!

Hea meel on, et lisaks igal aastal töötanud juuksurile on hoo sisse saanud meedikud ning tänavu kolmandat aastat tegeles ennetustööga päästeametnik, keda saatis maskott Nublu. Lõuna Päästekeskuse ennetustöö plaanides oli Talvele Vastu sel aastal ühe üritusena sees. Selline koostöö teeb ainult rõõmu!

Iga koos tegemine on kogemus. Kui alguses oli Talvele Vastu meeskonnas vaja päris palju omavahel konsulteerida ja arutada ning väga täpselt pidi paika panema vastutusalad ja minimeeskonnad, siis nüüdseks sujuvad asjad juba peaaegu iseenesest. Mõtlen kahetsusega sellele, kuidas esimesed kolm aastat olime me nii entusiastlikult ametis ürituse tegemisega, et iseenda unustasime hoopis ära. See tähendas seda, et aktiiv töötas söömata varahommikust kuni hiliste pärastlõunatundideni ja ega siiski korralikku sööki kuskilt võtta ei olnud. Nüüd oleme ka selles osas paremad lahendused leidnud.

Talvele Vastu ampluaa on igal aastal laienenud. Kui esimesel aastal oli adventkiriku aias ainult üks telk, kuhu pidid ära mahtuma riided, jalanõud, mänguasjad, koolikotid ja raamatud, siis tänavu oli seal juba kolm telki. Laste telk oli kasutusel juba neljandat aastat ning tänavu lisandus tervisetelk. Uus oli ka see, et lastele toimus kaks paralleelset programmi: üks teismelistele ja teine noorematele.

Juba mitu aastat ei mahu pakutav kraam telgi alla ära, vaid on paigutatud aeda lageda taeva alla. Imeline on see, et septembrikuu heitlikes ilmaoludes on meile alati ürituseks sajuta ilm kingitud. Seda ka tänavu! Me ei aja selle peale rinda kummi – vaadake, kuidas Jumal meid aitab -, vaid oleme väga alandlikult lihtsalt tänulikud. Sel aastal on kolmas aasta, kui Talvele Vastu lõppakordiks on tänujumalateenistus. Seekordsel tänukontserdil, 21. septembril kell 11, esinevad kohaliku koguduse lauljad ja muusikud. See on võimalus väljendada oma tänu Jumalale, korraldajatele ja abilistele.

Talvele Vastu on kujunenud meie koguduse sügistalvise hooaja avaürituseks. Kiriku teisel korrusel hakkavad jälle käima kursused. Vahepeal soikunud noortekas kutsub 29. septembril kell 6 pannkoogi- ja filmiõhtule. Uued Piiblid ootavad endaga tutvuma. Nii tegutsedes püüame me kogudusena järgida Jeesuse eeskuju, kes igal võimalikul juhul leevendas inimeste kannatusi ja kuulutas taevariiki.

Hele