23.-25. oktoobril toimus meie viimane matk sellel aastal, sügisene paadimatk. Jällegi olime usinalt matkapäevikut täitmas ning sealtvõetud jupikestest moodustub ilus ülevaade meie matkast.

23. oktoober
Siin me jälle oleme. Eelmisest matkast on alles jäänud Marleen, Triin, Betty, Vallo, Mairo ja Tanis ning uuteks kamraadideks on Deivy, Eda, Kalle ja Toivo. Alustasime Põltsamaa lähedalt Külmojalt ning plaanime jõuda niikaugele kui jõuame. Täna, 23. Oktoobril, on olnud äärmiselt ekstreemne päev, meil oli peaaegu kaks kärestikku ning enamus ajast vool puudus. Saime ka vihma. Tegime paar kiirendust, rekordiks saime 9 km/h. Õhtul jagasime seltskonnaga oma hirme. Kui enamustel oli üks või kaks hirmu, siis Deivy omadest me parem ei räägi..

Betty

Üldpilt on hetkel selline, et meid on raftinguparves 8, Kalle on põline tüürimees, ning Tanis ja Mairo luusivad süstadega meie ümber. Paratamatult tuleb meil need 3 päeva ühes paadis veeta, seega põgeneda pole kuskile ja otsustasime mängima hakata. Kõige raskem töö oli vast sõnade meeldejätmismäng, kus lõpuks pidi 34 sõna õiges järjekorras mäletama. Pimedas jõudsime ööbimiskohta, järgmisel hommikul avastasime, et tegu on karjamaaga ja lehmad olid seda samuti värskelt külastanud.

Vallo

24. oktoober
Päev algas lootusrikkalt..
Betty ja Marleen soovisid midagi ekstreemsemat, teistsugust. Tahtsime sõita pimedas, taskulambid põlemas, täielikus vaikuses- kus kuulda oleks olnud ainult vee liikumist. Pimedad kaldad, mis kubisesid meid jälgivatest killeritest. Mairo lubas, et lahendame need erimeelsused hääletusega nagu demokraatlikus riigis kombeks.
Kuid päev võttis ootamatu pöörde..

Betty

Täna oli küllaltki intriigiderohke päev, näiteks mängisime maffiat. Ööbimispaika jõudes hakkas Kalle kohe hauda kaevama, seejärel läks aga üllatuslikult hoopis kalale. Just siis, kui esimest korda kala näkkama hakkas, hüüdis keegi kaldalt, et „Kalle, kuidas võtab kah?“, Kalle ehmatas ja nii ta läkski. Kala me ei saanud. Õhtu oli pikk ja aega palju, Deivy ja Toivo käisid näiteks süstadega Emajõel ära. Seejärel arvas Toivo, et teiselpool jõge on kuivemad oksad ja lohistas nad mööda vett üle jõe ja siis nad enam nii kuivad ei olnud.. lõkkesse läksid nad igaljuhul.
Õhtul rääkisime Kristlikud Matkad logokonkursist, palju õnne võitjale! Loosisime ka hääletajate vahel loosiauhindu igasuguste eri viisidega..

Vallo

25. oktoober
Tere. Olen Deivy. Ärkasin täna kuue aeg. Mõlema suure varba jalad olid külmunud. Mõtlesin, et teen lõkke ja soojendan varbad üles. Nii tegingi. Praeguseks oleme üleval Mina, Danielson ja Eda. Teised magavad. Kalle on tubli ja tõi vett ning pani tulele keema. Aaa, Vallo ka vahepeal ärkas, tegi mõne pildi, mõtles et läheb ujuma ka, aga läks hoopiski magama tagasi. Ilm tuleb ilus. Mõtleme siin Kallega, et laseme tüdrukutel puhata ja teeme ise süüa. Mõtleme mida teha, kas tatart või suppi, aga tundub et tatart polegi. Siis tuleb vist supp.
Eile olime Toivo ja Mairoga üheni üleval, Vallo võitles, aga üle 00:00 ei suutnud. Meil toimus aga võistlus, mille Toivo võitis. Naerda sai ikka nii, et kõhulihased siiani valusad. Nüüd tuli plaan teised üles ajada, siinsele seltskonnale meeldib mu äratus „Spordimehe laul“. (Hiljem muutus see matka hümniks)

Deivy

Hommikust! Kalle siinpool. Öö oli külmem seekord. Hommikul oli telk pealt jääs. Õnneks oli magamiskotis soe olla. Paat ja süstad olid ka üleni jääs. Ei tahaks nagu eriti sinna istudagi, aga küll päike ta varsti üles sulatab. Muide toit on suht otsakorral, aga jah, loodetavasti peame matka lõpuni vastu. Käreveresse me seekord välja ei jõua. Igatahes tüdrukute telgist kostub jälle killerite teemat. Majake, kus sööme, on pidevalt lõkketossu täis. Isegi tüdrukud ütlesid oma spetsialisti pilguga ehitist hinnates, et valesti ehitatud..

Kalle

Nii, jõudsime nüüd siis matka lõpppunkti ja avastasime, et siin ongi päris killerid. Keegi Eino Tihane mõrvati siinsamas aasal 1966, st et mõrvar võib olla 60-70 aastat vana Appi!

Triin

Viimane peatuspaik enne ärasõitu. Istume ümber pika laua ja söömine on just lõppenud. Selline mõnus hetk. Matkapinge hakkab kaduma ja asendub kerge rammestusega. Matk on olnud suurepärane mõnedest eriarvamustest hoolimata. Sügisene loodus, päikesesillerdus veel või isegi väike päevane vihmasabin- see jääb kauaks meelde. Mulle oli ka esmakordne kogemus sügisel telgis ööbida.

Eda

Rohkem lugemist leiad meie matkapäevikust. Tule matkama!

Põltsamaa kogudus ühines palvenädalaga, arutlesime iga päev ühe teema üle.

Hingamispäeval oli lisaks viimasele loengule ka üllatus isadele, sest 13. novembril on kalendris märge isadepäev. Isadele oli pühendatud flöödipala ja sõnavõtt.

Kas on teie seas sellist inimest, kellelt ta poeg palub
leiba, ent tema annab talle kivi?
Või kui ta palub kala, ent ta annab talle mao?
Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma
lastele, kui palju enam teie Isa, kes on taevas, annab head
neile, kes teda paluvad!

Matteuse 7,9-11

Ette kutsuti ükshaaval kõik isad alates auväärsematest, kes on juba vanaisad ja lõpetades meie noorte isadega. Igale isale loeti Piiblist üks kirjakoht ja anti väike kingitus.

Otsekui isa halastab laste peale,
nõnda halastab Issand nende peale,
kes teda kardavad.

Laulud 103,13

KAUNIST ISADEPÄEVA!

5. kuni 12. novembrini peavad adventistid üle terve maailma iga-aastast palvenädalat, mille teemaks on „Jumala päästev arm“.

“Nende palvenädalaloengute vahendusel uurime üheskoos adventismi keset – Jumala päästvat armu. Kõigis tekstides vaadeldakse taevast pühamut kui paika, mille kaudu on päästvat armu inimestele vahendatud ja vahendatakse siiani. Pühamu sõnum ei ole teoloogiline uurimisteema, vaid isiklik teekond, millel me avastame ja mõistame Jumala armu.

Me ei alusta seda rännakut mitte Siiani mäelt, vaid meie esimesest kodust, Eedenist, kus sõnum pühamust oli juba olemas. Sellele järgnes patu kohutav saabumine, mis lõikas meid ära Jumalast ja Tema ligiolust; ent me avastame pühamus Jumala armu suuruse – et Jumal soovib tulla ja elada meie keskel.

Pühamus leiame hea sõnumi lepitusest läbi Jumala Talle. Me võime toetuda teadmisele, et ka suurimas hädas on abi meie taevase pühamu vahendaja kaudu alati kättesaadav. See sõnum peaks meie elu positiivselt mõjutama, kui me elame armastava ja andestava Jumala ligiolus ning kasvame oma Päästja sarnaseks.

Ma palvetan, et me võiksime neid loenguid uurides elada positiivselt ega kardaks Jumala lähedust; et me leiaksime taevasest pühamust kindlust kohtupäevaks, kuna Jumala kohtunikutool on armutroon.

Ma soovin, et me saaksime osa Jumala igavese ligiolu rõõmust, kui Eeden maa peal taastatakse. Juhtigu Jumal sinu ja minu elu, kui me palume Temalt äratust ja uuenemist, mis viiks Püha Vaimu hilise vihma ja Kristuse peatse teise tulemiseni,” kirjutab Ted Wilson.

Allikas: advent.ee

Nädalavahetusel Tallinnas toimunud adventkoguduste noortepäevadel arutati koos Soomest külalisesinejaks tulnud pastor Mariel Piloisiga iseäralike ligimiste ja erinevate kultuuride teemal.

Mitme kodumaa ja mitmetahulise kultuurikogemusega inimesena avas Mariel Eesti koguduste noorte jaoks teemat, mis vähemalt osaliselt on meie jaoks ehk alles tulevikuküsimus, kuid nagu ka Eesti liidu noortejuht Ivo Käsk rõhutas, on selliste probleemteemade puhul oluline nendele küsimustele ette mõelda.

„Reedel rääkis Mariel oma isiklikust kogemusest. Kogemusest kitsarinnalisuse ja rassismiga,“ ütles Ivo.

„Laupäeval keskendus tema sõnum küsimusele, et kui erinevad põgenikud on juba siin, mis on siis meie kui kristlaste kohus nende suhtes. Põgenikeprobleem on valitsuse mure ja üldiselt ei saa meie sinna midagi teha. Kui need inimesed on siin meie kõrval, peame meie mõtlema sellele, mida meie saame nende suhtes teha,“ vahendas Ivo.

Soomes on põgenike ja sisserändajate teema oluliselt päevakorral ning põlissoomlaste partei aktiivse esiletõusuga viimastel parlamendivalimistel kerkinud üheks põhiküsimusteks riigi poliitika kujundamisel. 1975. aastast alates Soomes elanud Mariel Pilois väidab, et seal on omamoodi kitsarinnalisust siiani.

Ivo rõhutas Marieli mõtet, et tegelikult taandub kõik meie suhtumisele inimestesse üldiselt. „Hingamispäeva pealelõunal rääkis Mariel kultuurilistest erinevustest – kuidas nendele läheneda ja nendest teadlik olla. Eks see olegi suhtumise küsimus ja kui ollakse valmis lähtuma põhimõttest, et teeme teistele seda, mida soovime, et meilegi tehakse, siis tõenäoliselt ka teame, kuidas konkreetses olukorras käituda.“

Sel korral nii Tallinna adventkirikus kui ka põhisündmustega nelipühikiriku Toompeal asuvas kirikus toimunud noortepäevadega jäi liidu noortejuht igati rahule. „Mulle meeldis, et nii palju vabatahtlikke oli, see oli lahe. Minu ajaloos oli see vast kõige enamaid noori organiseerimisse kaasava üritusega. Erinevates rollides oli palju uusi inimesi kaasatud. Põhiorganiseerimine oli Marleeni (Lobjakas) peal. Tema suhtles nelipühikirikuga ruumide küsimuses ja organiseeris toitlustamise,“ selgitas Ivo.

Ligi 300 inimest kokku toonud traditsionaalne öökirik oli seekord veidi omanäolisem võrreldes eelnevatega. „Öökirik oin iga kord nagu isemoodi. Sisu ka vahetub. Sel aastal oli ka teistmoodi. Tallinna III kogudus tegi näidendiklippidega nagu ürituse selgroo, mis oli omalaaadne ja kordumatu. Sel korral oli ka koguduste poolt rohkem näidendeid kui viimastel aastatel. Näiteks eelmisel aastal Tartus domineeris soololaul. Eelmisest öökirikust sai alguse mõte, millest arenes välja Tallinnas toimunud ja koos lätlastega korraldatud muusikapidu, kus kõik need kenad lauljad said üles astuda. Kõik see sai alguse sellest öökirikust. Nii et ma ei tea, kas peaksime mõtlema nüüd näidenditele keskenduvale üritusele!? Noortel on igatahes talenti,“ mõtiskles Ivo.

Ivo on välja paistnud peale iga eduka noorteürituse korraldamist positiivse ja ettevaatava analüüsivõimega, tuues esile mingeid valdkondi, mis vajaksid edasist arendamist ja suuremat tähelepanu. Sel korral jäi ta mõtlema noortele, kes olid adventkoguduse üritusel esimest korda.

„Ma nägin päris palju noori, keda ma enne polnud näinud. Viimasel ajal on neid rohkem ja neile peaks ehk koordineeritumalt tähelepanu juhtima. Märkasin, et oli ka neid, kes olid tulnud täitsa omapead kohale.“

Kui tavaliselt on noortepäevad keskendunud mingile mototeemale, mida siis sõnalistes osades erinevatest nurkadest avatakse, peaks Ivo meelest olema igal korral ruumi ka otsesele evangeelsele sõnumile ning üleskutsele ennast Jumalalale pühendada. „Nendel suurtel üritustel on inimesed altid sellisele üleskutsele, mingile pühendumismomendile ja ma arvan, et see peaks seal teadlikult sees olema ja sellest oli puudus. Selle ma panen omale kirja,“ võttis Ivo teema kokku.

Allikas: Meie Aeg

5.-9. oktoobril käisid Põltsamaa noored Tšehhimaal tuuritamas. 2011 aastal sai kirjutatud misjoniprojekt, mis seisnes kursuses „Avasta Kristlus“ ning kursusest osavõtjad said nö preemiareisi Tšehhimaale. Tšehhis toimus meil ka 2 esinemist, kus ettekandmisele läks põltsamaalaste leivanumber: omatehtud muusikal. Nii me 18kesi teele asusimegi: 15 põltsamaalast, turvamees Andres ja 2 ülitoredat bussijuhti. Kuna sõiduks kulus meil kokku 3 päeva, saime kohapeal olla ainult 2 päeva, aga need olid seda väärt! Lisainfoks veel, et novembrikuu lõpus läheb enamvähem sama seltskond Taani esinema. Nüüd aga vaatame mida osalejad ise asjast arvavad:

Reisi Tšehhi ootasin ma juba kevadest saati. Kui otsustasime kevadel misjoniprojektist osavõtjate hääletusega just Tšehhimaale minna, olin väga elevil, sest soovisin siiralt taaskülastada Český Těšínit, kus olin olnud ka 2008/2009 aastavahetusel ning lausa nädal aega seal 2009. aasta jaanuaris koolis käinud. Bussireis läbi Läti, Leedu ja Poola oli pikk, kuid väga lõbus. Nalja sai palju tänu ülitoredale reisiseltskonnale ning see aitas kindlasti üle elada ka kardetud pika bussireisi. Meie vastuvõtjad olid valmistanud meie tulekuks märkimisväärse põhjalikkusega. Valmis oli tehtud lausa kindel reisiprogramm, mida rikkus veidike vihmasadu, nii et mägedesse jäi seekord minemata. See-eest avanes meil võimalus linna peal jalutada ja olime lausa nii tublid, et käsime jalgsi Poolaski ära. Nimelt on Český Těšín piirilinn ning riigipiiri ületamine oli meie ööbimiskohast ehk adventkirikust põhimõtteliselt „kiviviske kaugusel“. Külaskäiguks olime valmistunud põhjalikult ka meie. Enne minemist harjutasime esinemisprogrammi, mida reede õhtul esitasime Havířovis ja laupäeva õhtul Český Těšíni adventkirikus. Publik oli hästi soe mõlemas kirikus ja meie esinemistele elati kaasa.

Eriti tore mälestus on viimasest reisipäevast ehk laupäeva õhtust, kui oli organiseeritud mängude programm, kust ei puudunud järjekordselt ka ülihead söögid. Tšehhi ja Eesti noored veetsid koos ühe toreda õhtu. Samuti ei seganud meid ka keelebarjäär ning mina sain jällegi praktiseerida oma saksa keelt, milleks mul eriti tihti võimalust ei avane. Nimelt on osad Tšehhi noored õppinud võõrkeelena saksa keelt, kuid üldiselt oli inglise keele oskajaid siiski rohkem.

Minu jaoks tõi reis meelde mitmeid toredaid mälestusi ja oli eelkõige rõõmus taaskohtumine, sest mitmed Tšehhi noored on töötanud koos minuga Walesis ning olen osadega neist sõber olnud juba üle kolme aasta, kuid seekordki avanes mul võimalus kohtuda uute inimestega , saada paar uut sõpra ning veeta üks mälestusväärne ja ülitore nädalavahetus Tšehhimaal.

Heldi

Tšehhi reis läks igati korda. Tore on käia koguduse noortega väljasõitudel ja omandada ühiseid kogemusi. Kui keegi meist oleks puudu olnud, poleks meil nii huvitav ja värvikirev seltskond olnud. Andrese sõnavõtud on ka väga huvitavad ja päeva rikastavad olnud. Ainult, et osad on liiga väsinud olnud ja poolelt kõnelt unne suikunud. Tagasiteel on läbivaks teemaks olnud hobujõud, aga seda teemat ma lähemalt puudutada ei sooviks.

Meie seast on tõusnud ka üks teletäht, kes naudib oma kuulsusekoormat täielikult ja tegi algust ka juba oma staarielulookirjeldusega. Selleks staariks sai siis minu vend Ergas ning tema lemmiktegevuseks oli Pille iPodi kaudu kostitada oma Facebooki sõpru päevakohaste staatuseuuendustega. Teda premeeriti ohtrate kingitustega ning ta on ülimalt õnnelik. Mulle meeldis see reis väga.

Kaidi

Kogu reis oli väga tore. Sõidu ajal oli huvitav aknast välja vaadata. Loodus oli väga ilus ja maastik samuti. Mulle meeldis kogu reis, eriti meeldis see, et sain uusi ja häid sõpru ning sain lemmiknäitlejaks. See oli ka päris tore, et seal on kell alati Eesti kellast tund aega taga. Tagasi sõites nägime kahte avariid. Tšehhis olid meie söögilauad nagu peolauad. Tšehhi minnes läksime läbi Läti ning jäime Leetu ööseks. Hommikul sõitsime edasi läbi Poola. Poola piiri peal läks päris kaua, sest seal olid mingid teemaksud. Sellel ajal, kui me ületasime Tšehhi piiri, mina magasin. Kui me öösel jõudsime Český Těšínisse, oli juba siis söögilaud kaetud.

Meie teekonna kogupikkuseks oli 2649,8 km! Reedel käisime esimest korda muusikaliga esinemas ning Tšehhi keelne tõlge oli seina peal kui meie esinesime. Hingamispäeval pidime juba kell 7 ärkama ning asjad pakkima ning eest ära viima. Kell 9 hakkas õppetükk, eestlased olid omaette, teemaks oli Paulus ja Püha Vaim. Kell 10:15 hakkas jutlustund, pärast seda sõime, oli vaheaeg ning kell 16 hakkas meie teine muusikali esitamine, mis läks väga hästi. Pärast, kui oli küsimuste aeg, tuli välja, et mina olen lemmiknäitleja. Minu meelest läks see reis igati korda ja seda tänu Jumalale.

Kella 19 paiku hakkas meie lahkumispidu ning pärast südaööd hakkasime kodu poole sõitma. Lahkumine oli kurb, vähemalt minu jaoks, sest ma igatsen juba oma uusi sõpru.

Ergas

Kuigi algul kahtlesin, kas minna kooli ajast reisile, olin pärast reisi õnnelik, et otsustasin väljasõidu kasuks. Seoses muusikaliga oli mul küll raskusi, kuid siiski tundsin rõõmu esinemisest. Samuti oli hea kuulata Andres Ploompuu mõtteid, mis ei jätnud sugugi külmaks.

Tore oli ööbida Kaunase adventkirikus, kus meid võttis soojalt vastu Leedu adventkoguse president. Kuigi liikusime lõuna suunas, oli Tšehhi jõudes ilm jahedaks läinud, kuid see-eest tšehhide vastuvõtt oli seda soojem. Ei olnud aega, mil oleksime pidanud tundma tühja kõhtu või igavust. Laupäeva õhtul oli meil võimalus veeta aega koos kohalike noortega. Oli tore saada tuttavaks vahvate noorte kristlastega. Loodan, et see ei jäänud meie viimaseks kohtumiseks. Olen Jumalale tänulik sellise erakordse võimaluse eest.

Kaia

Vähe on selliseid reise, kus pole muud muret, kui kaasas olla, kõik oli ette ära muretsetud. Väikestest kahtlustest hoolimata oli tegemist meeldiva puhkusega. Nii mõnusat ja lahedat seltskonda annab otsida. Český Těšín on väike linnake, mis asub otse Poola piiri ääres, jagades linna kaheks sarnaselt meie Valgale. Nii me käisime vahelduseks Poolas jalutamas, et siis jälle Tšehhimaale naasta.

Kohalike noortega saime sedavõrd headeks sõpradeks, et ega enam palju puudu ei jäänud, et nad kõik meiega Eestisse kaasa oleksid sõitnud.

Tšehhi Vabariik jätab igati kaasaegse mulje, nagu oleks Saksamaal käinud. Kaks kirikut, milles Põltsamaa noored edukalt muusikali esitasid, olid kaasaegsed ning alles hiljuti ehitatud, mõjudes kutsuvalt ning samas hubaselt. Mina igatahes tulin tagasi uue jõu ning inspiratsiooniga, eriti positiivselt olen meelestatud põltsamaalaste ettevõtlikkusest ja vabast olemisest ning uutest sõpradest, kelle ma omale leidsin. Lihtsalt lahe oli! Et millal siis jälle?

Andres