Adventistidest mootorratturite ühine motomatk Saaremaal
7.juuni ennelõunal kogunes rühm mootorrattureid Virtsu sadamas, et minna esimesele ühisele motomatkale Saaremaale. Plaanis oli neli päeva mööda Saaremaad ringi sõita ja külastada erinevaid vaatamisväärsusi. Sadamasse kohale vuras viiel mootorrattal kaheksa inimest, saarel liitus meie seltskonnaga ka kohalik saarepiiga Triin.
Esimest päeva alustasime Muhumaa võlude avastamisega. Kuna mereäärsed teed on sageli kruusakattega, siis tuli omajagu ka mööda tolmuseid teid sõita. Saime kohe ka kogemuse sõita mitmeid kilomeetreid mööda äsja hööveldatud kruusateed, kus suured lahtised kivid sõitu raskendasid. Muhumaa on saar, mille enamus inimesi lihtsalt mööda maanteed läbi sõidab ja mille kaunis loodus nii mõnelegi märkamatuks jääb. Seetõttu otsustasimegi ka vähemkäidavamaid kohti külastada. Edasi suundusime suuremale saarele, Saaremaale.
Jätkasime teed mööda põhjarannikut. Huvitav oli jälgida kohanimesid, sest mitmed samanimelised asulad on olemas ka mandril. Õhtuks saabusime ööbimiskohta, kus meid ootas sõbralik peremees. Tore oli koos juttu rääkida, keha kinnitada ja tunda rõõmu heast seltskonnast.
Teisel päeval jätkasime oma teed hästi väljapuhanuna. Oli erakordselt ilus ilm ja kõigil suurepärane tuju. Suurematest vaatamisväärsustest jäi tee peale Panga pank, kus tegime ka pikema peatuse. Esines ka väikeseid tehnilisi probleeme, kuid lõppkokkuvõttes lahenesid asjad hästi. Õhtul ootas meid uues ööbimiskohas köetud saun ja lausa luksuslikud elamistingimused. Aitäh toredale pererahvale. Hingamispäeva vastuvõtmiseks sõitsime mere äärde päikeseloojangut vaatama. Oli kaunis hetk seista päikeseloojangul mere ääres.
Hingamispäeva hommikul üles tõustes tibutas vihma. Oli terve öö sadanud, kuid hommiku edenedes hajusid ka vihmapilved. Naljatlemisi ütlesime, et küll on hea kiriku minna kui kõik tsiklid vihma poolt puhtaks pestud ja teed ka ei tolma enam. Kirikus oli tore näha vanu tuttavaid. Esitasime külakostiks ka mõned laulud. Marge ja Toivo teenisid sõnaga, kus läbivaks teemaks jäi kõlama Jumala headus. Kiriku juures olime ka ühisel lõunal, kus tundsime osadust õdede-vendadega Kristuses. Päev jätkus raudratsudel ja suunaks võtsime Sõrve sääre, mille tipus ka ära käisime. Huvitav oli seal jälgida ristlainetust, mida näeb vähestes kohtades. Päikeseloojanguks sõitsime Sõrve sääre läänekaldale hingamispäeva välja saatma. Meri ja loojuv päike tunnistasid taas kord Jumala imelisest kätetööst. Tore oli laulda laulu: “Õhtupäike loojub mere taha…”
Pühapäeva hommikul hakkasime asju kokku pakkima, et võtta suund tagasi sadama poole. Teepeale jäid veel mitmed huvitavad rannad, kirikud, mälestuspaigad ja muud vaatamisväärsused. Kahes teeliste kirikus võtsime ka lauluhääle üles ja laulsime tuntud laule. Suures tühjas kirikus on väga hea kõla, mis väiksemates saalides puudub. Saime ka aru, miks neis just koraale lauldakse. Muhu kirikus saatis Allan meid lausa orelil. Sadamasse jõudes saime ka kohe esimesele praamile. Matka ühise lõpetamise tegime Lihula lähedal õdusas söögikohas. Sealt suundusime kõik edasi oma kodudesse, südames tänu Jumalale, kes meid nii ilusa ilmaga õnnistas ja teel kaitses kõigi ohtude eest.
GALERII: http://advent.ee/galerii/46701/motomatk-saaremaal/
Uus adventlaagriplats Valgas!
11.-12. juunil käisid abilised Põltsamaa kogudusest Valgamaal Laanemetsas, et valmistada ette adventlaagriplatsi. Piiblitööline Mairo Tutk on võtnud südameasjaks ehitada laagriplatsile mõttekoda. Ehitus valmib palkidest, peal laastukatus ja sees pingiread tõusvate istmetega. Vaatega järvele loomulikult. Majapidamise omanik, Valga adventkoguduse liige, peab isegi salaplaani, et ka seal järvemuusikaid korraldama hakata. Enne tuleb aga veel kõvasti tööd ära teha ning siinkohal ka väike üleskutse, et kui on inimesi kes soovivad aidata, tegutsege kiiresti! Esimene laager algab seal juba 2. juulil, rajaleidjate laager. Transport sinna on tasuta, pane ainult käsi külge! Soovi korral võta ühendust pildil olevate isikutega 😉
11-12 juuni
56 Photos
Nelipühad koos taanlastega
Maikuu lõpu kaunil õiteajal võtsime vastu Flemmingu ja Briani Taanist, kes meid eelmise aasta novembris seal olid võõrustanud. (Tuleta meelde: http://poltsamaa.advent.ee/noored-taanis-esinemas/) Saime koos nendega veeta neli täispikka päeva ning lisaks veel tuleku õhtu ning mineku hommiku.
Kuna lennuk maandus Tallinnas, otsustasime hilisest ajast hoolimata ka selle iidse linnaga tutvust teha, enne kui Põltsamaale ööbima tulime. Järgmine päev kulus aga Lõuna-Eestis: uhkeldasime oma kõrgeima “mäetipu”, Suure Munamäega, ning lasime endasse Rõuge ürgoru vaimustavad vaated. Õhtul jäi aega veel Tartus ülikoolis ja mõnes muuski paigas ära käia. Siinkohal suur tänu kohalikele giididele: Siim ja Silva aitasid meid Tallinnas ning Hanna-Liisa Võru ümbruses.
Flemmingu ja Briani sooviks oli aga just nimelt tutvuda Põltsamaa adventkogudusega sellises seisus nagu me tavapäraselt oleme. Seetõttu sai Põltsamaal veedetud lõviosa nende Eestis oldud ajast. Lisaks jumalateenistustele sai külastada mitmete koguduseliikmete kodusid ning nendega ühiselt aega veeta. Tore, et meie kodulinnas ja selle ümbruses on nii palju toredaid paiku, mida nautida. Reedel kuulasime vetevulinat ja linnulaulu Kamari paisjärve ääres ning jalutasime Roosisaarel ja Vana-Põltsamaa ajaloolistes paikades. Kuningamäel tegid poisid hobikartidega mõned ringid.
Nii nagu tavaliselt, kogunesime ka seekord enne hingamispäeva tulekut oma armsasse kodukirikusse reedeõhtuseks palvuseks. Pastoril oli ette valmistatud osa Apostlite tegude raamatust Stefanose kõnest, mis viis meie mõtted sellele, kui tähtis on teada, kus Jeesus praegu asub. Tolleaegne kristlaskond sai oma usukindluse teadmisest, et Jeesus on üles tõusnud ja taevasse läinud “Ennäe, ma näen taevaid avanevat ja Inimese Poja seisvat Jumala paremal käel!” (Stefanos Ap.t. 7,56.) Tänapäevalgi saame adventkristlastena oma usukindluse teadmisest, et Jeesus on oma tööjärjega taevases pühamus jõudnud viimase etapini oma tagasituleku eel (Tn. 8, 14.). Nelipühi eel oli see väga sobiv meeldetuletus.
Hingamispäeva kogunemised on alati meeliülendavad. Seekordse jumalateenistuse eripära oli see, et piibliõppimine noorteklassis toimus inglise keeles ning vahetati tervitusi sõpruskoguduste vahel. Sai kuulda meestelaulu ning jutlust sellest, et tasub ennast harjutada nägema oma kaasinimestes ainult head. Nii nagu suvistel hingamispäeva õhtupoolikutel on ikka tavaks olnud, läksime ka seekord loodusesse, seekord Endla rappa. Selline maastik oli taanlastele täiesti uus kogemus. Nelipühad taanlastega olid veel selle poolest toredad, et nii, nagu nelipühikogudus, olime ka meie üheskoos tegutsev kogudus. Ühised koguduse puud said kenasti ühiselt riita laotud, ning uskuge mind, ühiselt polnud see üldse raske! Väike video tehtust:
Looduselamustele pani punkti pühapäevane paadisõit Põltsamaa jõel. Seejärel toimus veel pingeline jalgpallikohtumine Soosaartel ning ka see polnud veel kõik: esmaspäeva hommikul lennukile minnes sattusime ummikusse ning viimased kilomeetrid läbiti suisa jooksujalu!
Galerii:
23.-28. mai
195 Photos
40 aastat ristimisest
19. mail kogunes Põltsamaale grupp inimesi: Irene Vari, Rein Kalmus, Edna Tuvi, Edvin Lips, Lembit Uuk, Guido Daniel, et tähistada 40 aasta möödumist nende ristimisest. Ristimiskuupäevaks 19. mai 1972. Meie rõõm oli olla koos nendega ning saada osa nende tänust Jumala vastu.
Koosoleku alguses sai sõna kokkusaamise peakorraldaja Guido. Tema sõnavõtust jäi kõlama mõte, et Kristus on seesama eile, täna ja igavesti. Nii nagu tookord valisid 6 noort inimest oma kuningaks Issanda, nii oli Guido soovitus kõigile: “Valige Elu!”
Erinevate sõnavõttude vahepeal kuulasime puhkpillimuusikat ja saime ise ka kaasa laulda. Irene sõnavõtust saime teada, et noorim ristitu oli 14. aastane, kuigi alla 18 aastasi sel ajal ristida ei tohtinud. Siis olid teistsugused ajad, mida meie noorem põlvkond ei tea. Ristimine on leping Jumalaga. Irene kutsus meid üles iga päev end uuesti Jumalale andma.
Lembit väljendas oma rõõmu, et leidus pastor Vahur Lips, kes oli tahtlik neid ristima ja et kõik ristitud on siiani koguduses. Üks kirjakoht mida Lembit välja tõi, oli Matteuse 5,48
Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!
Lembit innustas meid, et võitleksime head võitlust, sest Jeesus viib oma Vaimu läbi töö lõpule.
Ühise koorilaulu mõtteks oli, et Jumala valitud tee on meie jaoks parim. Edna tunnistas, et on oma elus näinud eriliselt Jumala juhtimist, Jumal on viinud teda teadmiste juurest praktiliste kogemusteni. Jumal on õpetanud teda samma-sammult, kuidas Temaga käia. Ta kutsus meidki üles alandlikult koos Jumalaga käima.
Rein luges meile sama kirjakoha, mida temale oli ristimisel loetud. Heebrea 11.24-26
Mooses õppis esimesel 40. aastal kõige kõrgemat maailma tarkust, teisel sama pikal perioodil õppis ta olema keegi. Järgmised 40 aastat õppis ta olema mittekeegi. Alles sel ajal sai Jumal teda tõeliselt kasutada. Rein kutsus meid üles tegema oma isikliku misjoniplaani.
Pastor-emeeritus Vahur Lips luges kirjakoha Johannese 3,14-17:
Ja nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmao, nõnda peab
ülendatama Inimese Poeg,
et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu.
Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma
ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et
tal oleks igavene elu.
Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut
mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks.
Ta tuletas meile meelde, et Jumala käsi on jätkuvalt välja sirutatud, Ta ootab meid, et päästa.
Ja oligi käes aeg tähtpäevalistele lilled ja kaart anda. Neile jäi meenutuseks tänasest päevast Psalm 65,5:
Õnnis on see, kelle sina valid
ja lased tulla enese ligi
elama sinu õuedes;
küll meid täidetakse su koja,
su püha templi hüvedest.
Lõpupalveks lugesime “Meie Isa palvet”. Parema ülevaate saamiseks vaata ka galeriid!
19. mai
34 Photos
Koosoleku video:
Teade
[icon info left] 19. mail tähistab väike grupp inimesi Põltsamaal oma 40. ristimistähtpäeva. Hommikusel jumalateenistusel võib neid näha ja kuulda: meie kunagine pastor Rein Kalmus on seadnud mõned pasunalood, nii et kuuleme ka uudseid pasunalugusid! Tule kuulama ja võta ka sõber kaasa!
Elu läbi surma
Kristus kirjeldas tulevikku näitega loodusest, mida jüngrid mõistsid. “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile,” lausus Ta, “kui nisuiva ei kuku mullasse ega sure, jääb ta üksi; aga kui ta sureb, siis ta kannab palju vilja!” (Jh 12:24) Kui tera langeb mulda ja sureb, siis tärkab uus taim, mis kannab vilja. Samuti pidi Kristuse surm kandma vilja Jumala riigile. Jeesuse surma tulemuseks pidi olema elu. Aastast aastasse kanduvad põllumehe teraviljavarud edasi tänu sellele, et ta justkui matab parima osa teraviljast maha. Teatud aeg on seeme varjul mulla all. Jumal hoolitseb selle eest. Siis ilmub oras, seejärel viljapea ning lõpuks vili pea sees. Kuid kasv saab toimuda ainult siis, kui tera esmalt maha maetakse.
Mulda maetud seemnest kasvab uus vili, mis hiljem omakorda maha külvatakse. Nii seeme paljuneb. Sarnaselt kannab Kristuse surm Kolgata ristil vilja igaveseks eluks. Tema ohvri viljana elavad lunastatud kord igavikus.
Nisutera, mis jääb mulda panemata, ei kanna vilja. See jääb üksi. Kristus oleks võinud, kui Ta oleks soovinud, säästa ennast surmast. Kui Ta oleks seda teinud, poleks Ta saanud tuua Jumala juurde poegi ja tütreid. Ainult elu ohverdades võis Ta anda elu inimkonnale. Ainult põrmu langedes, surres, võis Ta saada seemneks tohutule lõikusele, mis kogub kõigist rahvahõimudest, suguharudest ja rahvastest lunastatud Jumalale.
Selle tõega sidus Kristus õpetuse enesesalgamisest: “See, kes oma elu armastab, kaotab selle; aga kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab seda igaveseks eluks.” (Jh 12:25) Kõik, kes tahavad Kristuse kaastöölistena vilja kanda, peavad esmalt põrmu langema ja surema. Elu tuleb anda maailma vajaduste põllumaale. Enesearmastus ja isiklikud ambitsioonid peavad kaduma. Kuid enesesalgamise seadus on enesesäilitamise seadus. Põllumees säilitab oma vilja, kui ta külvab selle maha. Sama on inimese eluga. Anda tähendab elada. Elu, mida tahetakse säilitada, tuleb täielikult pühendada Jumala ja kaasinimeste teenimisele. Need, kes on Kristuse pärast selles maailmas valmis eneseohverdamiseks, säilitavad end igaveseks eluks. EGW “Ajastute igatsus”
Lõikustänu jumalateenistus 12. oktoobril kell 11.00
“Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguse Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju. Tema on oma tahtel meid sünnitanud tõe sõna kaudu, et me oleksime otsekui uudsevili tema loodute seas.” (Jk 1:17.18)
Iga seeme kannab oma vilja. Õigetes tingimustes külvatud seeme areneb eluks taimes. Kadumatu Sõna seeme, mille hing usu kaudu vastu võtab, toob esile iseloomu ja elu, mis sarnaneb Jumala elu ja iseloomuga. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Loomistöö mälestusmärk
Suur Jumal oli rajanud Maa alused. Ta oli katnud kogu maailma iluga ja täitnud selle inimesele tarvisminevaga. Ta oli loonud kõik maa ja mere imed. Kuue päevaga oli suur loomistöö valminud. Ja Jumal “hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest, mis Ta oli teinud. Ja Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda, sest Ta oli siis hinganud kõigist oma tegudest, mis Jumal luues oli teinud.” (1.Ms 2:2.3) Jumal silmitses rahuldustundega oma kätetööd. Kõik oli täiuslik, jumaliku Meistri vääriline. Nüüd Ta puhkas — mitte tööväsimusest, vaid rõõmust, nähes oma tarkuse ja headuse tulemust ja au ilmnemist.
Jumal pühitses, s.t. eraldas seitsmenda päeva, mil Tema puhkas, puhkepäevaks inimestele. Looja eeskujul tuli inimesel sel pühal päeval puhata, et tal oleks aega taevast ja maad silmitsedes mõtiskleda Jumala suure loomistöö üle ning et ta Jumala tarkusest ja headusest kõnelevaid tõendeid nähes võiks kogu südamest armastada ja austada oma Loojat.
Jumal püstitas Eedenis mälestusmärgi oma loomistööst; Ta andis oma õnnistuse seitsmendale päevale. Hingamispäev kingiti Aadamale, kogu inimperekonna isale ja esindajale. Selle päeva pühitsemine pidi kõnelema tõsiasjast, et kõik maa elanikud tunnustavad tänuga Jumalat oma Loojana ja õiglase Ülemvalitsejana; nad tunnustavad, et nemad on Tema kätetöö ja Temast sõltuvad. Niisiis oli tegemist tähisega, mis anti kogu inimsoole. Tegemist polnud mingi ülekantud mõistega või ühe rahva jaoks kohaldatud korraldusega.
Jumal nägi, et inimene vajas hingamispäeva, ja seda isegi paradiisis. Oli oluline, et inimene paneks igal seitsmendal päeval kõrvale oma harrastused ja ettevõtmised ning selliselt neist vaba olles saaks sügavamalt mõtiskleda Jumala tegevuse, headuse ja väe üle. Inimene vajas hingamispäeva kui igapäevasest jõulisemat meeldetuletust Jumala armastusest. Ta vajas tänutunde elavdamist, sest kõik, mis inimesele kuulus ja mille üle ta rõõmu tundis, tuli ju tegelikult Looja heldest käest.
Jumala soov on, et hingamispäev juhiks inimeste mõtted Tema loomistööle. Loodus kõneleb inimmeeltele Jumala — Looja, kõige üle Valitseja — olemasolust. “Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab Tema käte tööd! Päev peab päevale kõnet ja öö kuulutab ööle Jumala tarkust!” (Ps 19:2.3) Kauniks loodud maa tunnistab Jumala armastusest. Võime näha Tema armastust igikestvates mäetippudes, majesteetlikes puudes, puhkevates pungades ja õrnades lilleõites. Hingamispäev, mis osutab Loojale, innustab inimesi avama suurt looduseraamatut ja lugema sealt Looja väest, tarkusest ja armastusest.
E.G.White’i raamatust “Patriarhid ja prohvetid”