Meie kogudus nüüd ka Facebookis!
Üritades tänapäevase maailmaga sammu pidada, on nüüdsest kõik uudised, üritused, pildid ja muu kättesaadav ka Facebookis! Meie tegemiste jälgimiseks vajuta siia
ning kui midagi toimub, ilmub see nähtavale ka sinu uudistevoos v 😉 Ära unusta ka teistele rääkimast!
Parimat, V.
Noorte Otepää – Elva matk
26.- 28. juunil toimus adventnoorte poolt korraldatud jalgsimatk Otepäält Elvasse. Matkal osales 13 hingelt noort inimest. Meiega oli liitunud ka vana matkasell Rein Käsk, kes terve matka jooksul hoolitses meie vaimuliku motiveerituse eest. Kogu teekonna pikkuseks kujunes umbes 37 km.
Üldine matkaseltskond hakkas juba laupäeva õhtul alguspunkti Tartu kogunema, kus toimus hooaja viimane SPOT. Pühapäeva varahommikul asusime bussiga Otepää poole teele. Alustuseks said soovijad kohe oma füüsilised võimed proovile panna ning Otepää Seikluspargis turnida. Matkaseltskonnaga liitusid selleks ajaks ka teised seigelda soovinud inimesed. Põnevust Otepääl jagus ning pärast lõunasööki ning raamatulugemist võisime teele asuda. Raamat, mida igal vabal ajahetkel üritasime lugeda, oli Doug Batchelori uus raamat “Jeesuse jalge ees”. Peagi aga jõudsime linnast välja ning tõeline matk võis alata. Kohe saime ka aru, et sääsed ning parmud saavad olema meie lahutamatuteks kaaslasteks. Ühe talumaja juures kohtusime 13 aastase kurt-tumma koera Mairoldiga. Küllaltki huvitav oli esialgu kuulata, kuidas vanatädi kutsus: “Mairo, Mairo, marss koju!” Lisaks nägime üle pika aja ka teisi elusolendeid: haned, lambad, kanad-kuked. Ilm oli vahepeal küllaltki ähvardav, kuid siiski päike paistis ning lähenesime vapralt esimese ööbimispaiga poole. Kuigi olime kõik seikluspargist väsinud, läbisime esimese päeva 16 km rõõmsalt ning väsimust ei tahtnud keegi välja näidata. Laagriplats üle vaadatud ning telgid püsti pandud, istusime lõkke ümber ja tegime üksteisega lähemalt tutvust ning kuulasime Reinu elutarkusi.
Teise päeva hommikuks olid juba peaaegu kõik korra ka jões ujumas käinud. Edasisel teekonnal uurisime vana veskit, nautisime ilusaid vaateid ning lõunal tegime pikema peatuse Lustimäel . Lustisime kuidas jaksasime: lasime liugu, sulistasime, kuulasime tondijutte ning vaatasime hingevärinaga kuidas Rein kõrgele tamme otsa ronis. Pika arutelu käigus otsustasime kaheks minna, üks seltskond matkas edasi mööda maad, teine mööda jõge. Vesi oli mõnes kohas küllaltki sügav ning juhtus igasuguseid äpardusi, siiski oli see üks meeldejäävamaid osasid matkast. Ületada tuli mitmeid kobraste poolt rajatud tamme ning otsida mutta kinni jäänud jalanõusid. Kokku läbisime umbes 9 km. Teise päeva õhtu möödus Liivamäel pannkooke tehes ning tulega mängides. Lõkke ääres istudes tabas kõiki ka ootamatult suur mitmeid tunde kestnud laulutuju.
Järgmise päeva hommikul avastasime kurbusega, et matk hakkab lõppema. Esmaspäeva õhtul olime kandnud ka kaotusi, ära pidi minema Teele. Alustuseks külastasime Viti järve vaatetorni, seejärel sõime metsmaasikaid ning puhkasime jalgu Nõiamajas. Rein tegi jälle oma akrobaatilisi vigureid, teised lõdvestusid. Möödaminnes käisime ujumas Suures Umbjärves ning järjest lähemale hakkas jõudma ka Elva. Varsti paistiski Raudtee, tegime viimased ühispildid ning läksime igaüks oma teed. Muidugi mitte! Sõitsime hoopis Piusale ning tegime ühe korraliku suitsusauna, mis matk see ilma saunata ikka on. Viimasel päeval sai linnutiivul läbitud tühised 12 km.
Tänud Jumalale ilusa ilma, hoidmise ja kaitsmise eest, kohaletulijate meeldiva seltskonna eest! Kindlasti õppis igaüks matka jooksul midagi uut ning nüüd ei jää muud üle, kui oodata järgmist matka augusti lõpus!
Lõpetuseks Psalm 95, 1-5, sest tõesti oli meeliülendav need 3 päeva Jumala loodut nautida!
Tulge, hõisakem Issandale,
hüüdkem rõõmuga oma päästekalju poole!
Tulgem tema palge ette tänamisega,
hõisakem temale kiituslauludega!
Sest Issand on suur Jumal
ja suur kuningas üle kõigi jumalate.
Tema käes on maa sügavused
ja tema päralt on mägede tipud.
Tema oma on meri, sest tema on selle teinud,
ja tema käed on valmistanud kuiva maa.
Kokkuvõtlik galerii asub http://advent.ee/galerii/37106/noorte-otepaa-elva-matk/
Osalenute mõtteid:
Mina sain enda jaoks ühe hea tähendamissõna Otepää Seikluspargist. Läbisime erineval kõrgusel erineva raskusastmega raja lõike ja loomulikult alustasime kergematega ja lõpetasime raskematega. Üks tegevus, mida ei tohtinud ühelgi etapil tegemata jätta – karabiinide ja rullikutega enda toestamine – toestamata ei tohtinud ÜHTEGI SAMMU astuda.
Nii on ka Jumalaga kooskäimisega – meile antakse teele erinevaid ülesandeid – kergemini läbitavaid ja raskemini. Kui oled ustav olnud nö madalamatel kõrgustel ja lihtsamates ülesannetes, võid edasi minna keerulisemale ja ohtlikumale tasemele . Kui oled toestatud Jumala Sõna, heade sõprade ja Temalt saadud tarkusega, on teekond seiklusrikas ja nauditav. Isegi, kui korraks libastud ja jääd maa ja taeva vahele rippuma, ei ole see hirmutav, sest karabiinid või rullik ei lase eluohtlikult kukkuda, vaid kindlustavad olukorra, kust on võimalik rajale tagasi saada. Aga kui oled unustanud karabiini või rulliku?…
Turvalist Jumalaga kooskäimist kõigile!
Kaja Tarto
Volli ja Helju teemantpulmad
5. juunil tähistasid oma teemantpulma Voldemar ja Helju Rosin.
Oli kaunis suvepäev ja meeliülendav tseremoonia hästi valitud muusikaga ning pärast seda kosutav ja armas söömaaeg. Oli kena pulmaseltskond: pruutpaari järeltulijad, sugulased ja koguduse inimesed, aga kõige enam särasid Volli ja Helju ise. Kõik teised tundusid nende kõrval kuidagi sõnaahtrad, isegi elukutselised kõnepidajad. No mida meil oligi öelda! 60 aastat harmoonilist kooselu ühiskonnas, kus meeste keskmine eluiga palju pikem ei olegi ja kus abielu püsivust nii nõrgalt väärtustatakse, võtab tõepoolest sõnatuks. Igal juhul on Volli ja Helju näidanud meile väärt eeskuju, et koos Jumalaga on see võimalik.
Pulmapeol rääkisid Volli ja Helju ka sellest kaugest ajast pisut rohkem kui 60 aastat tagasi, kui nad tuttavaks said. Peigmehe mahlakas huumorisoon nakatas naeruga kõiki koosviibijaid ning pruudi avameelne meenutus oma mõtetest, hirmudest ja lootustest andis kindlasti kõikidele noorematele mõtteainet. Helju tunnistas, et talle tegi väga muret, et Volli on temast aasta ja 10 kuud noorem. Seetõttu tegi ta kohe nende tutvuse alguses sellest tema arvates tagurpidi vanusevahest juttu. Volli ütles aga selle peale: “Mis siin vahet on, kui üks on saja aastane ja teine üheksakümmend üheksa?”
Nii pika aja peale ette mõtlemine on tõesti muljetavaldav!
Soovime pruutpaarile õnnelikku seatud tärminini jõudmist ning täname kõiki neid, kes sellise toreda sündmuse Vollile ja Heljule korraldasid ja läbi viisid.
Tasub valida hea tee
4. juunil toimunud kahe koguduse, Põltsamaa ja Viljandi koguduse laagris oli pealkirjas toodu kandev mõte, mille andis oma kõnes edasi ka meile külla tulnud Balti Unioni adventkoguduste juht Valdis Zilgalvis. Ta jagas oma kogemust, kui tal tuli lennujaama minnes valida kahe tee vahel, millest ühel olid ummikud, kuid teine oli täiesti vaba. Millegipärast valis ta liiklusvahenditest ummistunud tee, kuigi kaasaegsed tehnilised vahendid hoiatasid teda selgelt, et tee on kinni. Läbi suure närvikulu jõudis ta siiski lennukile, kuid parem oleks olnud tähele panna hoiatusi.
Ka Piiblis on hoiatused, millist teed tuleks vältida ja millist valida. “Astuge teede peale ja vaadake ja küsige muistsete radade kohta, missugune on hea tee, ja käige sellel, siis leiate oma hingele hingamispaiga!” (Jer. 6,16.)
Laagripäeva jooksul oli paljudel võimalus jagada oma läbielusid. Eriti innustavad olid tunnistused, milles Viljandi koguduse inimesed rääkisid kogemustest, mis olid seotud palvemaratoniga ja misjonihingamispäevadega. Ka piibliuurimise teema haakus õigete valikute tegemisega: nimelt oli arutluse all kadunud poja lugu (Luuka 15,11-32.). Ühine söömaaeg liitis kõiki kokkutulnuid ning tore oli, et ennast võisid hästi tunda nii Viljandi kui ka Põltsamaa inimesed ning samuti kaugemalt tulnud. Kõige rohkem tekitab minus imetlust see, et ühtviisi mõnusalt veetsid laagris aega nii üle-kaheksakümnesed kui ka alla-kaheksateistkümnesed ning needki, kes nende kahe vanusepiiri vahele mahtusid. Kahtlustan, et selliseid üritusi tänapäeval palju ei leidu.
“Vaata, ma läkitan teile prohvet Eelija, enne kui tuleb Jehoova päev, suur ja kardetav! Ja tema pöörab vanemate südamed jälle laste poole ja laste südamed vanemate poole.” Mal. 3,23.24.
Parema kvaliteediga pildid ka advent.ee’s: http://advent.ee/galerii/36799/viljandi-poltsamaa-kevadlaager/
Misjonihingamispäev
21. mai oli misjonihingamispäev. Meid kutsuti üles võtma endaga kaasa üks või mitu raamatut ja neid inimestele kinkima.
Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve
maailma, aga teeks kahju oma hingele?
Sest mis oleks inimesel anda oma hinge lunahinnaks?
Markuse 8,36-37
Maaailmas pole midagi väärtuslikumat kui inimhing.
Me oleme võimsa Jumala teenistuses. Misjonitöö on rõõm!
Kui armsad on mägede peal
sõnumitooja sammud.
Ta kuulutab rahu,
toob häid sõnumeid,
kuulutab päästet
ja ütleb Siionile:
“Sinu Jumal on kuningas!”
Jesaja 52,7
Jumala iseloom = Kristuse iseloom
Jumal on köitnud meie südame enda külge paljude tõendite abil nii taevas kui maa peal. Ta püüab ennast meile ilmutada nii looduse kui ka kõige sügavamate ja õrnemate maapealsete sidemete kaudu, mida inimsüda eales võib tunda. Kuid need esitavad tema armastust siiski puudulikult. Kõigist antud tõendeist hoolimata suutis headuse vaenlane inimeste meeli sedavõrd pimestada, et nad tundsid Jumala ees hirmu, pidasid teda karmiks ja halastamatuks. Saatana abiga tekkis inimestes kujutelm Jumalast, kelle peamiseks omaduseks on range õiglusenõudmine, kes on vali kohtunik, karm ja nõudlik võlausaldaja. Ta kujutas Loojat olendina, kes jälgib inimesi valvsate silmadega, märkamaks nende vigu ja eksimusi, et nende üle siis kohtuotsus langetada. Ning just selle tumeda varju kõrvaldamiseks ja maailmale Jumala piiritu armastuse avaldamiseks tuligi Jeesus inimeste keskele.
Jumala Poeg tuli taevast, et ilmutada Isa. “Keegi ei ole Jumalat iialgi näinud. Ainusündinud Poeg, kes on Isa rinna najal, tema on meile teate toonud” (Jh 1:18). “Ükski ei tunne Isa kui vaid Poeg ja see, kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada” (Mt 11:27). Kui üks jünger küsis: “Issand, näita meile Isa,” vastas Jeesus: “Nii kaua aega olen ma teie juures ja sa ei ole mind veel ära tundnud, Filippus? Kes on näinud mind, see on näinud Isa. Kuidas sa siis ütled: näita meile Isa?” (Jh 14:8.9).
Jeesus tuli head tegema, tuli tervendama kõiki, keda Saatan rõhus. Oli terveid külasid, kus ühestki majast ei kostunud enam haigete oigeid, sest Jeesus oli seal käinud ja haiged terveks teinud. Tema töö tunnistas jumalikust salvimisest. Armastus, halastus ja kaastunne avaldusid igas tema teos; ta süda pöördus õrna osavõtlikkusega inimlaste poole. Ta võttis enda peale inimolemuse, et küündida inimeste vajadusteni. Ka kõige vaesem ja madalam ei kartnud temale läheneda. Õnnistegija kütkestas isegi väikeseid lapsi, kes armastasid ta põlvedele ronida ning üksisilmi vaadata tema mõtlikusse, armastust peegeldavasse näkku.
Jeesus ei hoidunud ütlemast tõde, ent lausus seda alati armastuses. Rahvaga suhtlemisel avaldus tema sügav peenetundelisus ning lahke tähelepanelikkus. Iialgi ei öelnud ta vajaduseta ainsatki karmi sõna, kunagi ei valmistanud ta õrnale hingele tarbetut valu. Jeesus ei pahandanud inimestega nende nõrkuste pärast, rääkis aga tõde alati armastuses. Ta häbimärgistas silmakirjalikkust, uskmatust ja ülekohut; kuid lausus isegi oma teravamad noomitused, pisarad hääles. Õnnistegija nuttis Jeruusalemma, armastatud linna pärast, mis keeldus vastu võtmast teda – Teed, Tõde ja Elu. Nad hülgasid tema, oma Päästja, aga tema suhtus neisse kaastundliku õrnusega. Terve ta elu oli täis enesesalgamist ja tähelepanelikku hoolitsust teiste eest. Jeesuse silmis oli iga inimene väärtuslik. Kuigi ta säilitas alati jumaliku väärikuse, ei takistanud see õrna hoolitsusega iga Jumala perekonnaliikme poole alla kummardumast. Igas inimlapses nägi ta langenud hinge, kelle päästmine oli tema elu eesmärk.
Selline on Kristuse iseloom, mis avaldus tema elus. See on Jumala iseloom. Isa südamest tulvavad inimlastele Kristuses avalikuks saanud jumaliku kaastunde vood. Jeesus, õrn ja kaastundlik Päästja, oli Jumal, “avalikuks saanud lihas” (1.Tm 3:16).
E.G.White’i raamatust “Tee Kristuse juurde”
Igatsedes…
“Otsekui hirv igatseb veeojade järele, nõnda igatseb mu hing Sinu juurde, Jumal! Mu hing januneb Jumala järele, elava Jumala järele; millal ma tulen ja näen Jumala palet? Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan Teda veel tänada, oma abi ja oma Jumalat!” (Ps 42:2.3.12).
“Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist, kadumatu ja rüvetamatu ja närtsimatu pärandi saamiseks, mis on taevas talletatud teile, keda usu kaudu Jumala väes hoitakse päästeks, mis on viimasel ajal valmis ilmuma” (1.Pt 1:3-5).
“Meie ootame aga Tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus” (2.Pt 3:13).
Igavene armastus
“Jumal on armastus” (1.Joh.4,16). Jumala olemus ja Tema käsk on alati olnud ja saab alati olema armastus. “Kõrge ja üllas, kes igavesti elab” ja kelle “teed on igavesed,” ei muutu. Tema juures “ei ole muutust ega varjutuste varju” (Jes.57,15; Hab.3,6; Jak.1,17).
Loova väe iga ilming kõneleb lõpmatust, igavesest armastusest. Jumala kõikvõimsus tähendab õnnistuste täiust kõikidele loodud olevustele. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
