Põltsamaa koguduse sündmused aastal 2011 piltides
Vajuta pildile.
Jõulujumalateenistus
24. detsembril algas Jumalateenistus pidulike pasunahelidega. Laulud ja lastejutt juhtisid meie mõtted Jeesusele. Jumal on andnud Jeesuse isikus meile suurima kingituse. Ta tahab olla meile väga lähedal.
Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma
ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et
tal oleks igavene elu.
Joh. 3,16
Mis oleks see, mida Jeesus meie puhul ootaks?
Ja keegi ülem küsis Jeesuselt: “Hea Õpetaja, mida tehes ma
päriksin igavese elu?”
Jeesus ütles talle: “Miks sa nimetad mind heaks? Ei ole
hea keegi muu kui üks – Jumal.
Käske sa tead: ära riku abielu, ära tapa, ära varasta, ära anna
valetunnistust, austa oma isa ja ema!”
Aga tema ütles: “Seda kõike olen ma pidanud noorest põlvest
saadik.”
Seda kuuldes ütles Jeesus talle: “Üks asi on sul veel vajaka:
müü ära kõik, mis sul on, ja jaga vaestele, ja sul on siis aare
taevas, ning tule, järgne mulle!”
Luuka 18,18-22
Sa saad Jeesusele kõik kinkida siis, kui sa näed, et Ta on Jumal. Kui sa ennast Tema kätte usaldad, annab Ta Sulle kõik, mida vajad.
Luuka 18,23-30
Ühineme laulusõnadega, mis ütlesid: “Ma südame sul avan mu Päästja rõõmuga, Sul kogu oma elu anna ma!”
Tasub ennast Jumalale kinkida!
Pärastlõunal olid koguduse noored abiks Jõgeval Jumalateenistuse korraldamisel. Kuulama oli tulnud väga palju lapsi ning koosolek lõppes ühise söömaaja ning kingituste jagamisega.
Noored Taanis esinemas
24.-27. novembril külastasid Põltsamaa noored Taani Lille Nørlund’i adventkogudust ja viisid neile muusikalist külakosti . Reisiseltskond oli natuke kahanenud, kui Tšehhis käis meid 18 siis Taani jõudis meid ainult 8.Seekord läksime südamerahus lennukiga ning olime kindlad, et taanlased annavad endast parima meie võõrustamiseks. Nii oligi.
Saabusime neljapäeva varahommikul, kuna öö oli unetu, siis terve päev tundus, et midagi on sassis. Esimene mulje Taanist oli mittemidagiütlev, samasugune lame maapind, üksikud talumajad ja lõputud põllumaad. Peagi saime teada, et mets siin praktiliselt puudub, infrastruktuur on tasemel ning nende kõrgeim mägi on 147m madalam kui Suur Munamägi!
Alustuseks seiklesime niisama ümberkaudsetes linnades ning tegime proovi. Reedel, päev enne esinemist, õnnestus Ergasel korralikult haigeks jääda ning oli sunnitud koos Helega terve päeva kodus passima. Igav neil muidugi ei hakanud. Teised veetsid reede Taani suuruselt teise linna Aarhus’e vanalinnas ning selle lähiümbruses. Ergas oli andnud käsu ka talle midagi osta ning lõpuks otsustasime viia talle ühe pulgakommi ning vanaaegse närimiskummi (magusa maitsega puuoks). Tüdrukud jätkasid oma reisitraditsioone ning ajasid taga suveniire. Reede õhtul oli 1. Advendi koosistumine, kus lisaks ohtrale söögile peeti ka väike kõne ning tutvuti ja uudistati võõralt maalt saabunud usukaaslasi. Ütlus „keeled suus ja Euroopasse“ pidas põhimõtteliselt paika, asjad sai aetud nii soome, saksa, inglise, taani kui ka eesti keeles. Lihtsalt oli vaja kätega juurde vehkida. Asjaliku keelepraktika said Hele ja Siret, kes on mõnda aega taani keelt ka Tartu Ülikoolis õppinud.
Hingamispäevahommikune oli küllaltki sarnane meie omale, muidugi kuulati rõõmuga meie etteasteid ning üritati aru saada millest need eestlased küll laulavad… Üks vanem meesterahvas eespingis kordas vähemalt hoolikalt kõiki meie suuliigutusi. Siis aga jõudis kätte aeg, kus mõned hakkasid närveerima, mõned soengut sättima ja oma riietuse pärast muretsema. Tegelikult oli see kõik aga asjatu: oli aeg meie etteasteks! Nagu ikka: kirikutäis rahvast, tõlge seina peal ning meie laval. Kõik tuli välja nagu pidi, mitte nagu proovides ning nagu hiljem kuulda oli, said inimesed sügavama vaimuliku elamuse. Tänu Jumalale! Jällegi veetsime õhtu ühise söögilaua taga ning kojujõudes jäime oma uusi sõpru ootama. Perekond Rasmussenide juures jätkus lustakas õhtu ning nalja jagus ka hilistesse öötundidesse.
Terve laupäev olime üksteist hirmutanud teadmisega, et pühapäeval on tuul tavalisest natuke tugevam ning kojusõit võib tulla dramaatiline. Pühapäeva hommikul tundus tuul tõesti hirmuäratav olevat. Veel me ennast sellest häirida ei lasknud ning sõitime Herning’isse, et tähistada 1. adventi. Meeldiva elamuse saime poistekoori kontserdist ning vaatasime linna jõulutulede süütamist. Ringi käis ka jõuluvana, isegi Ergas sai temalt midagi. Päev oli juba õhtusse jõudmas. Kõigil hakkas hinge pugema mingitsorti kurbus. Lootused olid pandud sellele, et lend lükatakse edasi ning seiklused Taanis võiksid jätkuda. Seda siiski ei juhtunud. Jätsime toredate taanlastega hüvasti ning läinud me olimegi. Saime veel õppetunni, et Taani turvakontroll on tunduvalt rangem kui Läti oma ja lend võis alata. Kõik läks üle ootuste hästi, Ergasele kinkis stjuardess lausa piloodivormis legomehe.
Mälestused Taanist on mõlemapoolselt ülevad ja meenutamist jätkub siiani. Tuleb loota, et see ei jäänud meie viimaseks kohtumiseks, aga elame näeme. Parimal juhul võib isegi meie maailmaturnee jätkuda, aga sellest on veel vara rääkida. Tänud kõigile, kes oma panuse andsid selle reisi õnnestumisesse ning kõige suurem tänu Jumalale, kes seda reisi õnnistas.
Kristlikud Matkad – Sügisene paadimatk
23.-25. oktoobril toimus meie viimane matk sellel aastal, sügisene paadimatk. Jällegi olime usinalt matkapäevikut täitmas ning sealtvõetud jupikestest moodustub ilus ülevaade meie matkast.
23. oktoober
Siin me jälle oleme. Eelmisest matkast on alles jäänud Marleen, Triin, Betty, Vallo, Mairo ja Tanis ning uuteks kamraadideks on Deivy, Eda, Kalle ja Toivo. Alustasime Põltsamaa lähedalt Külmojalt ning plaanime jõuda niikaugele kui jõuame. Täna, 23. Oktoobril, on olnud äärmiselt ekstreemne päev, meil oli peaaegu kaks kärestikku ning enamus ajast vool puudus. Saime ka vihma. Tegime paar kiirendust, rekordiks saime 9 km/h. Õhtul jagasime seltskonnaga oma hirme. Kui enamustel oli üks või kaks hirmu, siis Deivy omadest me parem ei räägi..
Betty
Üldpilt on hetkel selline, et meid on raftinguparves 8, Kalle on põline tüürimees, ning Tanis ja Mairo luusivad süstadega meie ümber. Paratamatult tuleb meil need 3 päeva ühes paadis veeta, seega põgeneda pole kuskile ja otsustasime mängima hakata. Kõige raskem töö oli vast sõnade meeldejätmismäng, kus lõpuks pidi 34 sõna õiges järjekorras mäletama. Pimedas jõudsime ööbimiskohta, järgmisel hommikul avastasime, et tegu on karjamaaga ja lehmad olid seda samuti värskelt külastanud.
Vallo
24. oktoober
Päev algas lootusrikkalt..
Betty ja Marleen soovisid midagi ekstreemsemat, teistsugust. Tahtsime sõita pimedas, taskulambid põlemas, täielikus vaikuses- kus kuulda oleks olnud ainult vee liikumist. Pimedad kaldad, mis kubisesid meid jälgivatest killeritest. Mairo lubas, et lahendame need erimeelsused hääletusega nagu demokraatlikus riigis kombeks.
Kuid päev võttis ootamatu pöörde..
Betty
Täna oli küllaltki intriigiderohke päev, näiteks mängisime maffiat. Ööbimispaika jõudes hakkas Kalle kohe hauda kaevama, seejärel läks aga üllatuslikult hoopis kalale. Just siis, kui esimest korda kala näkkama hakkas, hüüdis keegi kaldalt, et „Kalle, kuidas võtab kah?“, Kalle ehmatas ja nii ta läkski. Kala me ei saanud. Õhtu oli pikk ja aega palju, Deivy ja Toivo käisid näiteks süstadega Emajõel ära. Seejärel arvas Toivo, et teiselpool jõge on kuivemad oksad ja lohistas nad mööda vett üle jõe ja siis nad enam nii kuivad ei olnud.. lõkkesse läksid nad igaljuhul.
Õhtul rääkisime Kristlikud Matkad logokonkursist, palju õnne võitjale! Loosisime ka hääletajate vahel loosiauhindu igasuguste eri viisidega..
Vallo
25. oktoober
Tere. Olen Deivy. Ärkasin täna kuue aeg. Mõlema suure varba jalad olid külmunud. Mõtlesin, et teen lõkke ja soojendan varbad üles. Nii tegingi. Praeguseks oleme üleval Mina, Danielson ja Eda. Teised magavad. Kalle on tubli ja tõi vett ning pani tulele keema. Aaa, Vallo ka vahepeal ärkas, tegi mõne pildi, mõtles et läheb ujuma ka, aga läks hoopiski magama tagasi. Ilm tuleb ilus. Mõtleme siin Kallega, et laseme tüdrukutel puhata ja teeme ise süüa. Mõtleme mida teha, kas tatart või suppi, aga tundub et tatart polegi. Siis tuleb vist supp.
Eile olime Toivo ja Mairoga üheni üleval, Vallo võitles, aga üle 00:00 ei suutnud. Meil toimus aga võistlus, mille Toivo võitis. Naerda sai ikka nii, et kõhulihased siiani valusad. Nüüd tuli plaan teised üles ajada, siinsele seltskonnale meeldib mu äratus „Spordimehe laul“. (Hiljem muutus see matka hümniks)
Deivy
Hommikust! Kalle siinpool. Öö oli külmem seekord. Hommikul oli telk pealt jääs. Õnneks oli magamiskotis soe olla. Paat ja süstad olid ka üleni jääs. Ei tahaks nagu eriti sinna istudagi, aga küll päike ta varsti üles sulatab. Muide toit on suht otsakorral, aga jah, loodetavasti peame matka lõpuni vastu. Käreveresse me seekord välja ei jõua. Igatahes tüdrukute telgist kostub jälle killerite teemat. Majake, kus sööme, on pidevalt lõkketossu täis. Isegi tüdrukud ütlesid oma spetsialisti pilguga ehitist hinnates, et valesti ehitatud..
Kalle
Nii, jõudsime nüüd siis matka lõpppunkti ja avastasime, et siin ongi päris killerid. Keegi Eino Tihane mõrvati siinsamas aasal 1966, st et mõrvar võib olla 60-70 aastat vana Appi!
Triin
Viimane peatuspaik enne ärasõitu. Istume ümber pika laua ja söömine on just lõppenud. Selline mõnus hetk. Matkapinge hakkab kaduma ja asendub kerge rammestusega. Matk on olnud suurepärane mõnedest eriarvamustest hoolimata. Sügisene loodus, päikesesillerdus veel või isegi väike päevane vihmasabin- see jääb kauaks meelde. Mulle oli ka esmakordne kogemus sügisel telgis ööbida.
Eda
Rohkem lugemist leiad meie matkapäevikust. Tule matkama!
Jumal alalhoidjana
Kogu tõde — avaldugu see looduses või Piiblis — on üks tervik.
Tavaliselt tähistatakse mõistega “loodusseadused” seda, mida inimesed on suutnud avastada materiaalset maailma juhtivatest seadustest. Ent kuivõrd piiratud on nende tunnetus ja kui tohutu on valdkond, milles Looja võib tegutseda oma seaduste kohaselt, jäädes surelikule mõistusele täielikult mõistetamatuks!
Loodus teenib Jumalat. Jumal ei tühista oma seadusi ega tegutse nendega vastuolus, vaid kasutab neid pidevalt oma tööriistadena. Loodus tunnistab aktiivsest mõistusest, mis avaldub loodusseadustes ja nende kaudu. Isa ja Poeg tegutsevad looduses pidevalt. Kristus ütles: “Minu Isa tegutseb tänini ja mina tegutsen!” (Joh.5,17).
Jumal on maailmas pidevalt tegev loodu alalhoidjana. Meie süda lööb ja kopsud töötavad mitte seetõttu, et mehhanism on kord käima pandud ja jätkab käiku oma seesmise energia tõttu, vaid seetõttu, et kõige eest kannab hoolt Tema, kelles “me elame, liigume ja oleme” (Apt.17,28). Temast kõneleb iga meie hingetõmme ja südamelöök. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Meie Isa palve – suhted Jumalaga
Meie Isa palve jaguneb laias laastus kahte ossa. Neist esimene puudutab inimese suhteid oma Jumalaga. Mida Jeesus selle teema kohta õpetas, sellest mõtiskleme koos hingamispäeval, 14. septembril kell 11.00 Põltsamaa Adventpalvelas. Kõik olete teretulnud!
Vormija kätes
Pottsepp võtab savi ja vormib seda oma tahte järgi. Ta mudib ja töötleb seda. Ta rebib selle mitmeks ja surub kokku tagasi. Ta niisutab ja seejärel kuivatab seda. Ta laseb sel mõnda aega olla nii, et ei puuduta seda. Kui see on täiuslikult vormitav, jätkab ta tööd ja teeb sellest anuma. Ta annab sellele kuju ning silub ja lihvib seda potikedral. Ta kuivatab seda päikese käes ja kuumutab ahjus. Nii saab sellest anum, mis sobib kasutamiseks. Samamoodi soovib suur Meistertööline meid vormida ja kujundada. Ja nagu savi on pottsepa käes, nii peame olema meie Tema käes. Me ei tohi püüda teha pottsepa tööd. Meie osa on allutada end Meistri vormimisele. EGW “Tervise teenistuses”
Ühendusest Kristusega
Jeesus ütleb: “Jääge minusse ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge… Sest minust lahus ei suuda te midagi teha” (Jh 15:4.5). Et elada püha elu, oled sa sama sõltuv Kristusest, nagu oks on sõltuv tüvest, et kasvada ja vilja kanda. Lahus Temast ei ole sul elu. Sul pole jõudu kiusatustele vastu seista ning sa ei suuda kasvada armus ega pühaduses. Temas püsides võid sa õitseda. Temast elu ammutades sa ei närtsi ega jää viljatuks. Sa oled siis nagu puu, mis on istutatud veeojade äärde.
Paljudel on kujutlus, et nad peavad mingi osa tööst tegema üksinda. Nad on uskunud Kristusesse, et saada patud andeks, kuid nüüd nad püüavad oma jõuga õigesti elada. Iga selline jõupingutus jookseb paratamatult liiva.
Meie kasvamine armus, meie rõõm, meie kasulikkus – kõik see sõltub meie ühendusest Kristusega. Igapäevasest, pidevast osadusest temaga – temas püsimisest – sõltub meie kasvamine armus. Ta pole üksnes meie usu alustaja, vaid ka lõpuleviija. Kristus on esimene, viimane ja igavene. Ta peab meiega olema mitte ainult rännaku alguses ja lõpus, vaid igal sammul meie teel. Taavet ütleb: “Ma pean Issandat alati oma silma ees, ma ei kõigu, sest ta on mu paremal pool” (Ps 16:8). EGW “Tee Kristuse juurde”