Me muutume aust ausse
Armu ümberkujundav vägi annab mulle võimaluse saada osa jumalikust loomusest. Jumala au säras Kristuse peal ning Kristusele vaatamine, Tema ohvrist mõtlemine, Tema jumalikkuse meenutamine – kõik see toob meid jõu Allikale üha lähemale. /../
Jumala Vaimu valgustus on meile väga oluline. Ainult nii võime näha Kristuse auhiilgust ning Tema vaatlemine muudab järk-järgult meie iseloomu. Tal on varuks armu ja halastust igale hingele. Kui me vaatame usus Jeesusele, siis tungib meie usk läbi varjudest ning me imetleme Jumalat Tema suurepärase armastuse eest, mis andis Kristuse meile lohutajaks. /../
Patune võib saada Jumala lapseks ning taeva pärijaks. Ta võib tõusta üles põrmust ning seista riietatuna valguserüüsse. Igal järgmisel sammul märkab ta midagi uut Kristuse ilus ning saab iseloomult üha enam Tema sarnaseks.
Armastus, mida näidati inimesele Kristuse surmas, äratab vastusena tänuliku kiindumuse. Vastusena uskliku palvetele muudetakse uskuja armust armu ja aust ausse, kuni ta muutub Kristust vaadeldes samasuguseks kujuks. EGW “Jumala pojad ja tütred”
Kuula lisaks Rein Käsu jutlust uuestisünnist.
Üleskutsuv tsitaat Piiblist
“Kartke ainult Issandat ja teenige teda ustavalt kõigest südamest, sest vaadake, mis suuri asju ta teile on teinud!” (1Sm 12:24)
Jumala Sõna avardav mõttetera
Jumala tõe päike on valgustanud meid ja me peame peegeldama seda valgust pimeduses kõndijate teele. EGW “Maranatha meie Issand tuleb”
Piiblisalm
“Võit on Issanda käes.” (Õp 21:31)
Paasapüha
Iisraeli rahva kõik tulevased sugupõlved pidid kord aastas pidama suure vabastamise mälestuseks püha. Tulevastel aastatel seda püha pühitsedes pidid iisraellased jutustama oma lastele lugu päästmisest, nagu õhutas Mooses.
Paasapüha pidi olema nii mälestuslik kui ettetähenduslik. Mälestuspühana viitas see Egiptusest vabastamisele, ettetähenduslikuna suunas aga mõtted suurele päästmisele, mil Kristus vabastab oma rahva patuorjusest. Paasatall sümboliseeris Jumala Talle – meie ainsat pääsemislootust. Apostel ütleb: “Sest ka meie paasatall Kristus on tapetud.” (1Kr 5:7) Üksnes paasatalle tapmisest polnud küllalt, talle verd tuli võida uksepiitade külge. Sarnaselt sellele peavad Kristuse vere teened saama osaks inimesest. Ei piisa uskumisest, et Kristus suri maailma eest. Meil tuleb uskuda, et Ta suri isiklikult meie eest. Ja meil tuleb Tema lunastava ohvri teened enda jaoks vastu võtta. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Näide Joosua elust
Mooses oli surnud, kuid tema mõju ei surnud koos temaga. See elas edasi rahva südames. …
Nüüd tunnistati Iisraeli juhiks Joosua. Ta oli pälvinud au peamiselt sõjamehena ning tema võimed ja voorused olid eriti väärtuslikud rahva ajaloo sel perioodil. Ta oli vapper, otsusekindel, püsiv ja tarmukas, äraostmatu ning vaba isekatest huvidest tema hoolde usaldatud inimeste eest seismisel. Ennekõike aga innustas teda elav usk Jumalasse. Selline oli mees, keda Jumal oli valinud juhtima Iisraeli tõotatud maale. Kõrberännaku ajal oli ta tegutsenud Moosese lähima võimutäiturina, kelle tagasihoidlik vaikne ustavus oli osutunud vankumatuks siis, kui teised lõid kõhklema; ta seisis kindlameelselt tõe eest ohtlikel aegadel. Selliselt tõendas ta oma sobivust Moosese järglasena juba enne, kui Jumal teda sellesse ametisse kutsus.
Joosua oli mõelnud eelseisvale tööle suure murega ning ennast usaldamata, kuid tema kartused kõrvaldas Jumala kinnitus: “Nõnda nagu ma olin Moosesega, nõnda ma olen sinuga, ma ei lahku sinust ega jäta sind maha.” (Jos 1:5) EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Igavene kodumaa
Minu ees avati igavese maailma au. Ma tahan teile öelda, et taevas on seda võitlust väärt. Teie elu eesmärk peaks olema muutuda lunastatute, inglite ja Jeesuse, maailma Lunastaja sarnaseks. Kui me saaksime heita kasvõi ühe pilgu taevasele linnale, ei tahaks me enam kunagi maa peal elada. Kui ma näen ka siin maal kaunist maastikku, naudin ma alati heameelega looduse ilu. See tuletab mulle meelde Loojat. Kuid ma tean, et kui ma armastan Jumalat ning pean Tema käske, on mulle taevas valmis pandud veelgi suurem igavene au ja ilu.
Seal eemaldatakse meie silmadelt kate ning me näeme maailma ilu, mida me nüüd võime näha vaid mikroskoobis. Siis me vaatame taevaste ausse, kuid praegu oleme sunnitud kasutama teleskoopi. Kui patu kate meie silmilt eemaldatakse, näeme me Jumala, meie Issanda ilu – oo, kuivõrd lai uurimisvaldkond see saab olema! Teadlane võib lugeda loomise aruannet ning ükski kurjuse seadus ei tule teda eksitama. Ta võib kuulata looduse häälte muusikat ning ta ei kuule seal ühtegi kurbuse alatooni. Kõiges loodus võib ta näha üht käekirja – tohutus universumis on suurelt kirjutatud Jumala nimi. Ei maal, meres ega taevas pole märki haigustest.
Kujutlege päästetute kodumaad ning mõelge sellele, et see saab olema palju aulisem kui te iial ette kujutada suudate. Kõige kaunimas looduses, mida Jumal on teinud, näeme vaid kahvatut varju Tema aust.
Inimkeel on liialt puudulik, et kirjeldada õigete tasu. Seda teavad vaid need, kes seda on näinud. Ükski inimlik meel ei suuda kujutleda Jumala Paradiisi au. EGW “Usk, millest ma elan”
Jumala ligiolek
Ühes kõige kaunimas ja lohutavamas prohvetikuulutuses viitab Jesaja pilve- ja tulesambale, kujutades selliselt Jumala hoolitsust oma rahva eest suures lõpuvõitluses kurjuse jõududega: “Ja Issand loob kogu Siioni mäe asukoha ning sealse kogunemispaiga kohale pilve päevaks ning suitsu ja leekiva tulepaistuse ööseks, sest kõige kohale asub auhiilgus kaitsevarjuks. Ja katus on varjuks päeva palavuse eest ja pelgupaigaks ning ulualuseks rajuilma ja vihma puhul.” (Js 4:5, 6) EGW “Patriarhid ja prohvetid”