9.–11. augustil toimus Põltsamaal Kuuri talus tüdrukute laager, mille teema oli „Kullast kallim“. Kohale tuli kakskümmend tüdrukut.

Laagri avamisel arutleti tüdrukutega pisut, mis on nende jaoks kullast kallim. Leiti, et kõige olulisem on Jumal. Ta on ennast võrrelnud ka teiste väga tähtsate asjadega – leiva ja veega. Eluleivast rääkides küpsetasid osalejad Maarja Montvila juhendamisel leiba ning pärast jagati kätte veepudelid sildiga „eluvesi“. Hiljem, piiblitunnis rääkis Ruth Lobjakas Jumala austamisest. Saime teada, et austame Jumalat sellega, kui käime Tema teedel ja teeme seda, mida Ta meile on öelnud.

Õhtuks oli plaanis minna välja lõket tegema, kuid ilm oli vahepeal üsna külmaks läinud. Laagrilised lahendasid probleemi aga väga leidlikult: lõket asendas keset põrandat põlev küünal, mille ümber koguneti suurde ringi istuma. Marju Kiplok mängis kitarri ja tüdrukud laulsid nii kaua, kuni tuli aeg magama minna.

Hingamispäevahommikuses piiblitunnis, pärast hommikusööki ja koos laulmist, jutustas Ruth sellest, kuidas inimesest saab pärast Jumala leidmist uus loodu. Näiteks tõi ta Jorginho, kuulsa Brasiilia jalgpalluri, kes võttis Jumala oma ellu vastu ja kelle elu muutus seetõttu täielikult. Pärast jagas Ruth lapsed mitmesse rühma ning koos arutlesid nad igasuguste oluliste ja huvitavate küsimuste üle. Näiteks räägiti ühes rühmas spordist ning toodi välja selle plussid ja miinused. Teises rühmas mõeldi jälle, mis on iga osaleja jaoks kullast kallim.

Pärast lõunasööki algas maastikumäng. Tüdrukud jagunesid võistkondadesse, kes pidid kindla aja jooksul liikuma ühest kontrollpunktist teise ja täitma mitmesuguseid ülesandeid. Asja muutis raskemaks see, et kontrollpunktides istuvad juhendajad olid maastikumängu ajaks muutunud muumiateks. Nad olid pealaest jalatallani mässitud magamiskotti või linasse ega tohtinud öelda ühtegi sõna. Kõik ülesanded tuli lahendada ainult muumia kaelas rippuvate juhiste abil. Näiteks kirjutati ühes punktis luuletust, teises arvati ära, mis on kinnistes karpides ja kas need asjad on eluks vajalikud või mitte, ning kolmandas pandi kokku puslet. Lahendati ka mõistatusi, mängiti „Aliast“ ja püüti välja selgitada, missugused etteantud asjad sobivad omavahel kokku.

Loomulikult said kõik mängust osavõtjad auhinna, aga see oli pisut teistsugune kui tavaline autasustamine. Pärast seda, kui iga laps oli endale meelepärase tasu välja valinud, tuli tal üles otsida mõni sõber, kellega ta laagris on tuttavaks saanud, ja oma kingitus tema omaga ära vahetada. Mõte oli selles, et sõbrad on palju tähtsamad kui mänguasjad ja isegi kallim kui kuld.

Maastikumängule järgnes palju vaba aega, mille kestel võisid kõik ujuda, vesiratta ja paadiga sõita, sõpradega koos olla või lihtsalt puhata. Aga kõige põnevam oli tõenäoliselt see, kui Juss Maurer oma deltaplaani garaažist välja ajas ja seda kõigile soovijatele tutvustas. Lendama ta sellega kedagi küll ei viinud, kuid juba vaatamine ja deltaplaani sees istumine oli väga huvitav. Kõik soovijad said ka Kuuri talus kassi- ja koerapoegi vaatamas käia.

Hingamispäev saadeti ära lõkkeõhtuga, seekord õues, tulel vahukomme grillides. Päris päeva lõpuks tuli laagrisse külla Hele Kulp koos oma tütarde Älise ja Heldiga. Hele rääkis tüdrukutele pastoritööst ning Älis ja Heldi jagasid oma kogemusi.

Pühapäeva hommikul oli piiblitunni teemaks Jumala armastamine kogu südamest. Pärast seda kõneles Marju tervislikest eluviisidest ning tubaka, alkoholi ja narkootikumide kahjulikkusest. Selleks et juttu kuulajate jaoks huvitavamaks muuta, oli tal kaasas palju pilte ja näidiseid ning lõpuks nägid tüdrukud elusuuruses, kus paiknevad inimesel lihased. Selleks oli Marju toonud laagrisse spetsiaalse kostüümi, mille Meelis Lehtla endale selga pani.

Laager lõppes juhendajate ja osalejate tänamisega. Aitäh siinkohal nii kõigile korraldajatele kui ka neile juhendajatele, kes olid kohapeal abiks. Suur tänu ka tüdrukutele, kes laagrisse tulid. Usun, et nii mõnigi laagriline õppis nende kolme päeva jooksul Jumalat paremini tundma.

Ühes maastikumängu kontrollpunktis kirjutasid võistlejad etteantud riimide põhjal luuletusi. Need olid väga ilusad ja vaimukad, aga üks jäi eriti silma. Selle viimased read võtavad hästi kokku terve laagri mõtte.

Meie kirik on nii ilus,
isegi kui seisab vilus.
Keset talve
teeme palve,
siis küll paistab tähevalgus,
see on jõulurahu algus.
Koduteel on ilus ilm,
seda näeb ka meie silm.
Palve tungib südamesse,
inimeste kodudesse.
Leib, armastus ja must muld
on kallimad kui puhas kuld.

Ly Kaasik

Esimene laste pillilaager toimus sel aastal Põltsamaa kirikus, kuhu kogunes pillimängijaid üle Eesti. Meid oli kokku 22. Laager algas ühise orkestriprooviga, mida juhatas Raeli. Pärast seda tegi Raeli lastega eraldi tunde. Samal ajal, kui teistel proov oli, said ülejäänud lapsed mängida ja endale pärlitest telefoniripatseid meisterdada. Kui oli söögiaeg, kogunesid kõik teisele korrusele, kuhu Annely ja Ane olid lauad katnud. Esimesel päeval oli kavas ujumine, aga kahjuks sadas vihma ja see jäi ära. Selle asemel tehti meile väike ekskursioon Põltsamaa linnas. Pärast jalutuskäiku hakkasid jälle proovid. Õhtul luges Hele Kulp meile õhtujuttu. Öörahu algas kell 22.00.

Teisel päeval oli äratus kell 8.00. Paljudel lastel oli väga raske nii vara üles ärgata. Kui kõik olid tõusnud ja ennast valmis pannud, algas hommikupalvus ja -söök. Siis olid jälle pillimängud. Teised said endale lasta näomaalinguid teha ja kübaraid meisterdada. Kõik teadsid, et õhtul on mingi üllatus. Paljud rääkisid omavahel ja mõtlesid, mis see üllatus võiks olla. Lapsed jagati autodesse ja hakati üllatuse poole sõitma. Üllatus oli Soosaarte kodus, seal ootasid meid lambad. Saime lammaste aeda sisse, aga neid paitada ei saanud, sest osad lapsed tormasid ja ehmatasid lambad ära. Saime veel lõkke kohal saia küpsetada. Kui saiad olid valmis, saime neid šokolaadikreemiga süüa. See oli väga hea.

Kolmandal ehk viimasel päeval mängisime kava otsast lõpuni läbi. Siis sõitsime Võisiku külla Kuuri tallu, perekond Maureri kodupaika, kus toimus seenioride laager. Andsime seal suure kontserdi. Laagrilistele meeldis see väga. Peale kontserti said kõik õpetajad ja lapsed endale tänukirja ja väikese kingituse. Aitäh kõigile, kes selle toreda laagri korraldasid, eriti Raelile, Annelyle, Helele ja perekond Soosaarele! Loodame, et järgmisel aastal toimub sama tore pillilaager.

Mariel Peetson

Esimene pillilaager

Aital-Marjul tekkis mõte –

teha laager lastele.

Raeli võttiski siis kätte,

andis teada kõigile:

Tulgu see, kes nooti tunneb,

mõnda pilli mängib ka,

nõus on harjutama suvel!

Kohtume siis Põltsamaal!

Nõnda saigi alguse Pillilaager Esimene.

Kirikus meid vastu võttis

sõbralik ja lahke Hele.

Kes siis kokku tulid sinna,

roosilõhnalisse linna?

Siin on nendest nimekiri,

päris pikk ju nende rivi:

Aveli, Annely ja lihtsalt Ly,

Aita, Anne ja Ane,

Camilla, Carola, Katariina,

Maarja, Merilin ja Miina,

Marju, Margit, Mariel,

Ergas, Väle, Samuel,

Susanna, Roosi Ann ja Taali,

dirigendiks ikka Raeli.

Igaühel oma pill –

viiul, flööt või kõristi,

sellel mängis tirilill –

tööd tehti üsna kõvasti.

Nii harjutati päevi kaks

ning lood said aina selgemaks.

Veel polnud lõppenud me jaks,

kui kokku kõlama kõik läks.

Ees ju ootas kontsert suur

seenioridelaagris.

Kuid enne seda oli plaanis

veel üks väike ergutus,

mis oli alles üllatus:

autodega sõitsime külla Soosaartele.

Saime näha lambaid, talli,

lapsed tahtsid teha kalli,

loomad jooksu pistsid karjas,

lapsed järgi – kand ja varvas.

Ei saan’d kätte ühtki utte,

pihku jäi vaid villatutte.

Peremehel tuli mõte

süüdata siis hoopis lõke.

Igaüks sai pika vaia,

mille otsa keeras taigna,

lõkke kohal küpsetas,

koos sõpradega maiustas.

Päike metsa taha loojus,

laager ümber lõkke koondus.

Laulsime veel “Õhtupäikest”,

lummas see nii suurt kui väikest…

Ja siis koitiski SEE päev,

meile justkui pidupäev.

Kaunid kleidid pandi selga,

korralikud püksid jalga.

Pill ja noot nüüd ruttu haara,

mõned manitsused kaasa!

Nii vuras meie pillilaager,

peagi Kuuri talu maadel.

Oodati meid telgis suures,

väikse tiigikese juures.

Pillikeeled pandi häälde,

poogen sai veel viimse määrde.

Ja siis helid taeva tõusid,

Põllud-aasad kaasa laulsid,

ülistuseks Loojale,

rõõmustuseks kõigile.

Kõlas viise võõraid, tuntuid,

rahvamuusikastki kantuid,

klassikat ning lihtsaid laule,

kurbi ja ka rõõmsaid saunde.

(Kuidas kõlasid need palad?

Seda küsi tiigikalalt!)

Ja kui kustus viimne heli,

vanim seenioritest tuli,

kõiki lapsi õnnistas,

isalikult tunnustas.

Selline see laager oli…

Kui sul pähe mõte tuli,

et seal olla tahaks ka,

hakka pilli õppima!

Margit Peetson

Allikas:  Advent.ee

23. juuli keskpäeval on taevas kaetud tihedate hallide pilvedega. Kuuri talu armsa järvekese kaldale saabuvad esimesed külalised. Nimelt siin, Põltsamaa lähistel, toimub tänavune seenioride laager. Esimeste saabujate hulgas on need auväärsed vanad vennad, kes seitse aastat tagasi nendele kogunemistele aluse panid. Huvitav on jälgida, kuidas üksteist südamlikult tervitades kaldub nende kõnelus kohe Jeesuse taastuleku lähedusele. Nende silmad säravad usus ja lootuses.

Ilja Stepanov rääkis laagrilistele, kuidas seenioride laagri traditsioon alguse sai. Oli nii, et koguduse eakad tundsid endid kõrvaletõrjututena. Noorematel on palju ühisüritusi, aga vanad ainult istuvad ja kuulavad. Asja üle järele mõeldes otsustas ta: “Aga kes siis peab meie eest tegutsema hakkama kui mitte meie ise! Meie teeme ka oma laagri.” Liidu juhatus toetas seda ettevõtmist. Selle aasta laager oli juba seitsmes. Kuid üha rohkem ja rohkem on seenioride laagris ka nooremaid inimesi ja ka päris noori. Vanad ja noored on üksteisele lähenenud.

Laagrilisi on tulnud tervitama Põltsamaa koguduse “pasunapoisid”. Aitähe neile! Nende pillihelide saatel kõlab ka ühislaul “Puhuge pasunat valjusti nüüd, Jeesus ju ilmub meil pea!” Samal ajal kerkib lipumasti laagri lipp. Tugev tuul paneb selle rõõmsasti lehvima. Isegi päike on pilvede vahelt paistma hakanud. Laager on pidulikult avatud.

Kogunetakse kõigile tuttava sini-valge telgi alla.

Mervi kõneleb apostel Johannese elust. Johannes oli Jeesusest tunduvalt noorem ja arvatavasti ka Tema sugulane. Ta oli kolm ja pool aastat Jeesuse õpilane, armastatud jünger. Temagi lootis, et Jeesusest saab Messias, kuningas, kes vabastab oma rahva. See unistus ei täitunud, Jeesus võeti kinni ja löödi risti. See oli valus pettumus. Ometi oli Johannesel julgust minna Jeesuse risti alla, olla seal koos Temaga. Tema oli ka see, kes kiirustas jooksujalu tühja haua juurde.

Peale Jeesuse taevasseminekut kuulutasid apostlid evangeeliumisõnumit julgesti, kuigi neid takistati ja kiusati taga. Ka Johannes pidi palju kannatama.

Möödusid aastakümned. Juba Jeruusalemma hävitamises nähti lõpuaja märke, kuid Jeesus ei tulnud. Johannes pidi veel pikka aega ootama. Koos Jeesusega elatud aeg jäi kaugesse minevikku…

Johannes sai vanaks. Ta oli usu pärast pagendatud Patmosele. Ja siis äkki ühel päeval tunneb ta end olevat ülendatud nägemusse. Ta kuuleb enese taga valju häält. Ta kuulab hoolega, sest hääl tundub tuttav. Jah, tõesti, see on Jeesuse hääl! Ta pöördub vaatama ja näeb Jeesust. See on tema armas Sõber Jeesus. On möödunud palju-palju aega, aga nüüd nad kohtuvad taas – vana Johannes ja Aukuningas Jeesus. Milline kohtumine! Jeesuse auhiilgus on aga nii suur, et Johannes ei talu seda. Ta langeb maha nagu surnu. Jeesus läheneb talle armastuses ja ütleb: “Ära karda! Mina olen Esimene ja Viimane ja Elav! Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti!”

Meiegi oleme pika elu jooksul oodanud ja oodanud oma Päästjat, aga Jeesus pole tulnud. Siiski, Ta tuleb kindlasti. Meil kõigil on kohtumine oma armsa Sõbraga veel ees. See kohtumine saab olema ülimalt auline. Me võime täna öelda kindlas usu: Tule, Issand Jeesus!

Mervi vastab ka varem esitatud küsimustele. Ta toob esile fakte juutide tavadest Jeesuse elu ajal, selgitab, kuidas rabid lähenesid pühale Seadusele, kuidas Jumala nime MINA OLEN kasutati erinevatel aegadel ja eri tõlgetes. Aitäh Mervile.

Ilja Stepanov kutsub oma sõnavõtus meid üles kiirustama Jeesuse taastulekut.

Laagri teisel päeval saabub aina uusi osalejaid. Mitmed on kaasa toonud oma sõpru. Jumal on juhtinud neid erilisi kokkusaamisi.

Hommikupoolikul kõneleb meie liidu esimees David Nõmmik. Ta toob esile tarkade meeste ütlusi mõtetest, õppimisest, kasvamisest, nagu: kui inimene on liiga suur, et õppida, siis ta enam ei kasva; toida oma vaimu suurte mõtetega, sest sa ei pääse kunagi kõrgemale kui su mõtted. Päritud iseloomujooned võivad ilmneda alles vanaduses. See tõdemus paneb mõtlema – iseloom on ju ainus, mille igavikku kaasa saame. Kui Kristuses kasvamist ei toimu, siis päritud halvad omadused võivad lämmatada kõik hea.

Keskpäeval saabuvad üllatuskülalised – lasteorkester. Need mitmest linnad kogunenud lapsed olid harjutanud kahel päeval ja on nüüd valmis mängima ja laulma. Nende rõõmsameelne ja asjalik esinemine toob kuulajatele pisara silma. Nad on väga tublid. Suur aitäh esinejatele ja nende juhendajatele.

Peale lõunat esitab mõtteid loodusest vend Viktor. Temal jätkub muhedaid ütlemisi nii enda kui kõige ümbritseva kohta. Ta on koostanud ka viktoriiniküsimused Piibli ainetel.

Rein Kalmus peatub oma sõnavõtus pikemalt palvekaartidel, mis on osa ülemaailmse Suure Lootuse projektist.

Veel mõned nõuanded temalt: Ära kasuta piiblitekste väljaspool konteksti. Vaimulik tarkus on Jumala tundmine, see peaks avalduma alandlikkuses. Meil peaks olema eesmärk saada alandlikuks. Moosese kohta on kirjutatud, et ta oli kõige alandlikum inimene. Kuidas ta selliseks sai? Mõelgem sellele! Kui Jumal räägib, siis kuulame vaikides. Las Jumala sõna jääb alati viimaseks.

Kolmandal päeval räägib Salme Siimisker tervisest ja tervislikust toitumisest, tuletab meelde ravimtaimede tähtsust, nende kasutamist. Ta viib läbi ka viktoriini. Siis tegi Rakverest õde Vilja Kaasik ülevaate jooksva nädala õppetükist ja Raely Viirsalu korraldas piibliviktoriini.

Laager lõpetatakse keskpäeval. Jääb kõlama mõte: Valvake, sest te ei tea aega!

Laagri lahutamatuks osaks on alati lõkkeõhtu, paljud esinemised, ühispalved (sh ka kella seitsmesed palved), mitmed sõnavõtud, tunnistused, lauluettekanded, ühispildi tegemine, ühised söögiajad, tublimate täname.

Kogu laagripere on eriliselt tänulik maitsva ja küllusliku lõuna eest, mille valmistasid Mare ja Maarja. Kohapeal said ööbida kõik soovijad.

Laagrilisi oli enamustest kogudustest kokku saja ringis, vanuses 1…95 aastat.

Muljeid osalejatelt.

Raely Valgast: Usun, et meie, vanad, oleme kord koos taevariigis jälle noored.

Guido Viljandist: Mulle meeldis, kuidas meie eakad ootavad nii elavalt Jeesuse tagasitulekut. Nende südamesoov on olla koos Jeesusega läbi igaviku.

Margit Paidest: Tore oli näha eakate säravaid silmi. Väga armas oli lasteorkestri kontsert. Selline vanade ja noorte ja laste koostegutsemine võiks jätkuda. Taevaisa õnnistusi kõigile!

Vally-Reet Viljandist: Seeniorid on lihtsad, targad, ja kuigi mina tundun nende kõrval päris noor, loovad nemad omapoolse suhtumisega tõeliselt asjaliku, mõnusa peretunde. Seda peretunnet kogesin laagris.

Kalju Tartust: Meeldisid meie vanad armsad ühislaulud, tunnistused, jutlused, viktoriin, suurepärased majutustingimused, pererahva külalislahkus. Peaperenaise Hele rahulik-asjalik korraldus. Oli tunda Taevaisa kohalolu.

Eduard Tartust: Mulle oli see Genetsareti järve kaldal veedetud aeg.

Aino Tallinnast: Lipp kerkib laulu saatel ülespoole –

ja seeniorid tänulikus harduses

taas kogunenud meie ühispeole,

et Jeesust ülistada armu eest!

Nii alanud on laager igal aastal –

see ülev, pidulik ja oodat’ aeg,

mil vastastikku kinnitatud saada

on soov meil taevakoju viival teel!

Helve Murd ja Raely Viirsalu

Allikas: Advent.ee

Jeesus ütles nii: “Sellepärast on iga kirjatundja, kes on õpetatud taevariigi jaoks, majaperemehe sarnane, kes oma varakambrist võtab välja uut ja vana.” Mt. 13,52.

Piibli varakamber on mitmekesistest mõtetest ja erinevatest esitustest tulvil. See tuleneb ka sellest, et Piibli kirjutajad on olnud väga erinevad inimesed erinevatest ajastutest. Neil on olnud erinev taust, erinevad ametid ja isegi erinevad eesmärgid, mille jaoks nad oma sõnumi on kirja pannud. Sellegipoolest on Piibel üks tervik, sest Jumala Vaim on kõiki neid konkreetseid autoreid inspireerinud ja juhtinud.

Meie koguduse praktika läbi mitmete aastakümnete on olnud, et teenistustel jagavad Jumala Sõna ka koguduseliikmed, mitte ainult pastor. Kui alguses oli see harjumatu, siis praeguseks ei oska kogudus oma teenistusi sellise mitmekesisuseta isegi ette kujutada. Kõnelejate erinevad taustad, erinevad ametid ja erinevad meelelaadid annavad kokku terviku, mis on mitmekülgne ja huvitav ning pakub värskust igaks hingamispäevaks.

1. juunil avab Jumala Sõna Margit ning räägib ka oma kogemustest. Otseülekanne on nähtav http://live.advent.ee/poltsamaa/ ikka natuke pärast kella 11 hommikul.