Volli ja Helju teemantpulmad
5. juunil tähistasid oma teemantpulma Voldemar ja Helju Rosin.
Oli kaunis suvepäev ja meeliülendav tseremoonia hästi valitud muusikaga ning pärast seda kosutav ja armas söömaaeg. Oli kena pulmaseltskond: pruutpaari järeltulijad, sugulased ja koguduse inimesed, aga kõige enam särasid Volli ja Helju ise. Kõik teised tundusid nende kõrval kuidagi sõnaahtrad, isegi elukutselised kõnepidajad. No mida meil oligi öelda! 60 aastat harmoonilist kooselu ühiskonnas, kus meeste keskmine eluiga palju pikem ei olegi ja kus abielu püsivust nii nõrgalt väärtustatakse, võtab tõepoolest sõnatuks. Igal juhul on Volli ja Helju näidanud meile väärt eeskuju, et koos Jumalaga on see võimalik.
Pulmapeol rääkisid Volli ja Helju ka sellest kaugest ajast pisut rohkem kui 60 aastat tagasi, kui nad tuttavaks said. Peigmehe mahlakas huumorisoon nakatas naeruga kõiki koosviibijaid ning pruudi avameelne meenutus oma mõtetest, hirmudest ja lootustest andis kindlasti kõikidele noorematele mõtteainet. Helju tunnistas, et talle tegi väga muret, et Volli on temast aasta ja 10 kuud noorem. Seetõttu tegi ta kohe nende tutvuse alguses sellest tema arvates tagurpidi vanusevahest juttu. Volli ütles aga selle peale: “Mis siin vahet on, kui üks on saja aastane ja teine üheksakümmend üheksa?”
Nii pika aja peale ette mõtlemine on tõesti muljetavaldav!
Soovime pruutpaarile õnnelikku seatud tärminini jõudmist ning täname kõiki neid, kes sellise toreda sündmuse Vollile ja Heljule korraldasid ja läbi viisid.
Tasub valida hea tee
4. juunil toimunud kahe koguduse, Põltsamaa ja Viljandi koguduse laagris oli pealkirjas toodu kandev mõte, mille andis oma kõnes edasi ka meile külla tulnud Balti Unioni adventkoguduste juht Valdis Zilgalvis. Ta jagas oma kogemust, kui tal tuli lennujaama minnes valida kahe tee vahel, millest ühel olid ummikud, kuid teine oli täiesti vaba. Millegipärast valis ta liiklusvahenditest ummistunud tee, kuigi kaasaegsed tehnilised vahendid hoiatasid teda selgelt, et tee on kinni. Läbi suure närvikulu jõudis ta siiski lennukile, kuid parem oleks olnud tähele panna hoiatusi.
Ka Piiblis on hoiatused, millist teed tuleks vältida ja millist valida. “Astuge teede peale ja vaadake ja küsige muistsete radade kohta, missugune on hea tee, ja käige sellel, siis leiate oma hingele hingamispaiga!” (Jer. 6,16.)
Laagripäeva jooksul oli paljudel võimalus jagada oma läbielusid. Eriti innustavad olid tunnistused, milles Viljandi koguduse inimesed rääkisid kogemustest, mis olid seotud palvemaratoniga ja misjonihingamispäevadega. Ka piibliuurimise teema haakus õigete valikute tegemisega: nimelt oli arutluse all kadunud poja lugu (Luuka 15,11-32.). Ühine söömaaeg liitis kõiki kokkutulnuid ning tore oli, et ennast võisid hästi tunda nii Viljandi kui ka Põltsamaa inimesed ning samuti kaugemalt tulnud. Kõige rohkem tekitab minus imetlust see, et ühtviisi mõnusalt veetsid laagris aega nii üle-kaheksakümnesed kui ka alla-kaheksateistkümnesed ning needki, kes nende kahe vanusepiiri vahele mahtusid. Kahtlustan, et selliseid üritusi tänapäeval palju ei leidu.
“Vaata, ma läkitan teile prohvet Eelija, enne kui tuleb Jehoova päev, suur ja kardetav! Ja tema pöörab vanemate südamed jälle laste poole ja laste südamed vanemate poole.” Mal. 3,23.24.
Parema kvaliteediga pildid ka advent.ee’s: http://advent.ee/galerii/36799/viljandi-poltsamaa-kevadlaager/
Misjonihingamispäev
21. mai oli misjonihingamispäev. Meid kutsuti üles võtma endaga kaasa üks või mitu raamatut ja neid inimestele kinkima.
Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve
maailma, aga teeks kahju oma hingele?
Sest mis oleks inimesel anda oma hinge lunahinnaks?
Markuse 8,36-37
Maaailmas pole midagi väärtuslikumat kui inimhing.
Me oleme võimsa Jumala teenistuses. Misjonitöö on rõõm!
Kui armsad on mägede peal
sõnumitooja sammud.
Ta kuulutab rahu,
toob häid sõnumeid,
kuulutab päästet
ja ütleb Siionile:
“Sinu Jumal on kuningas!”
Jesaja 52,7
Viljandi noorte külaskäik
14. mail külastasid meid Viljandi noored. Nad teenisid nii sõna, laulu kui ka muusikaga.
Sõnavõttude ühiseks Piiblitegelaseks oli Jeesuse ema Maarja ja tema elukogemus. Katrin võrdles Maarja (Luuka 1,46-55) ja Hanna (1. Saamueli 2,1-10) kiituslaule.
Hanna ja Maarja olid õnnelikud, sest Jumal oli teinud nende elus suuri tegusid.
Madis alustas küsimusega: Kas te olete õnnelikud? Ta luges meile kuulsate meeste ütlusi, kust selgus, et õnne pole:
- uskmatuses
- meelelahutuses
- rahas
- positsioonis, kuulsuses
Halastaja ja armuline on Issand,
pikameelne ja rikas heldusest.
Tema ei riidle lõpmata
ega pea igavesti viha.
Tema ei tee meile meie pattu mööda
ega tasu meile kätte meie pahategusid mööda.
Sest otsekui taevas on maast kõrgel,
nõnda on tema heldus võimas nende vastu,
kes teda kardavad.
1Nii kaugel kui ida on läänest,
nii kaugele viib ta meist meie üleastumised.
Otsekui isa halastab laste peale,
nõnda halastab Issand nende peale,
kes teda kardavad.
Sest ta teab, millist tegu me oleme;
tal on meeles, et oleme põrm.
Inimese elupäevad on nagu rohi:
ta õitseb nõnda nagu õieke väljal;
kui tuul temast üle käib, ei ole teda
ja tema ase ei tunne teda enam.
Aga Issanda heldus on igavesest igavesti
nendele, kes teda kardavad,
ja tema õigus jääb laste lastele.
Psalm 103, 8-17
Usalda oma elu Päästja kätesse ja siis sa oled õnnelik!
Annemai tõi esile Maarja alandlikkuse, tänulikkuse ja tarkuse.
Kui kellelgi teist jääb vajaka tarkust, siis ta palugu
Jumalalt, kes kõigile annab heldelt ega tee etteheiteid, ja talle antakse.
Aga ta palugu usus, ilma kahtlemata, sest kahtleja sarnaneb
tuule tõstetud ja sinna-tänna paisatud merelainega.
Jakoobuse 1, 5-6
Jumalal ei ole midagi võimatut, kui me palume!
Jumala plaan meie jaoks on alati parim, ükski Tema tõotus ei jää täitmata.
Viljandi noorte ühislaulus kordusid sõnad: “Rändame taevateel käsikäes, iga päev..”
Armsad Viljandlased, aitäh teile! Kohtume 4. juunil Põltsamaa-Viljandi ühislaagris!
Emadepäeva koosolek
7. mail oli eriline hingamispäev: perepäev ja emadepäev üheskoos. Laulude ja pillilugudega vaheldumisi kuulasime erinevaid tunnistusi. Esimene kõneleja meenutas vanaema, kelle lauldud vaimulikud laulud ja palved on saatnud teda kogu elu ja tänu kellele ta leidis tee Jumala juurde.
Meile loeti ette ka ema kirjad oma tütrele. Neis olid sõbralikud nõuanded, julgustus ja toetus. Ja isegi kui laps on juba nii suur, et lahkub kodust, jääb Jumal siiski alati temaga. Kuulasime ka tütre kirja emale, milles tütar tõdes, et ema on olnud tema kõige parem sõbranna. Isegi kodust kaugel viibides on hea olla Taevaisa laps ja oma ema-isa laps. Pastor võttis kokku eelnevad mõtted, lugedes Efesose 6. 1-3.
Lapsed, olge kuulekad oma vanemaile Issandas, sest see on õige!
“Austa oma isa ja ema,” see on esimene käsusõna tõotusega,
“et su käsi käiks hästi ja sa elaksid kaua maa peal!”
Mis lapsena õpitud, see jääb saatma meid kogu eluks. Viiulihelide saatel jagati emadele lillekimbud.
Armsad emad! Soovime teile Jumala armu ja abi laste kasvatamisel. Ilusat emadepäeva! Olete meile kallid!
Vormija kätes
Pottsepp võtab savi ja vormib seda oma tahte järgi. Ta mudib ja töötleb seda. Ta rebib selle mitmeks ja surub kokku tagasi. Ta niisutab ja seejärel kuivatab seda. Ta laseb sel mõnda aega olla nii, et ei puuduta seda. Kui see on täiuslikult vormitav, jätkab ta tööd ja teeb sellest anuma. Ta annab sellele kuju ning silub ja lihvib seda potikedral. Ta kuivatab seda päikese käes ja kuumutab ahjus. Nii saab sellest anum, mis sobib kasutamiseks. Samamoodi soovib suur Meistertööline meid vormida ja kujundada. Ja nagu savi on pottsepa käes, nii peame olema meie Tema käes. Me ei tohi püüda teha pottsepa tööd. Meie osa on allutada end Meistri vormimisele. EGW “Tervise teenistuses”
Ühendusest Kristusega
Jeesus ütleb: “Jääge minusse ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge… Sest minust lahus ei suuda te midagi teha” (Jh 15:4.5). Et elada püha elu, oled sa sama sõltuv Kristusest, nagu oks on sõltuv tüvest, et kasvada ja vilja kanda. Lahus Temast ei ole sul elu. Sul pole jõudu kiusatustele vastu seista ning sa ei suuda kasvada armus ega pühaduses. Temas püsides võid sa õitseda. Temast elu ammutades sa ei närtsi ega jää viljatuks. Sa oled siis nagu puu, mis on istutatud veeojade äärde.
Paljudel on kujutlus, et nad peavad mingi osa tööst tegema üksinda. Nad on uskunud Kristusesse, et saada patud andeks, kuid nüüd nad püüavad oma jõuga õigesti elada. Iga selline jõupingutus jookseb paratamatult liiva.
Meie kasvamine armus, meie rõõm, meie kasulikkus – kõik see sõltub meie ühendusest Kristusega. Igapäevasest, pidevast osadusest temaga – temas püsimisest – sõltub meie kasvamine armus. Ta pole üksnes meie usu alustaja, vaid ka lõpuleviija. Kristus on esimene, viimane ja igavene. Ta peab meiega olema mitte ainult rännaku alguses ja lõpus, vaid igal sammul meie teel. Taavet ütleb: “Ma pean Issandat alati oma silma ees, ma ei kõigu, sest ta on mu paremal pool” (Ps 16:8). EGW “Tee Kristuse juurde”
Õpeta mulle oma teed!
See, kes käib Jumala käskude teel, käib koos Kristusega, ning Tema armastuses saab süda rahu. Kui Mooses palus: «Õpeta mulle oma teed, et ma tunneksin Sind,» vastas Issand talle: «Minu pale läheb ühes ja ma annan sulle rahu!»
Prohvetite kaudu öeldakse: «Nõnda ütleb Jehoova: astuge teede peale ja vaadake ja küsige muistsete radade kohta, missugune on hea tee ja käige sellel, siis leiate oma hingele hingamispaiga!» (2.Ms.33,13.14; Jer.6,16). EGW “Ajastute igatsus”