Nädal Londonis – muljed

20.03 16:00

06.03.2010

Mu kallid õed

Rõõmsaid tervitusi teile. Meie viimasest naiste palvepäevast on möödas juba aasta. Ma tean, et selle aasta jooksul on Jumal teinud tööd meie elus, kuulnud ja vastanud meie palvetele. Need vastused ei pruugi alati olla need, mida oleme tahtnud, kuid samas on need alati olnud üksnes meie heaoluks. Kuidas võime seda teada? Sest me teenime Jumalat, kes teab tulevikku ja teab, mis on meile parim. Küsimus, mida tahaksin täna teile esitada on järgmine – ”Kas sa usud, et Jumal töötab sinu heaks?”

Paljud meist võivad kaotada julguse ja saada isegi vihaseks Jumala peale, kui vastused meie palvetele erinevad meie soovidest. Kui aga suhtleme igal päeval Jumalaga (Jh 15:1-7), siis valdab meid kindlustunne selles, et Jumal tegutseb meie elus meie heaolu silmas pidades, ja et Tema nimi saab meie läbi ülistatud.

Meie selleaastane jumalateenistus käsitleb selliste palvete teemat, mis näivad mõnikord meie jaoks pikaks ajaks vastuseta jäävat või ka need palved, mida Jumal ei näi kuulvat. Jutluses mõtiskleme ka selle üle, kas me usume, et Jumal vastab meie palvetele nii, nagu näeb meie jaoks parima olevat. Lisaks  räägime püsivast palvest, meie palvemeelsusest ja meie reaktsioonist Jumala palvevastustele. Kas me usaldame Jumalat? Kas soovime alistada end Tema tahtele oma elus või palume Jumalalt vastata meile meie moodi?

Saalomon ütleb meile: “Looda Issanda peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele!” (Õp 3:5). Sellise usaldusega Jumalasse palvetame kindlas teadmises, et Ta on Jumal ja Ta suudab vastata meie palvetele ning tegeleda meie raskuste, katsumuste ja valuga.

Olge julged, mu õed! Me teenime Jumalat, kes suudab teha kõike. Kuid enamgi veel, Ta on tõotanud, et koos suudame teha kõike (Fl 4:13).

Õnnistusi ja rõõmu teile,

Heather-Dawn Small

Juht

LASETEJUTT

“Jumal teab teed koju”

Piiblisalm:  Nahum 1:7

Sissejuhatavad küsimused:

• Kes teist on 7- või 8-aastased?
• Kui paljudel on vanaema?
• Kas olete kunagi kodust ära jooksnud?
• Miks peaks keegi tahtma kodust ära joosta?

Meie lugu räägib kahest lapsest, vennast ja õest,  kelle nimed oli Naomi ja Steven. Naomi oli 8-aastane ja Steven 6-aastane. Nende isa ja ema surid, kui lapsed olid veel väga väikesed ning nad elasid koos oma vanaemaga. Ühel päeval, kui nad olid koolist koju tulemas, jäid nad oma klassikaaslastega mängima. Nad mängisid nii kaua, et väljas läks pimedaks ning vanaema hakkas juba muretsema. Kui lapsed lõpuks koju  jõudsid, olid nende riided väga mustad ja vanaema mõistis koheselt, et nad olid jäänud koduteel teiste lastega mängima. Vanaema oli pahane, sest ta oli neile juba varem öelnud, et Naomi ja Steven nii ei teeks. Nii otsustas ta lapsi karistada ja neile vitsa anda.

Kui vanaema läks välja vitsa järele, otsustasid Naomi ja Steven kodust ära joosta. Nad hiilisid uksest välja ja pistsid punuma. Nad jooksid ja jooksid, lootes jõuda oma sõbra majja. Kuid nad eksisid ära. Üks kuri naine leidis nad ja mõistis kohe, et nad on eksinud. Ta teeskles sõbralikkust ja viis nad oma koju. Tegelikult aga ei olnud ta hea inimene. Ta tahtis, et lapsed tema eest koduseid toimetusi ära teeks. Järgmisel päeval ei lasknud ta neil kooli minna. Ta andis neile väga vähe süüa ja sundis rasket tööd tegema. Lastel ei olnud kaasas vahetusriideid ja peagi olid nad väga räpased. Naomi ja Steven olid hirmul ja väga õnnetud.

Nad tahtsid nii väga tagasi oma koju, vanaema juurde, kuid nad ei teadnud teed sinna. Omavahel arutades meenus neile, kuidas laste hingamispäevakooli õpetaja oli rääkinud, et Jumal on armastus. Ta oli öelnud, et Jumal armastab oma lapsi ja kuuleb nende palveid. Steven tuletas Naomile meelde ühte Piiblisalmi Nahumi raamatust 1:7: “Issand on hea, varjupaik hädaajal, ja ta tunneb neid, kes tema juures pelgupaika otsivad.”

Naomi ja Steven otsustasid, et kui see õel naine neid parasjagu ei kuule, siis nad palvetavad Jumala poole. Hilja öösel tõusid nad üles ja palvetasid.

Nad palusid Jumalalt andestust selle pärast, et olid kodust ära jooksnud ja palusid Jumalal näidata neile teed tagasi vanaema maja juurde. Nad lubasid Jumalale, et on edaspidi head lapsed ja ei jookse enam vanaema juurest ära.

Naomi ja Steven ärkasid varahommikul. Nad olid otsustanud proovida oma kodutee üles leida ja minna tagasi vanaema juurde. Kuigi neil ei olnud aimugi, kus kodutee asus, usaldasid nad Jumalat. Nad kõndisid väga kaua ja neid piinasid nälg, janu ning väsimus. Steven hakkas nutma, kuid Naomi julgustas teda, et ta ei nutaks ning tegi ettepaneku veel kord palvetada.

Sel korral palvetasid nad valjult, et Jumal ikka kuuleks neid. Nad põlvitasid ühe puu alla ja palusid, et Jumal aitaks neid ning näitaks neile koduteed.

Pärast palvetamist jätkasid nad kõndimist. Peagi kohtasid Naomi ja Steven ühte lahket meest, kes uuris neilt, kuhu nad lähevad. Lapsed jutustasid talle oma loo. Mees ostis neile ühest lähedalasuvast kioskist kooke ja piima ning kui lastel oli taas piisavalt jõudu kõndimiseks, viis nad politseijaoskonda. Politsei oli neid kaua aega otsinud, sest vanaema oli pöördunud nende poole ja teatanud, et ta lapselapsed on kadunud. Politseinik viis lapsed peagi koju vanaema juurde, kes oli neid nähes väga õnnelik. Ta oli neli päeva lapsi otsinud. Naomi ja Steven palusid vanaemalt andeks ja loomulikult vanaema ka andestas neile ning vanaema palvetas laste pärast, et Jeesus aitaks neil olla head lapsed. Naomi ja Steven palvetasid ka ja tänasid Jumalat selle eest, et Ta oli aidanud neil leida tee tagasi koju.

JUTLUS

“Raasukesed Isanda laualt”

Joy Gashaija

Joy Gashaija on Seitsmenda Päeva Adventistide Ida-Kesk Aafrika divisjoni Naiste- ja Lasteteenistuste juht, kes töötab Entebbes Ugandas.

Tervitus ja sissejuhatus jutlusele

Pühakirja lugemine: 1 Jh 5:14-15: Ja see ongi see julgus, mis meil on tema ees, et kui me midagi tema tahtmist mööda palume, siis tema kuuleb meid. Kuna me teame, et ta meid kuuleb, mida tahes me paluksime, siis teame ka, et meil on käes need palved, mis me oleme temalt palunud.

Cathyle said osaks eemaletõukamine, etteheited ja solvangud nii oma abikaasa kui tema sugulaste ja vanemate poolt. Mõnikord lisandus sellele ka peksmine abikaasa poolt. Kõige selle põhjuseks oli see, et nende 12 abieluaasta jooskul ei olnud ta toonud ilmale ühtegi last. Tema ja paljude teiste sarnases olukorras olevate naiste valu on tohutu. Seda eriti Aafrikas, kus naiste lastetust peetakse vaid naise süüks.

Olles kristlane, oli Cathy vägagi kindel, et vastus tema palvele tuleb mõne kuu jooksul, sest seda olid talle näidanud ta varasemad kogemused Jumalaga. Kuid vastust, mida ta oli lootnud saada mõne kuu jooksul, ei tulnud. Selle asemel said talle osaks hoopis pikad aastad täis ootamist. Ta toetus oma palvetes Piibli tõotustele: “Inimeste käes on see võimatu, kõik on aga võimalik Jumala käes” (Mt 19:26); “ Paluge, ja teile antakse,…” (Lk 11:9); ja “ Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, … need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust…” (Jr 29:11).

Kui midagi ei juhtunud, siis meenus talle kirjakoht, kus öeldakse, et “kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel’’ (Mt 18:20). Ta ühines palvegrupiga ja jagas nendega oma muret. Ta palvetas lakkamata ja käis oma palvetega peale erinevate koguduste palvegruppidele. Ta rääkis sõpradele, et on Jumalalt palunud isegi seda, et Jumal võiks aidata tal lapseootele jääda ning ta oli valmis sellest beebist kasvõi lapsekandmise ajal ilma jääma. Kui vaid tema mehepoolne suguvõsa näeks, et ta on võimeline lapsi saama.

Paljud naised, kes ei uskunud Jumalasse, mõistsid tema meeleheitlikku vajadust ja soovitasid tal otsida abi Aafrika ebajumalatelt, kuid Cathy jäi kindlaks Kristusele.

Tõsine kriisihetk saabus siis, kui tema mees oli otsustanud abielluda teise naisega, kes sünnitaks talle lapsi. Cathy ise ei võidelnud ega vaielnud selle vastu. Ta üksnes intensiivistas oma palveid Jumala poole ja loetles kõiki õnnistusi, mis ta elus olid, hoolimata julgusetusest, mis teda valdas. Ta usk ja toetumine Jumala tõotustele kasvas. Oma üllatuseks jäi ta rasedaks täpselt kaks kuud enne seda, kui pidi toimuma Aafrika traditsiooniline pulm, mida peeti abiellumisel teise naisega. 2008. aasta veebruaris sündis Cathyle poeg. Pulmaplaanid teise naise võtmiseks jäid nüüd katki ja hetkel ootab Cathy oma teist last.

Cathy ei suhtunud kunagi Jumala viivitusse kui ”eitavasse” vastusesse. Selle asemel palvetas ta igal päeval veel intensiivsemalt. Mida hullem näis olukord, seda lähemale liikus Cathy Jumalale läbi palvete. Ta on naine, kelle usk on suur.

Matteuse 15:21-28 räägib meile naisest, kes oma alandlikkuse, kannatuse, püsivuse ja sügava usuga sundis Jeesust oma tütart tervendama. See lugu, mis on meie tänase jutluse keskpunktiks sellel rahvusvahelisel Naiste palvepäeval, jääb tohutuks lootuse õppetunniks paljudele kristlastele, kes ootavad vastuseid oma palvetele.

Mt 15:21-28 (NIV)

Vestlus Jeesuse ja Kaanani naise vahel

Matteuse 15:21-28 on meile toodud ära vestlus Kaanani naise ja Jeesuse vahel:

Ja Jeesus lahkus sealt ning läks varjule Tüürose ja Siidoni aladele. Ja vaata, üks neist paigust pärit Kaanani naine tuli ja hüüdis: “Issand, Taaveti Poeg, halasta minu peale! Kuri vaim vaevab mu tütart hirmsasti.” Ent Jeesus ei vastanud talle sõnagi. Ja ta jüngrid astusid ta juurde ja palusid teda: “Saada ta minema, sest ta kisendab meie taga!” Tema vastas: “Mind ei ole läkitatud muude kui Iisraeli soo kadunud lammaste juurde.” Aga naine tuli, heitis ta ette ja ütles: “Issand, aita mind!” Jeesus vastas: “Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele.” Ent tema ütles: “Ei ole küll, Issand, ometi söövad  koerakesed raasukesi, mis nende isandate laualt pudenevad.” Siis Jeesus vastas talle: “Oh naine, sinu usk on suur! Sündigu sulle, nagu sa tahad!” Ja ta tütar paranes selsamal tunnil.

Isanda tegude tundmine

Naise otsus Jeesust otsida pidi tulenema sellest, mida ta teadis Jeesuse kohta. Tema appikarje oli selgelt kantud positiivsete tulemuste ootusest. Ta pidi olema kursis Jeesuse tegudega. Miks ei pöördunud ta lihtsalt mõne jüngri poole? Miks ei palunud ta mõnel jüngril kosta tema eest, kui Jeesuse esialgne vastus ei olnud selline, nagu ta oodanuks? Aga ei, ta tuli otse Jeesuse juurde. Miks pöördus ta Jeesuse poole sõnadega ’Taaveti Poeg’? Ta oli ju paganlik naine, selle rahva järeltulija, kes ei kummardanud Iisraeli Jumalat. Uskmatu! Tal ei olnud mitte mingisugust õigust Jumala tõotustest osa saada. Kuidas võis ta pöörduda Jeesuse poole sellise tiitliga? Jah, üksnes sellepärast, et ta tundis Jeesust.

Jutud Jeesuse imelistest tegudest olid juba pikka aega liikunud ringi Foiniikia juutide seas. Sellised teod nagu viie tuhande mehe söötmine, tormi vaigistamine (Mt 8:26), haigete tervendamine, “tervendades haigeid ja vigaseid rahva seas” (Mt 4:23-25), ja pimedate nägemise taastamine (Mt 9:28-30). Ta võis olla ka kuulnud sellest, kuidas Jeesus kaitses kannatajaid ja kindlasti oli ta kuulnud Jeesuse tervendavatest tegudest. Võib olla oli ta aga kuulnud ka sellest, kuidas jüngrid saatsid lapsed Jeesuse juurest minema. Ehk seepärast ta tundiski, et jüngrite kaudu pole just mitte kõige parem viis Jeesuse juurde jõudmiseks.

Oma kirikus oleme mitte ainult kuulnud Jeesuse imelistest tegudest, vaid olnud ka tunnistajateks imedele meie tuttavate elus. Meilgi on lõputu nimekiri aastate jooksul vastuse saanud palvetest, olgu need siis suured või väikesed.

Tänapäeval peame seisma silmitsi veel suuremate katsumustega, kuid ometi laseme lootusetusel end lõksu püüda iga kord, kui vastus meie palvele viibib. Vahest isegi loobume palvetamast, väsime ootamast Jumala õiget aega ning hakkame otsima mujalt lahendust oma probleemidele. Mõnikord tundub, et oleme oma Isanda vastust pidanud liiga kaua ootama! Meiegi peaksime õppima tundma Jeesuse tegusid, Tema väge ja meetodeid.

Kaanani naise palve

“Issand, Taaveti Poeg, halasta minu peale! Kuri vaim vaevab mu tütart “ (s. 21) hüüdis Kaanani naine. Tegemist pidi olema kohutava deemoniga, mis oli sellele naisele põhjustanud nii suure hingelise trauma ja stressi. Võibolla oli ta laps pidanud juba pikka aega kannatama. Võib olla oli naine pidanud proovima paljude arstide ja rohtude abi. Me ei tea, kust veel oli ta püüdnud abi leida, enne kui tuli Jeesuse juurde.

See naine elas Foiniikias Tüürose piirkonnas, mis oli antiikmaailma üheks peamiseks sadamalinnaks. Ta kuulus kreeka maailma, olles ümbritsetud paganlikest uskumustest erinevatesse jumalatesse ja jumalannadesse. Võime vaid ette kujutada, kui mitmeid unetuid öid veetis ta enne, kui jõudis järeldusele, et ainus, kes teda aidata saab, on Jeesus, Taaveti Poeg.

Meil ei ole ühtegi märget selle kohta, kui kaua ta oli pidanud ootama Jeesuse tulekut Tüürosesse, kuid me teame, et: “otsekohe tuli üks naine, kes oli temast kuulnud, kelle tütrekesel oli rüve vaim, ning langes ta jalge ette … ja see palus teda, et ta ajaks kurja vaimu tema tütrest välja.’’ (Mark 7:25; Mt 15:22).

Naine teadis, et Jeesusel on vägi ajada kurje vaime välja. Ta oli ilmselt kuulnud, kuidas Jeesus vabastas kaks meest kurjade vaimude käest (Matteuse 8:28-34), halvatud mehe tervendamisest (Matteuse 9:2), Naini lese pojast (Luuka 7:13, 14), veritõbisest naisest (Matteuse 9:20) või Siimon Peetruse ämmast (Markuse 1:29-30). Ainult see, et naine teadis Jeesuse varasemaid imetegusid, seletab tema suure motiveerituse.

“Inimene näeb, mis silma on ees, aga Issand näeb, mis on südames” (1Sm 16:7)

Missugune oli vastus, mille naine sai oma palvele? “Ent Jeesus ei vastanud talle sõnagi. Ja ta jüngrid astusid ta juurde ja palusid teda: “Saada ta minema, sest ta kisendab meie taga!” (s. 23). Täna olete te kõik kuulnud seda lugu; te kõik olete tulnud siia kirikusse oma Isanda jalge ette. Miks siis ei hüüa te sarnaselt Kaanani naisega Jeesuse poole, tuues Tema ette oma probleemid elus? Missugune kuri vaim on vallutanud sinu või su armsad viimastel aastatel?

Kurje vaime võib olla väga erinevaid. Üks on aga kindel, et kurjad vaimud kahjustavad meid, põhjustavad valu, soovimatut ja häirivat käitumist. Selleks võib olla ahnuse, isekuse, omamishimu või uhkuse kuri vaim; või ka alkoholi deemon; või hoopis abielurikkumise, varastamise, petmise kuri vaim; eemaletõukamise või vägivalla deemon; või siis otsene kuri vaim, nagu see, kes vaevas Kaanani naise tütart. Miks ei suuda me ignoreerida kõiki vääraid nõuandeid ja soovitusi, mida vaenlane meie teele külvab nii, nagu see naine suutis ignoreerida jüngrite heidutavaid hääli ja keskenduda Jeesusele vastuse ootuses? Jeesus teab meie olukorda, Ta teab meie probleemide ulatust ja meie valu sügavust.

Kui naine hüüdis Jeesuse poole, siis ei saanud ta vastust. Me ei tea, kui kaua Jeesus vaikis, kuid see oli nii piisavalt pikk, et jüngrid järeldasid nagu ei oleks Jeesus sellest juhtumist huvitatud ja õhutasid Teda naist ära saatma, öeldes: “Saada ta minema, sest ta kisendab meie taga!” (s. 23).  Üsna kerge on taibata, et selleks hetkeks oli Jeesus juba mõistnud nii jüngrite hoiakut kui ka naise usku ja tema kindlameelsust.

Jumal teab meie taluvuse astet palveelus ja Ta püüab ikka veel leida võimalust meid õpetada, isegi kui see põhjustab meile valu. Samas on alati meie appihüüus Jeesuse poole ees takistusi. Nii mõnedki neist õõnestavad meie kindlameelsust, pakkudes alternatiivseid lahendusi. Kuid sarnaselt Kaanani naisele tuleb meil keskenduda Jeesusele. Ja kuigi tasuks võivad olla vaid raasukesed Isanda laualt, siis on need siiski just see, mida meile on vaja.

“Ometi söövad  koerakesed raasukesi, mis nende Isanda laualt pudenevad” (s. 27)

Nii mõnigi võib meid täna mõista hukka meie möödunud elu või meie päritolu pärast ning pidada meid mitteväärilisteks saama osa Jumala õnnistustest, kuid Jeesus hindab meid meie usu põhjal ja rahuldab meie südame igatsused, nagu on kirjutatud Mt 15:28. Jeesus näeb meid kõiki oma lastena, nendena, keda Ta on lunastanud oma kalli verega ja kõik see, mis meid puudutab, läheb ka Temale korda. Ükskõik, kuidas teised inimesed meisse ka ei suhtuks, Tema silmis oleme väärtuslikud.

“Ajastute Igatsuses” on kirjutatud: “Jeesus oli just lahkunud seniselt tööpõllult sellepärast, et kirjatundjad ja variserid püüdsid võtta Talt elu… Nad oli uskmatud ja kibestunud ning hülgasid vabalt pakutud lunastuse. Siin kohtas Kristus üht õnnetu ja põlatud rahva esindajat, kes ei tundnud Jumala Sõna nii nagu nemad, ometi mõjutas naist Kristuse jumalikkus. Naisel oli kõikumatu usk Kristuse võimesse anda palutut.” (lk. 401).

Matteuse 15:23:   Ent Jeesus ei vastanud talle sõnagi. Ja ta jüngrid astusid ta juurde ja palusid teda: «Saada ta minema, sest ta kisendab meie taga!»

Kui Jeesus ei vastanud, siis ei saanud naine vihaseks. Ta ootas Jeesuse vastust. Oodates hüüdis ta lakkamata Jeesuse poole, sest ta teadis, et tema tütre paranemine sõltus üksnes Temast. Viimaks vastas Jeesus naisele üsna väljakutsuval viisil: “ Mind ei ole läkitatud muude kui Iisraeli soo kadunud lammaste juurde’’ (s. 24). Piibel ei räägi meile, et naine oleks olnud šokeeritud või heitunud Jeesuse vastuse pärast, pigem valdas teda alandlikkus ja ta jäi oma palves kindlaks, aktsepteerides oma paganlikku staatust.

Järgmine osa Jeesuse vastusest oli veelgi provokatiivsem ja öeldud veelgi solvavamal viisil:  “ Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele” (s. 26). Paljud naised oleks siinkohal vihaselt loobunud või Jeesusele samaga vastanud. Naine võiski ehmuda nende sugugi mitte lahkete sõnade peale, eriti teades Jeesuse kaastundlikkust haiget saanud ja meeleheitel inimeste suhtes, tõenäoliselt oli ta seda kuulnud oma juutidest naabrite käest, kuid tal ei olnud šokiks aega. Tema ees oli võimalus, mida ta ei tahtnud käest lasta ja missioon, mis tuli lõpule viia. Samas võis ta isegi mitte imestada Jeesuse sõnade üle, arvestades juutide ja paganate vahelisi suhteid tol ajal. Naine langes põlvedele nagu Jumala kummardaja ja mitte nagu keegi, kellel on õigus midagi nõuda, vastates Jeesusele alandlikult ja abipaluvalt: “Ei ole küll, Issand, ometi söövad  koerakesed raasukesi, mis nende Isanda laualt pudenevad” (s. 27). Naine oli rahul väikseimagi inimlikkuse avaldusega Kristuse poolt. See oli tema usk, mis sundis teda jätkama Issanda palumist.

Jumala vaikimine ei ole äratõukamine

Usust lähtuvana, teades, kelle poole palvetame, ei tohiks me kunagi alla anda. Me peame lootma ja tegema kõik, mida me ise suudame ja jätma ülejäänu Jumala hooleks. Meil peab jätkuma usku, et Ta vastab meile omal ajal. Ta vastas omal ajal Cathyle, Ta vastas omal ajal Hannale ja samuti ka Kaanani naisele. Me võime olla kindlad, et nii sinule kui minulegi vastab Ta omal ajal. Me ei tohiks järeldada, et Jumala vaikus tähendab ”Ei”, kuid see võib tähendada meie usu läbikatsumist. See võib olla õppetunniks meie naabrile või meie kaitseks ohu eest, mida meie silmad ei näe, või ei ole meie soovid Jumala tahtega kooskõlas.

Kui takistused ja mured tulevad me teele ning me valame pisaraid ja palvetame Jumala abi pärast, siis peaksime jääma alandlikeks ja keskenduma Jeesusele. Meie alandlikkus on Taevase Isa silmis palju meeldivam kui meie viha ja julgusetus. Ükskõik kui halb meie olukord ka ei näiks ja ükskõik kui kaua ka Jumal ei vaikiks, on Ta alati ikkagi meie kõrval: “Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks“ (Rm 8:28).

Miks vastas Jeesus nii solvavalt hingevalus naisele?

Piibel räägib väga selgelt meie teele ettetulevatest kiusatustest: “…Aga
Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda” (1Kr 10:13). Tõenäoliselt nägi Jeesus, et Kaanani naise usk suudab pidada vastu sellisele proovile, muidu ei oleks Ta kunagi seda temale osaks lasknud saada.

Meie suhet Jumalaga ja Tema plaane oma laste jaoks on selgitatud  Jr 29:11-12:  “Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust. Siis te hüüate mind appi ja tulete ning palute mind, ja
mina kuulen teid.” See katsumus, mis sind täna on tabanud, ei vii sind täielikku meeleheitesse. Sa võid uskuda ja Jumal juhib sind nii, et sa jääd püsima.

Vastus usupalvele

“Siis Jeesus vastas talle: “Oh naine, sinu usk on suur! Sündigu sulle, nagu sa tahad!” Ja ta tütar paranes selsamal tunnil” (Mt 15:28).

Naise tütar sai terveks tänu oma ema usule. Pane tähele, et Jeesus ei läinud tütre tervendamiseks naise koju. Naisel, kes pöördus Jeesuse kui ”Taaveti Poja” poole, oli palvetades nii suur usk. Ta uskus täielikult, et sellel Taaveti Pojal on tema tütart tervendav saladus. Ta üksnes teavitas Jeesust olukorrast ja palus Temalt halastust. Ta ei lasknud mitte millelgi oma tähelepanu Isandalt kõrvale juhtida. Ta keskendus Jeesusele. Kuigi Jeesus ei vastanud koheselt, jäi ta lõpuni kindlaks.

Kokkuvõte

Kaanani naise juhtum ei olnud tavaline. See oli meeleheite juhtum, hingevalus naise ja haige, tõenäoliselt suremas tütre juhtum. Kuid see ema uskus, et Jeesusega koos ei ole miski võimatu. Tema alandlikkus ja kõigutamatu usk tõid talle võidu ja ta nägi oma kurjast vaimust vaevatud tütre tervenemist.

Sinu olukord, ükskõik, mis see siis ka ei oleks, võib sulle täna näida lootusetuna, kuid sa tunned Teda, kes võib taastada sinu elu ja lootuse. Tule usus Tema juurde ja Ta taastab su lootuse ning annab sulle ja su armsatele taas elu.

“Ei ole teist sellist väge, kui on kõikevõitev usupalve… Aabraham palumas Soodoma pärast, Jaakob võitlemas terve öö, Mooses seismas kaljulõhes, Hanna, kes oli joobnud kurbusest, Taaveti kahetsusest ja leinast murtud süda, Jeesus higis ja veres. Lisa sellesse loetelusse veel oma isiklikud tähelepanekud ja kogemused sellest, kuidas usupalve on toonud muutuse. See muudab tavalised surelikud võimsateks inimesteks. See annab väe. See toob tule. See toob vihma. See toob elu. See toob Jumala”  (Samuel Chadwick).

“Kristus täidab nüüd naise palve ja lõpetab jüngrite õppetunni. Pilgus kaastunne ja armastus, pöördus Jeesus naise poole: “Oh naine, su usk on suur! Sulle sündigu nõnda, kui sa tahad!” Samal hetkel sai haige tütar terveks. Kuri vaim ei vaevanud teda enam. Naine lahkus, tunnistades Jeesust oma Päästjaks ja palvete kuuljaks.” (“Ajastute igatsus”, lk. 401-402)

„Ja see ongi see julgus, mis meil on tema ees, et kui me midagi tema tahtmist mööda palume, siis tema kuuleb meid ” (1 Jh 5:14).

Miks Jumal ei vasta mu palvetele?

Autor Tundmatu

Vastamata palve frustratsioon

Kui palju kordi oled sa siiralt palunud midagi, mille tulemuseks on olnud vaid asjatu lootus Jumala vastuse järele? Ei pea tingimata olema pikka aega kristlane, et kogeda, kuidas mitte alati ei saa me seda, mida palume! Miks siis tundub nagu ei vastaks Jumal meile? Sellepärast, et me ei palu õigesti või me äkki ei panegi tähele, et tegelikult on Jumal juba vastanud meie palvele?

Meie arusaam palvest on vahete-vahel Jumala omast väga erinev. Vaadakem Jeesuse näidispalvet, mis on toodud ära Luuka evangeeliumis:

Lk 11:2-4

Aga tema ütles neile: “Kui te palvetate, siis ütelge: Isa! Pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu! Meie igapäevast leiba anna meile päevast päeva, ja anna meile andeks meie patud, sest meiegi anname andeks igaühele, kes on meile võlgu! Ja ära lase meid sattuda kiusatusse!”

Heidkem nüüd sügavam pilk Jeesuse näidispalvele ja vaadakem, kas võime sellest õppida midagi palve olemuse ja Jumala olemuse kohta, kes vastab palvetajale.

Jumala püha olemuse tunnistamine

Pane tähele, et Jeesus alustab Jumala kiitmisest ja Tema  pühaduse tunnistamisest. Ta soovib, et Jumala tahe viidaks esmalt ellu, ja seda isegi enne seda, kui Ta palub midagi enda jaoks. Ütle nüüd ausalt, kas sinu palved on sellised? Piibel ütleb meile, et peame seadma Jumala esikohale, kui tahame, et meie palveid kuuldaks:

Hs 14:3

Inimesepoeg, need mehed on võtnud oma ebajumalad südamesse ja on pannud oma süü komistuskivi oma palge ette. Kas ma tõesti pean laskma ennast nende poolt küsitleda?

Jh 15:7

Kui te jääte minusse ja minu sõnad jäävad teisse, siis paluge, mida te iganes tahate, ning see sünnib teile.

Meid kutsutakse jääma esmalt Jumalasse ja heitma kõrvale kõik ebajumalad meie elus, enne kui tuleme Püha Looja juurde ja palume Temalt midagi. Kui tihti oleme tõeliselt valmis seda tegema? (Kui sageli me üldse TAHAME seda teha?)

Oma tohutu andestusvajaduse tunnistamine

Jeesuse palve viimane osa keskendub täielikult tõele meie kui usklike kohta. Jeesus tunneb meie vajadust andestuse järele ja oskuse järele andestada teistele. Enamgi veel, Jeesus mõistab meie langenud loomuse kalduvust pattu langeda ja vajdust Jumala abi järele. Kas sinu palved tunnistavad sinu olemust, niisugusena nagu see on? Piibel ütleb, et peame olema ausad oma patuse olukorra suhtes, kui tahame, et meie palveid kuuldaks.

Js 59:1-2

Vaata, Issanda käsi ei ole päästmiseks lühike ega ole ta kõrv kuulmiseks kurt, vaid teie süüteod on teinud vahe teie ja teie Jumala vahele, teie patud varjavad tema palge teie eest, sellepärast ta ei kuule.

Aus ülestunnistus on see, mis sageli puudub meie suhtlemises Jumalaga. Kuid ainus veatu inimene, kes on kunagi elanud, Jeesus Kristus, ei jätnud oma palvest välja vajadust andestuse järele. Kui Tema on selle meile eeskujuks seadnud, siis peab see olema Jumala jaoks oluline. Veelgi olulisem on meie langenud loomuse tunnistamine meie endi jaoks, sest see aitab meil paremini mõista, missugune on Jumal (eriti meiega võrreldes!)

Meie materiaalsete vajaduste lihtsuse mõistmine

Täpselt Isale suunatud palve keskel esitab Jeesus lihtsa soovi: “Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev.” Lihtne, otsekohene ja alandlik. See soov keskendub eelkõige meie vajadusele ja mitte soovile, ega küsi rohkem kui üksnes seda, mida vajame siin ja praegu. Jeesus palub rohkem, kui vaid Tema enda vajadused – Tema palve puudutab kõiki vajadusi, mis meil on.

Õp 21:13

Kes suleb oma kõrva viletsa hädakisale, see peab ka ise karjuma vastust saamata

Kas sinu palved on nii alandlikud ja enesekriitilised? Piibel ütleb, et me peame mõtlema ka teiste vajaduste peale, kui tahame, et meie palveid kuuldaks.

Nii et miks Ta siis ikkagi ei vasta?

Isegi kui palvetame nii nagu Jeesus õpetas, võite ometi tunda, et Jumal ei vasta teie palvele! Ja seda lihtsalt seetõttu, et enamus meist eeldab palve ainsaks võimalikuks vastuseks ”Jah-i”. Kui me oleme tõelised Kristuse järelkäijad, siis teame, et ainus palve, millele Jumal kindlalt ”Jah” vastab, on palve tarkuse, andestuse ja lunastuse pärast.

Jk 1:5

Kui kellelgi teist jääb vajaka tarkust, siis ta palugu Jumalalt, kes kõigile annab heldelt ega tee etteheiteid, ja talle antakse.

1Jh 1:9

Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.

Rm 10:13

Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse.

Aga mõnikord võib olla aegu, kus Jumal vastab “Ei” või hoopis “Mitte veel” meie palvetele ning seda mitte sugugi seepärast, et Ta meid ei armastaks või ei kuulaks. Pea meeles, et Jumal näeb lõppu algusest.

Js 46:10

Kes algusest alates kuulutab lõppu ja aegsasti ette, mida veel ei ole tehtud; kes ütleb: Minu nõu läheb korda ja ma teen kõik, mis ma tahan.

Jumal näeb täielikult, mis on meile hea, isegi kui see hetkel on meie jaoks täiesti mõistetamatu.

Js 55:8-9

“Aga minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed, ütleb Issand. Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted.”

Lähtudes sellest reaalsusest Jumala teadmiste (kõiketeadmine) ja lahkuse (ülim heasoovlikkus) kohta, peaksime lihtsalt palvetama nii, nagu Jeesus meid õpetas, oodates Jumala vastust.

Mt 7:7-11

Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja otsija leiab ja igale koputajale avatakse! Kas on teie seas sellist inimest, kellelt ta poeg palub leiba, ent tema annab talle kivi? Või kui ta palub kala, ent ta annab talle mao? Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam teie Isa, kes on taevas, annab head neile, kes teda paluvad!

Meid kutsutakse üles Jumalat usaldama, isegi kui vastus meie palvele ei olnud just see, mida lootsime.

Õp 3:5-6

Looda Issanda peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele! Õpi teda tundma kõigil oma teedel, siis ta teeb su teerajad tasaseks!

Hb 10:23

Pidagem vankumatult kinni lootuse tunnistusest, sest ustav on, kes seda on tõotanud.

Paljudel kordadel ei saa me seda, mida oma palves soovisime. Ja siis, aastaid hiljem tunneme rõõmu, et kõik ei läinud nii, nagu esmalt tahtsime. Kas sinuga on seda kunagi juhtunud? Lapsevanemana on mul olnud kogemusi, kus pidin ütlema ”Ei” (või lihtsalt vaikima) vastuseks oma lapse soovile. Kuigi oleksin sel hetkel nii väga tahtnud teha oma last õnnelikuks (kuigi lühikeseks ajaks), öeldes talle “Jah.” Aga ma teadsin, et tegelikult on nende jaoks peidus midagi palju enamat – ma pean vaid suutma oma pojal ja tütrel aidata mõista ootamise väärtust või siis vastupidi selle ohtlikkust, mis kaasneks nende palve kohese rahuldamisega. Neis olukordades pidid mu lapsed lihtsalt usaldama minu tarkust, isegi kui nad ei mõistnud mu vastust tol hetkel. Ma uskusin, et ühel päeval nad mõistavad, miks ma vastasin eitavalt. Samuti peaksime ka meie võtma kannatlikult vastu iga vastuse, mille Jumal meile annab, teades, et ühel päeval me mõistame, miks Ta just nii vastas.  (Tundmatu autor)

Jumal vastab palvele – kuid miks mitte nii, nagu mina Temalt ootan?
Jumal vastab palvetele! Jumala vastuse ilu seisneb selles, et Ta vastab meile! Jumal ei soovi oma ülimas ja kustumatus armastuses meile mitte midagi vähemat, kui vaid absoluutselt parimat. Mõnikord võib see, mida tunneme, et peaksime kindlasti tegema, sugugi mitte meile hea olla. Sageli mõistame seda aja möödudes, kui vaatame tagasi ja näeme, kuidas olukord edasi arenes. Alles siis mõistame, et Jumal teadis kogu aeg, mis on meile parim!

Kui isa viib tütre kommipoodi ja ütleb, et ta võib saada kõik, mida vaid soovib, siis võime kujutleda väikest tüdrukut kõndimas päranisilmi poes ringi, süües silmadega kõiki magusaid hõrgutisi. Ometi ei lubaks isa, teades, et laps on allergiline šokolaadile, tal iialgi valida šokolaaditahvlit, isegi kui laps seda väga paluks. Kas siis isa ei hooli oma lapse soovidest? Muidugi hoolib, kuid isa kannab vastutust oma lapse eest ja teeb seetõttu kõike, mis on ta lapsele parim.

Samuti vastab ka Jumal meie palvetele lähtudes sellest, mis on meile parim. Jumal ei soovi meilt midagi saada, kuid meie saame Tema käest kõik!

Nii et kui järgmisel korral ei saa sa sellist vastust, nagu tahaksid või kui sulle tundub, et Jumal on vait, siis heida oma kahtlused kõrvale ja usalda Teda! Aja möödudes näed Tema kaitsvat ja jumalikku kätt, mis sind juhtis su olukorras.

1Jh 5:14-15 ütleb: „Ja see ongi see julgus, mis meil on tema ees, et kui me midagi tema tahtmist mööda palume, siis tema kuuleb meid. Kuna me teame, et ta meid kuuleb, mida tahes me paluksime, siis teame ka, et meil on käes need palved, mis me oleme temalt palunud”

(Tundmatu autor)

„Tere tulemast filmirolli katsetele!“ kõlas veebruarikuu noorteõhtu tervitus. Seekord oli noortel võimalik pikalt ja põhjalikult oma võimeid näidata ja seega ka üksteisega korralikult tuttavaks saada. Üllatus, üllatus, aga iga kohaletulnu jaoks leidus oma roll ja ta sai oma ankeedile templi „SU OSA OK“.

Edasi oli aeg rääkida filmist endast, mille vormivad lõplikult valmis kõik kaasalöövad näitlejad, kuid mis ometi toetub kindlale plaanile – lunastusplaanile. Kuigi Jumal annab meile suure loomingulise vabaduse, ei ole Tal siiski midagi juhuse hooleks jäetud. Selleks, et oma rolliga elus (ehk suurte plaanidega filmis) hästi hakkama saada, kulub ära tutvuda üldise kontekstiga (ehk üldplaanidega universumi mastaabis). Nii võetigi lahti Piiblid, et leida, kas ja kuidas Jumal meist hoolib, mida tähendab lunastus ja kas on raske Jumala käske pidada.

Kui Piiblist leitut kokku võeti, lisati sinna ka näiteid oma elust, sobivaid laule ja isegi ühe näidendi.

Kuigi programm läks pikale ning kestis praktiliselt kaks tundi, ei olnud külalistel sugugi kiiret lahkuda ja koos istuti veel mõnusalt pikka aega, juteldes ja lauale pandut näksides.

Veebrarikuu noorteõhtule aitasid oma ideedega kaasa Kalle, Vallo, Heldi, Älis, Kaia ja Kaisa. Näidendis esinesid Deivy, Kalle ja Älis. Oma laulu esitas Elina. Õhtut vedasid Kalle, Heldi ja Tanis. Kokkuvõtted ja laulude sõnad võlus seinale ja taustamuusika saali Vallo. Lauda aitasid katta Maarja ja Maarika. Eve ja Hele püüdsid lapsehoidmisteenust osutada.

Siiani on iga noorteõhtu saanud eelmisest sisukam ja parem. Järgmist korda ootame 27. märtsil.

Miks on maailmas nii palju kurjust? Miks on maailma ajalugu praktiliselt sõdade ajalugu? Miks inimesed omavahel läbi ei saa? Miks isegi koerad ja kassid omavahel läbi ei saa?

Niisugustele küsimustele oli kavandatud vastama jaanuarikuu noorteõhtu.

Juba uksel tervitas saabujaid sõjaväemundris Älis, kes ka kogu õhtut juhtis ning osavõtjad „koerte“ ja „kasside“ leeri jagas. Kaidi oli ette valmistanud viktoriini sõdade kohta erinevatel ajastutel ning Ardo selgitas Piibli põhjal ja mõlema võistkonna abiga, kuidas kurjuse ajalugu on kulgenud ja milline saab olema selle lõpp.

Näitlikustamaks iga inimese isiklikku vaimulikku võitlust Saatanaga esitasid noored Heldi initsiatiivil pantomiimi ning kõige lõpus lauldi sellest, et me igaüks oleme sõdurid Jumala armees.