Tsitaadid õndsatest Vanas Testamendis
Piiblis Vanas Testamendis on kirjakohad, mis räägivad, milline inimene on õnnis. Jumal teeb enda poolt kõik, et inimene võiks õnnis olla. Ta annab selleks ka soovitused, kuidas õndsaks saada ja jääda.
- Õnnis on inimene, kes alati kardab Jumalat, aga kes teeb oma südame kõvaks, langeb õnnetusse. (Õp 28:14)
- Õndsad on need, kes peavad tema tunnistusi ja nõuavad teda kõigest südamest, kes ei tee ka ülekohut, vaid käivad tema teedel! (Ps 119:2.3)
- Kes põlgab oma ligimest, teeb pattu, aga kes halastab hädaliste peale, on õnnis. (Õp 14:21)
- Ja ometi ootab Issand, et teile armu anda, ja jääb kõrgeks, et teie peale halastada, sest Issand on õiguse Jumal, õndsad on kõik, kes teda ootavad. (Js 30:18)
- Õnnis on inimene, kes nõnda teeb, inimlaps, kes selles püsib, kes peab hingamispäeva ega riku seda, ja kes hoiab oma kätt igast kurjast teost. (Js 56:2)
Jeesus inimesena
Jeesus talus alandust, häbi ja etteheiteid, mis õigusega oleks pidanud osaks saama patusele. Ta oli taeva Valitseja, Aukuningas, ta oli Isaga võrdne, kuid ikkagi riietas Ta oma jumalikkuse inimlikkusega, et inimlikkus võiks puudutada inimkonda ja jumalik võiks haarata kinni jumalikust. Kui Ta oleks tulnud inglina, ei oleks ta saanud koos meiega osa kannatustest, Teda ei oleks kiusatud kõiges samamoodi nagu meid, Tal ei saaks olla kaastunnet meie hädade suhtes. Ent Ta tuli meie inimlikkusse rüütatult, et ta võiks meie asendaja ja tagatisena võita meie eest kurjusevürsti ning teha meist oma teenete kaudu võitjad.
Kolgata risti varjus seistes täidab meie südant Tema armastuse sisendus. Kui vaatan Temale, kellest minu patud läbi tungisid, tuleb minu peale inspiratsioon ülevalt ning see inspiratsioon võib Püha Vaimu kaudu tulla igaühe peale teist. Kui te ei võta Püha Vaimu vastu, ei saa teil olla hinges Jumala armastust, kuid elava ühenduse kaudu Kristusega oleme täidetud armastuse, innukuse ja tõsise tahtega. EGW “Te saate väe”
Armastuse põhimõtted
Käsutundja küsis Jeesuselt: “Missugune käsk on kõige esimene?”
Kümnest käsust esimesed neli kõnelevad ühest suurest põhimõttest: “Armasta Issandat, oma Jumalat kõigest südamest.” Ülejäänud kuus ütlevad: “Armasta oma ligimest nagu iseennast.” Mõlema suure põhimõtte aluseks on armastus. Ei ole võimalik pidada esimest ja üle astuda teisest ega pidada teist ja üle astuda esimesest. Kui Jumal on inimese elus esikohal, siis suudame väärtustada õigesti ka kaasinimese. Me armastame teda nagu iseennast. Ainult siis, kui me armastame Jumalat üle kõige, saame omakasupüüdmatult armastada kaasinimest.
Kuna kõik käsud kõnelevad armastusest Jumala ja kaasinimese vastu, ei saa me ühestki neist üle astuda ilma, et me ei astuks üle armastuse põhimõttest. Kristus õpetas öelduga kuulajaile, et Jumala käsk pole üksikute reeglite kogu, millest ühed on tähtsamad ja teised vähemtähtsamad; justkui saaks mõnda neist karistamatult ignoreerida. Meie Issanda silmis on nii esimesed neli kui kuus viimast jumalik tervik. Ta õpetab, et armastus Jumala vastu ilmneb kuulekuses kõikidele Jumala käskudele. EGW “Ajastute igatsus”








