Jumal lõi seemne – nii nagu Ta lõi ka maa – oma sõnaga. Oma sõnaga andis  seemnele jõu kasvada ja paljuneda. Tema ütles: “Maast tärgaku haljas rohi, seemet kandvad taimed, viljapuud, mille viljas on nende seeme, nende liikide järgi maa peale!” Ja nõnda sündis… Ja Jumal nägi, et see oli hea” (1.Moosese 1:11,12). See sama sõna paneb ikka veel seemne kasvama. Iga seeme, millest tungivad rohelised idulehed mullast välja päikese kätte, kuulutab Looja Sõna imejõust; Temast, kes “ütles, ja nõnda see sai” (Psalmid 33:9).

   Kristus õpetas oma jüngreid palvetama: “Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!” Ning osutades lilledele, kinnitas Ta neile: “Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu…, eks siis veelgi enam teid” (Matteuse 6:11,30). Oma pideva tegutsemisega vastab Kristus senimaani sellele palvele ning täidab oma tõotust. Inimese teenistuses – et teda toita ja katta – on jätkuvalt nähtamatu vägi. Oma mitmekülgse tegevuse kaudu muudab Issand näivalt äravisatud seemne elavaks taimeks. Ja Tema annab sellele õiges vahekorras kõike, mida see vajab täiusliku viljakandmiseni. Psalmist kirjeldab öeldut kaunilt:

 “Sina oled maa eest hoolitsenud ja seda jootnud; sa teed selle väga rikkaks. Jumala veesooned on täis vett; sa valmistad nende uudsevilja, kui sa nõnda maad valmistad, kastes selle vagusid  ja pudendades mullapanku. Vihmapiiskadega Sa teed maa pehmeks ning õnnistad selle kasvu. Sa ehid aasta oma headusega ja su jäljed tilguvad õli.” Psalmid 65:10-12.

E.G.White’i raamatust “Kristuse tähendamissõnad”.