Näide Jesajast
Seistes justkui jumaliku ligioleku täies valguses pühamu kõige pühamas paigas, tajus Jesaja, et oma ebatäiuslikkuses ja jõuetuses ei saaks ta mitte kuidagi täita ülesannet, milleks ta oli kutsutud. Ent seerav saadeti vabastama teda meeleheitest ja tegema kõlbulikuks suure töö teostamiseks. Seerav puudutas ta huuli altarilt võetud hõõguva söega ja ütles: “Vaata, see puudutas sinu huuli ja su süü on lahkunud ning su patt lepitatud.” (Js 6:7)
EGW “Prohvetid ja kuningad”
Ülistage Jumalat!
Õpeta oma lapsi austama Jumalat, sest nad on Tema lapsed loomise ja lunastuse läbi. Hoia nende mõistust Jumala pilgu ees puhta ja rikkumatuna. …Ülistage Jumalat! Ülistagu teie vestlused, muusika ja laulud kõik Teda, kes on meie heaks nii palju teinud. Ülista Jumalat siin maa peal, siis oled sa sobilik laulma taevases kooris, olles sisenenud Jumala linna. Siis heidate te oma säravad kroonid Jeesuse jalge ette, võtate kuldharfid ja täidate kogu taeva muusikahelidega. Me hakkame kiitma Teda surematu keele abil.
Kui meie Lunastaja juhatab meid Igavese trooni ette, mis särab Jumala aust, võime kuulda tänu ja ülistuse teemasid trooni ümber kogunenud taevase koori laulust. Kui inglite laulu kaja kõlab meie maapealsetes kodudes, tõmbuvad südamed lähemale taevastele laulikutele. Osadus Taevaga algab juba siin, maa peal. Siin õpime me selgeks taevase ülistuslaulu juhtnoodi.
Ülistage Issandat, rääkige Tema headusest ja väest. Pehmendage oma hinges valitsevat õhkkonda. … Ülistage oma südame, hinge ja häälega Teda, kes on teie elujõud, Päästja ja Jumal. EGW “Elu tänasel päeval”
Paasapüha
Iisraeli rahva kõik tulevased sugupõlved pidid kord aastas pidama suure vabastamise mälestuseks püha. Tulevastel aastatel seda püha pühitsedes pidid iisraellased jutustama oma lastele lugu päästmisest, nagu õhutas Mooses.
Paasapüha pidi olema nii mälestuslik kui ettetähenduslik. Mälestuspühana viitas see Egiptusest vabastamisele, ettetähenduslikuna suunas aga mõtted suurele päästmisele, mil Kristus vabastab oma rahva patuorjusest. Paasatall sümboliseeris Jumala Talle – meie ainsat pääsemislootust. Apostel ütleb: “Sest ka meie paasatall Kristus on tapetud.” (1Kr 5:7) Üksnes paasatalle tapmisest polnud küllalt, talle verd tuli võida uksepiitade külge. Sarnaselt sellele peavad Kristuse vere teened saama osaks inimesest. Ei piisa uskumisest, et Kristus suri maailma eest. Meil tuleb uskuda, et Ta suri isiklikult meie eest. Ja meil tuleb Tema lunastava ohvri teened enda jaoks vastu võtta. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Vili
Kui jagame Jumala ajalikke õnnistusi, äratab meie armastus ja osavõtlikkus saajas tänutunde Jumala suhtes. Südame pinnas on ette valmistatud vaimuliku tõe seemneks. Tema, kes annab külvajale seemne, paneb seemne idanema ja igaveseks eluks vilja kandma.
Vilja mulla sisse külvamisega kujutab Kristus ohvrit, mille Ta tõi meie lunastamiseks. “Kui nisuiva ei lange maasse ega sure,” ütleb Ta, “siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.” (Jh 12:24) Samamoodi kannab Kristuse surm vilja Jumala riigi heaks. Sarnaselt taimeriigi seadustega on Tema surma tulemuseks elu.
Kõik, kes kannavad vilja Kristuse kaastöölistena, peavad kõigepealt langema maha ja surema. Elu peab heidetama maailma vajaduse vagudesse. Enesearmastus ja omakasupüüdlikkus peavad kaduma. Kuid eneseohverduse seadus on samas enese alalhoiu seadus. Maa sisse maetud seeme kannab vilja ning see külvatakse omakorda maha. Niimoodi mitmekordistub saak. Põllumees säilitab vilja nii, et viskab selle ära. Ka inimese elus tähendab andmine elamist. Elu, mida säilitatakse, on see elu, mis on tasu ootamata antud Jumala ja inimeste teenimiseks. Need, kes oma elu selles maailmas Kristuse pärast ohverdavad, hoiavad seda igavese elu jaoks. EGW “Kristuse tähendamissõnad”








