Paasapüha
Iisraeli rahva kõik tulevased sugupõlved pidid kord aastas pidama suure vabastamise mälestuseks püha. Tulevastel aastatel seda püha pühitsedes pidid iisraellased jutustama oma lastele lugu päästmisest, nagu õhutas Mooses.
Paasapüha pidi olema nii mälestuslik kui ettetähenduslik. Mälestuspühana viitas see Egiptusest vabastamisele, ettetähenduslikuna suunas aga mõtted suurele päästmisele, mil Kristus vabastab oma rahva patuorjusest. Paasatall sümboliseeris Jumala Talle – meie ainsat pääsemislootust. Apostel ütleb: “Sest ka meie paasatall Kristus on tapetud.” (1Kr 5:7) Üksnes paasatalle tapmisest polnud küllalt, talle verd tuli võida uksepiitade külge. Sarnaselt sellele peavad Kristuse vere teened saama osaks inimesest. Ei piisa uskumisest, et Kristus suri maailma eest. Meil tuleb uskuda, et Ta suri isiklikult meie eest. Ja meil tuleb Tema lunastava ohvri teened enda jaoks vastu võtta. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Vili
Kui jagame Jumala ajalikke õnnistusi, äratab meie armastus ja osavõtlikkus saajas tänutunde Jumala suhtes. Südame pinnas on ette valmistatud vaimuliku tõe seemneks. Tema, kes annab külvajale seemne, paneb seemne idanema ja igaveseks eluks vilja kandma.
Vilja mulla sisse külvamisega kujutab Kristus ohvrit, mille Ta tõi meie lunastamiseks. “Kui nisuiva ei lange maasse ega sure,” ütleb Ta, “siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.” (Jh 12:24) Samamoodi kannab Kristuse surm vilja Jumala riigi heaks. Sarnaselt taimeriigi seadustega on Tema surma tulemuseks elu.
Kõik, kes kannavad vilja Kristuse kaastöölistena, peavad kõigepealt langema maha ja surema. Elu peab heidetama maailma vajaduse vagudesse. Enesearmastus ja omakasupüüdlikkus peavad kaduma. Kuid eneseohverduse seadus on samas enese alalhoiu seadus. Maa sisse maetud seeme kannab vilja ning see külvatakse omakorda maha. Niimoodi mitmekordistub saak. Põllumees säilitab vilja nii, et viskab selle ära. Ka inimese elus tähendab andmine elamist. Elu, mida säilitatakse, on see elu, mis on tasu ootamata antud Jumala ja inimeste teenimiseks. Need, kes oma elu selles maailmas Kristuse pärast ohverdavad, hoiavad seda igavese elu jaoks. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Valguses käimine
Käige valguses. Valguses käimine tähendab mõtlemise harjutamist ja tahtejõu arendamist, et tänu tõsistele püüdlustele võiks iseloomu armsuses avalduda Kristus. See tähendab igasuguse sünguse kaotamist. Te ei tohiks rahulduda lihtsalt ütlemisega: “Mina olen Jumala laps.” Kas te vaatate Jeesusele ning saate selle läbi Temale sarnasemaks? Valguses käimine tähendab vaimulike saavutuste edenemist ja progressi. Paulus väitis: “Mitte et ma selle oleksin saanud või oleksin juba täiuslik. … Ma unustan kõik, mis on taga,” sest ma jäljendan pidevalt Eeskuju, ma “sirutun eesoleva poole.” Valguses käimine tähendab õiguses käimist, Issanda teel käimist, usus käimist, Vaimus käimist, tões käimist, armastuses käimist, uues elus käimist.
Igaüks peaks jälgima iseennast. … Räägi valgusest ja käi valguses. “Jumal on valgus, temas pole pimedust.” Varuge oma hingesse julgust, mis võib tulla ainult maailma Valguselt.
Kui inimese peale paistab taevane valgus, siis väljendab tema nägu rõõmu Jumalast. Elu Kristuseta teeb hinge kurvaks ja meele kahtlevaks. Elu on siis kui ohete palverännak. Rõõmustamine on Jumala Sõnas leiduv väga oluline põhimõte neile, kes on Jumala vastu võtnud. Miks? Sest neil on elu Valgus. Valgus teeb õnnelikuks ning elu ja iseloom väljendavad seda rõõmu. EGW “Jumala pojad ja tütred”








