Ülevaim armastus
Milline piiritu armastus, et meie, patused ja võõrad, pääseme jälle Jumala juurde ja Tema perekonna liikmeteks. Võime kõnetada Teda hella nimega: “Meie Isa!”
Kogu see isalik armastus, mis sugupõlvest teise on voolanud inimsüdamest; kõik helluse allikad, mis on tunginud inimhingedesse, on vaid väike oja Jumala armastuse ääretu ookeani kõrval. Keel ei suuda sellest jutustada ega sulg kirjeldada. Te võite juurelda selle kallal iga päev oma elus; võite uurida usinalt Piiblit, et seda mõista; võite koguda kõik Jumalalt teile antud annid – siiski jääb see teema ammendamatuks. Võite uurida seda armastust kaua, siiski ei või te mõista täielikult Jumala armastuse pikkust ja laiust, kõrgust ja sügavust, mille Ta välja valas, andes oma Poja surma maailma eest. Kui me uurime Piiblit ja mõtleme Kristuse elust ja lunastusplaanist, avanevad need suured teemad meie mõistusele üha rohkem ja rohkem.

Kristus tuli Jumalat maailmale ilmutama armastuse, halastuse, helluse ja kaastunde Jumalana. EGW “Maranatha – meie Issand tuleb”
Uus ja Vana Testament
Kristus on meiega, kui õpetame sõnu, mida Ta nii Vanas kui ka Uues Testamendis on rääkinud. Tema, kes andis Uue Testamendi käsu, on see, kes andis ka Vanas Testamendis sisalduvad juhised.
Mõlemad, nii Vana kui ka Uus Testament, on pühad, sest mõlemad sisaldavad Kristuse sõnu. Kõik suhtlus taeva ja maa vahel alates Aadama pattulangemisest on käinud läbi Kristuse. Päästja on alati selle inimesega, kes usub nii Uue kui ka Vana Testamendi juhiseid ning teeb seda, mida Kristus neis on käskinud.
Hoidke Kristuse lähedale. Pidage meeles Tema sõnu: “Õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.” (Mt 28:20) EGW “Te saate väe”
Piiblisalm
Tsitaadid armastusest Johannese esimeses kirjas
Piiblis Johannese esimeses kirjas on palju kirjakohti, mis räägivad armastusest. Näeme, milline on Jumal ja mida ta inimeste heaks teeb ning kuidas Jeesus armastab meid. Meie eesõiguseks on sellele armastusele vastata.
- Jumalat ei ole keegi iial näinud. Kui me üksteist armastame, siis püsib Jumal meis ja tema armastus on saanud meis täiuslikuks. (1Jh 4:12)
- Ja me oleme tunnetanud ja uskunud armastust, mis Jumalal on meie vastu. Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas. (1Jh 4:16)
- Armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja, sest kartuses on karistus, aga kartja ei ole saanud täiuslikuks armastuses. (1Jh 4:18)
- Meie armastame, sest tema on meid enne armastanud. (1Jh 4:19)
- Sellest me tunneme ära, et armastame Jumala lapsi, kui me armastame Jumalat ja teeme tema käskude järgi. (1Jh 5:2)
- See ongi Jumala armastamine, et me peame tema käske, ja tema käsud ei ole rasked. (1Jh 5:3)
Ohver iga inimese eest
Issand on olnud inimperekonna vastu nii helde kui vähegi võimalik. Andes Jeesuse, andis Jumal kogu taeva.
Inimlikult võttes tundub selline ohver pillava raiskamisena. Inimmõistuse jaoks on kogu lunastusplaan armu ja vahendite raiskamine. Imestunult jälgivad taevased väehulgad inimlapsi, kes keelduvad laskmast Kristuse armastusel end ülendada ja rikastada. Inglid võiksid tõemeeli hüüatada: Milleks selline raiskamine?
Kuid kadunud maailma lunahind pidi olema täielik ja külluslik. Kristuse ohver pidi jõudma iga inimhingeni. Seda andi ei piiritlenud vastuvõtjate hulk. Kõik inimesed ei pääse. Ometi pole lunastusplaan sellepärast raiskamine, et see ei saa kõigi juures teostada seda, milleks on pakutud külluslikud võimalused. EGW “Ajastute igatsus”







