Ümberkujundatud elu
Meeleparandus on töö, mida suurem osa ei hinda. Pole sugugi vähetähtis maine, pattu armastav mõistus ümber kujundada ja panna see mõistma Kristuse sõnulseletamatut armastust, Tema armu meeldivust ja Jumala headust, nii et hing täitub jumaliku armastusega ja on taevastest saladustest kütkestatud. Kui inimene mõistab neid asju, paistab endine elu vastiku ja vihkamisväärsena. Ta vihkab pattu ning oma südant Jumala ees murdes võtab vastu Kristuse kui hinge elu ja rõõmu. Ta ütleb oma endistest naudingutest lahti. Tal on uus meelsus, uued kiindumused, uued huvid, uus tahe ning ka mured, soovid ja armastus on uued. Lihahimu, silmahimu ja elukõrkus, mida ta seni Kristusele eelistas, on nüüd seljataha jäänud ning Kristus on tema elu võlu, tema kiitlemise aupärg. Nüüd näeb ta taevast, mis kord ei äratanud üldse huvi, selle külluses ja aus ning ta mõtiskleb oma tulevasest kodust, kus ta saab näha, armastada ja ülistada Teda, kes on ta oma kalli verega lunastanud. EGW “Tunnistused kogudusele” II
Hinge hind
Kes suudab arvestada hinge hinda? Kui sa tahad seda teada, mine Ketsemani aeda ja vaata, kuidas Jeesus higistas ahastusetunnil verepisaraid. Vaata ristile tõstetud Päästjat. Kuula Tema meeleheitlikku hüüdu: “Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?” (Mk 15:34) Vaata Tema haavatud pead, läbipistetud külge, moonutatud jalgu. Ära unusta, et Kristus pani kõik kaalule. Meie lunastamise nimel pandi taevas ise ohtu. Risti jalamil, meenutades, et Kristus oleks andnud oma elu ka üheainsa patuse eest, võid sa ehk aimata hinge väärtust. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Ohvritall
Kui Jeesus tuli Jordani äärde, et lasta ennast ristida, tajus Johannes Temas sellist iseloomupuhtust, millist ta polnud kunagi enne tajunud ühegi inimese juures. /…/
Johannest liigutas sügavalt see, kui ta nägi Jeesust palvesse põlvitamas ja pisarsilmil Isalt kinnitust anumas. Kui Jumala auhiilgus Jeesust ümbritses ja hääl taevast kõlas, mõistis Johannes, et see oli märk, mille Jumal oli tõotanud. Ta mõistis, et oli ristinud maailma Lunastaja. Püha Vaim tuli Tema peale ning osutades käega Jeesusele, hüüdis ta: “Vaata, see on Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu!” (Jh 1:29)
Mitte keegi kuulajatest ja ka ütleja ise ei tajunud sõnade “Jumala Tall” tähendust. Mooria mäel oli Aabraham kuulnud oma poja küsimust: “Isa … kus on ohvritall?” Isa vastas: “Küllap Jumal vaatab enesele ohvritalle, mu poeg.” (1Ms 22:7.8) Jääras, mille Jumal varus Iisaki asemele, nägi Aabraham sümbolit Temast, kes pidi surema inimeste pattude eest. Püha Vaimu läbi oli Jesaja kasutanud Päästja kohta sama kujundit: “Teda … viiakse tappa nagu lammas … aga Jehoova laskis meie kõigi süüteod tulla Tema peale.” (Js 53:7.6) Kuid Iisraeli rahvas polnud mõistnud seda õpetust. Paljud neist pidasid paganate eeskujul Jumalale toodud ohvreid andideks, mille kaudu nad lootsid lepitada jumalust. Jumal soovis õpetada neile, et Tema armastus andis anni, mis lepitab inimesed Temaga. EGW “Ajastute igatsus”