Ilu Looja
Mere sügavikud ja maa sügavused ilmutavad Jumala aardeid. Tema, kes pani pärlid ookeani ning ametüsti ja krüsoliidi kividesse, armastab ilu.
Taevas tõusev päike esindab Teda, kes annab elu ja valguse kõigele, mille Ta on loonud. Kogu sära ja ilu, mis kaunistab maad ja süttib taevas, kõneleb Jumalast. EGW “Tervise teenistuses”
Viljakandmine
Astuge iga päev Jumala võimsa, tegutseva väe alla. Õiguse vili on rahulikkus ja kindlus igaveseks.
Kui me oleksime rohkem uskunud Jumalat ning usaldanud vähem oma mõtteid ja tarkust, siis ilmutaks Jumal oma väge inimsüdames silmatorkaval viisil. Temaga elava usu kaudu ühenduses olles on meil eesõigus tunda rõõmu Tema vahetalituse tõhususest ja mõjususest. Nüüdsest peale oleme Kristusega koos risti löödud, Kristusega koos surnud ja Kristusega koos üles äratatud, et elada uut elu koos Temaga. EGW “Pilk ülepoole”
Arm ja seadus
Kui me poleks langenud, ei oleks me iialgi õppinud sõna “arm” tähendust. Jumal armastab patuta ingleid, kes töötavad Tema teenistuses ja on kuulekad kõigile Tema käskudele, kuid Ta ei kingi neile armu. Need taevased olevused ei tea midagi armust; nad ei ole eales seda vajanud, sest nad ei ole patustanud. Arm on Jumala kingituseks seda mitte väärivaile inimolevustele. Meie ei ole seda otsinud, vaid see saadeti otsima meid. Jumal on rõõmuga valmis kinkima armu kõikidele seda janunevatele inimestele; ning mitte sellepärast, et oleksime selle väärilised, vaid sellepärast, et oleme läbinisti vääritud. Me vajame ettevalmistust, mis annab meile kindlustunde armu saamise kohta.
Jumala arm ja Tema kuningriigi seadus on täiuslikus kooskõlas; nad sammuvad käsikäes. Tema arm annab meile võimaluse läheneda Temale usus. Võttes seda vastu ja lastes sel töötada meie elus, tunnistame me käsu jõusolekust. Me tõstame üles käsu ja teeme selle austusväärseks, viies ellu selle elavaid põhimõtteid. EGW “Elu tänasel päeval”
Külalisterohke Põltsamaa aastapäev
5. augustil tähistas Põltsamaa adventkogudus 105. aastapäeva, ühtlasi täitus 65 aastat praeguse kogudusehoone kasutuselevõtust palvelana.
Aastapäeva hommik algas õppetükitunniga, mida juhtis Eesti liidu ja Balti uniooni laekur Jaanus-Janari Kogerman. Paralleelselt toimusid ka laste- ja noortetunnid.
Jumalateenistusel tegi lühikese ülevaate Põltsamaa koguduse rajamisest Ardo Rosin, lastejuttu rääkis Helena Nõmmik ning kõneles Toomas Lukk. Muusikaga teenisid meeskoor, Ootuse kammerkoor, Rein Kalmuse kvartett ja lapsed.
„Esimesed andmed adventkuulutuse levimisest siin kandis pärinevad juba aastast 1910,“ rääkis Ardo Rosin. „1917. või 1918. aastal saabus Põltsamaale August Klement, kelle jaoks oli see koht tuttav. Ta oli sündinud Tapikul ja ka Põltsamaal mõned aastad koolis käinud. Kuidas kuulutamine tollal käis? Peamiselt brošüüride ja traktaatide abil, mida inimestele jagati. Käidi majast majja, selgitati ja räägiti. Kirjandusevangelistide kaudu külvati seemet. Kui kogudus siia rajati, olid esimesed liikmed need, kes olid adventtõe traktaatide kaudu vastu võtnud.“
Jutluses keskendus Toomas Lukk aastapäeva motokirjakohale „Aga minu õnn on, et ma olen Jumala ligi“ (Ps 73:28) ning tõi välja kolm strateegiat, mida inimesed tavaliselt kasutavad oma isikliku õnne leidmiseks. Õnne otsitakse kas asjadest, saavutustest ja tunnustusest või suhetest.
„Nende auklike strateegiate kõrval on ka neljas võimalus: maksimaalne suhe kellegagi, kes on tõeliselt väärtuslik, kes tunneb meid läbi ja lõhki ning kes armastab meid sellisena, nagu me oleme ja kes kunagi ei sure. Selleks sõbraks on Jumal.“
„Õnn on olla koos sellega, kes sind armastab. Jumal on see, kes meid täiuslikult armastab,“ selgitas Toomas Lukk. „Otsigem Teda ja õppigem Teda armastama, Teda oma parimaks sõbraks pidama, et see õnn võiks olla igavene,“ julgustas ta.
Pärast lõunat olid kõik huvilised oodatud osalema linnamängus, mille käigus sai tutvuda kauni Põltsamaa linnaga. Iga sihtkoht sisaldas fakti Põltsamaa kohta ning väljakutset (nt tervita ja ütle head inimesele, keda sa igapäevaselt ei tunne; kirjuta etteantud sõnu kasutades luuletus; leia koolimaja pargist erinevaid maitsetaimi jne). Mängu korraldanud Helena Nõmmik ütles, et tagasiside oli armas. „Paljud tänasid, et oli selline rahuliku tempoga ja samas põnevate ülesannetega jalutuskäik,“ ütles ta.
Õhtusel aiakontserdil esitasid kaunist muusikat Ootuse kammerkoor, Rein Kalmuse kvartett, Kristjan Kalmus ning koosseis Joosep Tuvi, Toomas Lukk ja Sander Kalmus. Aastapäeval liikluskorraldaja rolli täitnud Ants Kulp luges kokku, et õhtuse kontserdi ajal oli koguduse hallatavas parklas 59 autot. Inimesi koguduse aias oli umbes 170.
Pastor Priit Keel ütles, et aastapäev oli õnnistusterohke. „Koguduseliikmed on olnud toimekad ja tahtlikud asju korraldama. Jumal kinkis täiusliku ilma pealekauba.“
Aasta alguses
Praegu algab sinu elu uus aasta. Aruandeingli raamatus keeratakse uus lehekülg. Missugune saab olema nende lehekülgede ülestähendus?
Kuidas me saame kindlaks teha, kelle poolel me oleme? Kelle oma on süda? Kellele kuuluvad meie mõtted? Millest meile meeldib vestelda? Kelle osaks saavad meie südamlikumad kiindumused ja parim energia? Kui me oleme Issanda poolel, siis on meie mõtted Tema juures ja meeldivaimad mõtted on Temast. Meil ei ole sõprust maailmaga, oleme pühendanud Talle kõik, mis meil on ja mis me oleme. Me igatseme olla Tema nägu, hingata Tema Vaimu, täita Tema tahet ja olla Talle kõiges meelepärast. EGW “Tunnistused kogudusele” II
Hoidke pilk ülal!
Sõites Norrast Rootsi langes mulle osaks näha kauneimat päikeseloojangut, mida olen kunagi vaadelnud. Inimkeel pole suuteline kirjeldama selle ilu. Loojuva päikese viimased kiired särasid kõigis värvides – kuldsetes, hõbedastes, merevaigukollastes ja karmiinpunastes. Nad heitsid oma sära üle kogu taeva, muutudes kord-korralt kirkamaks, kuni tundus, justkui oleks Jumala linna värav paokile jäänud ning selle sisemine hiilgus valla pääsenud. Kaks tundi hiilgas see ilu põhjamaa külmas taevas – see oli pilt, mille suur Kunstnik taevalõuendile oli maalinud. See oli kui Jumala naeratus, mis säras maiste kodude, kiviste tasandike, kaljuste mägede ja üksikute metsade kohal, millest meie tee läbi viis.
Tundus, nagu oleksid armuinglid sosistanud: “Vaata üles! See au on vaid üks kiir valgusest, mis hoovab Jumala troonilt. Ära ela ainult maa peal. Vaata üles ja hoia usus pilk oma taevasel kodul.”
Jumala lastena on meil alati eesõigus vaadata üles ning hoida ususilmade ees Kristust. Kui me pidevalt Teda oma vaateväljas hoiame, ujutab Tema juurest lähtuv valgus üle kõik meie mõtted. Kristuse valgus, mis paistab hingetemplisse, toob rahu. Hing jääb puhkama Jumala juurde, kogu mure ja vaeva võib tuua Jeesuse jalge ette. Kui me Teda vaatame, graveeritakse Tema kuju meie südamesse ning see ilmneb meie igapäevaelus.
Mu kallid sõbrad! Hoidke oma silmad Kristusel – vaid nii võite te näha Jumala au. Jeesus on meie valgus, elu, rahu ja kindlus igavesti. EGW “Usk, millest ma elan”
