1.Aja.13,1-14
„Siis Taavet pidas nõu tuhande- ja sajapealikutega, kõigi vürstidega. Ja Taavet ütles kogu Iisraeli kogudusele: “Kui see teie meelest hea on ja Issand, meie Jumal, lubab, siis läkitagem sõna oma vendade juurde, kes on jäänud kõigisse Iisraeli maakondadesse, nõndasamuti ka preestrite ja leviitide juurde nende karjamaalinnadesse, et nad koguneksid meie juurde, ja toogem oma Jumala laegas jälle meie juurde, sest Sauli päevil ei ole me sellest hoolinud!” Siis ütles terve kogudus, et nõnda tuleb teha, sest see oli õige kogu rahva silmis. Ja Taavet kogus kokku terve Iisraeli Egiptuseojast kuni Hamati teelahkmeni Jumala laegast Kirjat-Jearimist ära tooma. Ja Taavet ning kogu Iisrael läksid üles Baalasse, see on Juudas olevasse Kirjat-Jearimi, et sealt ära tuua keerubitel istuva Jumala laegas, millele oli pandud Tema nimi. Nad vedasid uue vankriga Jumala laeka ära Abinadabi kojast, ja Ussa ja Ahjo juhtisid vankrit. Ja Taavet ning kogu Iisrael laulsid ja mängisid kõigest väest Jumala ees kannelde, naablite, trummide, simblite ja pasunatega. Kui nad jõudsid Kiidoni rehealuse juurde, sirutas Ussa oma käe, et laegast kinni hoida, sest härjad tahtsid ümber ajada, aga Issanda viha süttis põlema Ussa vastu ja Ta lõi tema maha, sellepärast et ta oli pistnud oma käe laeka külge, ja ta suri seal Jumala ees. Siis Taavet sai pahaseks, et Issand oli Ussa lõhki rebinud, ja ta pani sellele paigale nimeks Perets-Ussa, nagu see on tänapäevani. Ja Taavet kartis sel päeval Jumalat, öeldes: “Kuidas ma võin Jumala laeka viia enese juurde?” Ja Taavet ei lasknud laegast tuua enese juurde Taaveti linna, vaid laskis selle viia kõrvale, gatlase Oobed-Edomi kotta. Ja Jumala laegas jäi kolmeks kuuks Oobed-Edomi pere juurde tema kotta; ja Issand õnnistas Oobed-Edomi koda ja kõike, mis tal oli.“
Kas te olete kunagi mõelnud selle üle, miks Jumal Ussat selliselt karistas. Ja kas olete sellele rahuldava vastuse leidnud. Taavet soovis teha oma parimat: “Kui see teie meelest hea on ja Issand, meie Jumal, lubab…” Vennad tulid kokku ja olid valmis Taaveti plaani ellu viima, aga kuidas Taavet küsis Jumalalt luba? Võib-olla ta palvetas, et kui Jumal lubab, siis see läheks korda ja kui ei luba, siis Ta paneks takistuse ette. Meie palvetame vahel selliselt, kui ei tea , kuidas õige on. Võib ju mõelda, et Jumal panigi takistuse ette, sest see ei olnud Tema tahtmine, kuid see takistus oli liiga valus. Ma mõtlen, et me ei tahaks sellist märguannet saades enam kunagi nii paluda. Võib-olla oleks kuidagimoodi võimalik enne valesti tegemist Jumala tahtmine teada saada. Ma ei tea, kas Taavet algul tõesti ei teadnud või arvas, et see pole nii oluline, kuidas seaduselaekaga ringi käia, kuid pärast juhtumit Ussaga ta teadis küll.
1.Aja.15,1-4.12-15
„Ja Taavet tegi enesele kojad Taaveti linna; ja ta valmistas paiga Jumala laekale ning lõi sellele telgi üles. Siis ütles Taavet, et Jumala laegast ei tohi kanda ükski muu kui ainult leviidid, sest Issand oli valinud nemad laegast kandma ja seda igavesti teenima. Ja Taavet kutsus kogu Iisraeli Jeruusalemma, tooma Issanda laegast paika, mille ta sellele oli valmistanud. Ja Taavet kogus kokku Aaroni pojad ja leviidid. ja ütles neile: “Teie olete leviitide perekondade peamehed. Pühitsege iseendid ja oma vendi ja tooge Issanda, Iisraeli Jumala laegas paika, mille ma sellele olen valmistanud! Sellepärast et teie eelmisel korral kaasas ei olnud, rebis meid Issand, meie Jumal; sest me ei olnud Temast hoolinud, nagu oleksime pidanud.” Siis pühitsesid preestrid ja leviidid endid Issanda, Iisraeli Jumala laegast tooma. Ja leviidid kandsid Jumala laegast kangidega oma õlgadel, nagu Mooses Issanda sõna järgi oli käskinud.“
Kui eelmisel korral veeti laegast vankri peal, siis nüüd Taavet teadis, et laegast peavad leviidid kandma. Ma arvan, et ta oleks pidanud seda ennegi teadma, sest inimesele on omane korralduste täitmist lihtsustada. Seda on tänapäeval samuti näha, kuigi karistus hoolimatuse eest ei ole alati nii dramaatiline. Inimestel on samuti võime Jumala sekkumist juhuseks nimetada. Aga vaatame, kuidas siis tegelikult tuli laegast transportida.
4.Ms.4,15-20
„Kui leeri teele asudes Aaron ja tema pojad on kinni katnud pühamu ja kõik pühamu riistad, siis Kehati pojad tulgu kandma, aga nad ei tohi puudutada pühi asju, et nad ei sureks! Need on Kehati poegade kandamiks kogudusetelgist. Ja preester Aaroni poja Eleasari hooldada olgu valgustusõli, healõhnalised suitsutusrohud, alaline roaohver ja võideõli, hooldus kogu elamu üle ja kõige üle, mis selles on, pühamus ja selle riistades.” Ja Issand rääkis Moosese ja Aaroniga, öeldes: “Ärge laske hävida kehatlaste suguvõsade tüve leviitide seast! Seepärast toimige nendega nõnda, et nad jääksid elama ega sureks, kui nad liginevad kõige pühamatele asjadele: Aaron ja ta pojad mingu ja pangu neist igaüks oma teenistusse ja oma kandami juurde, aga nemad ise ei tohi minna vaatama pühi asju mitte silmapilgukski, et nad ei sureks!”
Arvatavasti said nemad sellest korraldusest paremini aru, kui meie. Siin olid nende jaoks selged korraldused laeka transportimiseks. Kui Taavet oleks algusest peale eeskirjadest hoolinud, siis ta poleks pidanud masendusse langema. Nii mõnigi hakkab sellises olukorras Jumalat süüdistama, selle asemel, et oma süüd tunnistada ja meelt parandada. Taavet parandas meelt.
Loeme veel ühest valest käitumisest seoses jumalateenistusega.
1.Sam.2,12-17
„Aga Eeli pojad olid kõlvatud, nad ei tahtnud tunnustada Issandat ega seda, mis preestril oli õigus rahvalt saada. Iga kord, kui keegi ohvrit ohverdas, tuli preestri sulane liha keetmise ajal, kolmeharuline kahvel käes, ja pistis selle katlasse või keedupotti või patta või anumasse ― kõik, mis kahvel üles tõi, võttis preester enesele; nõnda talitasid nad kõigi Iisraeli lastega, kes tulid sinna Siilosse. Nõndasamuti tuli enne rasva põletamist preestri sulane ja ütles mehele, kes ohverdas: “Anna liha preestrile küpsetamiseks! Sest tema ei taha sinult keedetud liha, vaid tahab toorest.” Kui mees temale ütles: “Põletatagu enne rasv, nagu peab põletama, ja võta siis enesele, nagu su hing himustab!”, siis ta vastas: “Anna aga nüüd! Ja kui mitte, siis ma võtan vägisi!” Seepärast oli noorte meeste patt Issanda ees väga suur, sest inimesed hakkasid Issanda roaohvrit halvustama.“
Selles loos eirasid Eeli pojad avalikult ja nahaalselt Jumala korraldust seoses ohvriteenistusega ja ega karistuski tulemata jäänud.
1.Sam.2,27-34
„Ja Eeli juurde tuli üks jumalamees ning ütles temale: “Nõnda ütleb Issand: Eks ma ole ennast su isa soole selgesti ilmutanud, kui nad alles olid Egiptuses vaarao koja võimuses? Mina valisin tema kõigist Iisraeli suguharudest enesele preestriks, et ta ohverdaks mu altaril, põletaks suitsutusrohtu, kannaks mu palge ees õlarüüd; ja ma andsin su isa soole kõik Iisraeli laste tuleohvrid. Mispärast te halvustate mu tapa- ja roaohvreid, mis ma oma elamus olen seadnud? Sa austad oma poegi rohkem kui mind, et te endid nuumate parimaga kõigist mu Iisraeli rahva roaohvreist! Sellepärast ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Mina olen tõesti öelnud: Sinu sugu ja su isa sugu peavad igavesti elama minu ees! Aga nüüd ütleb Issand: Jäägu see minust kaugele! Sest kes austab mind, seda austan mina, ja kes mind põlgab, saab põlatavaks. Vaata, päevad tulevad ja ma raiun ära sinu käsivarre ja su isa soo käsivarre, nõnda et ükski su soos ei ela vanaks. Ja sa saad näha mu elamut kitsikuses, kõige selle eest, mis ta Iisraelile head pidi tegema. Ja ükski su soos ei ela iial vanaks. Aga ma ei hävita sul mitte kõiki oma altari juurest, et mitte kustutada su silmi ja rammestada su hinge, kuid enamik sinu soost peab surema meheeas! Ja sulle olgu tähiseks see, mis juhtub su mõlema pojaga, Hofni ja Piinehasiga: mõlemad surevad samal päeval!“
1.Sam.3,11-14
„Ja Issand ütles Saamuelile: “Vaata, mina teen Iisraelis midagi, mis igaühel, kes sellest kuuleb, paneb mõlemad kõrvad kumisema. Sel päeval tahan ma Eelile tõeks teha kõik, mis ma tema soo kohta olen rääkinud, algusest lõpuni. Ma olen ju talle kuulutanud, et ma mõistan igavesti kohut tema soo üle patu pärast, sest kuigi ta teadis, et ta pojad olid tõmmanud eneste peale needuse, ei ohjeldanud ta neid mitte. Ja seepärast olen ma vandunud Eeli soole: Iialgi ei lepitata Eeli soo pattu, ei tapa- ega roaohvriga!”“
1.Sam.4,1-22
„Ja Saamueli sõna tuli kogu Iisraeli kätte. Ja Iisrael läks sõtta vilistite vastu; nad lõid leeri üles Eben-Eeseri juurde ja vilistid olid asunud leeri Afekasse. Ja vilistid seadsid endid tapluseks Iisraeli vastu: aga kui taplus oli levinud, siis oli Iisrael mahalöödult vilistite ees; need lõid võitlusväljal maha ligi neli tuhat meest. Kui rahvas tuli leeri, siis ütlesid Iisraeli vanemad: “Mispärast laskis Issand meid täna vilistitel maha lüüa? Võtkem eneste juurde Issanda seaduselaegas Siilost, et Ta tuleks meie keskele ja päästaks meid meie vaenlaste käest!” Siis rahvas läkitas mehed Siilosse ja need tõid sealt ära keerubitel istuva vägede Issanda seaduselaeka; ja seal olid mõlemad Eeli pojad, Hofni ja Piinehas, Jumala seaduselaeka juures. Ja kui Issanda seaduselaegas jõudis leeri, siis tõstis kogu Iisrael valju rõõmukisa, nõnda et maa kõmas. Aga kui vilistid kuulsid hõiskamise kära, siis nad küsisid: “Mis suur hõiskamise kära see on heebrealaste leeris?” Ja nad said teada, et Issanda laegas oli tulnud leeri. Siis vilistid kartsid, sest nad ütlesid: “Jumalad on tulnud leeri!” Ja nad ütlesid: “Häda meile, sest seesugust ei ole iialgi varem juhtunud! Häda meile! Kes päästab meid nende vägevate jumalate käest? Need on need jumalad, kes lõid Egiptust kõiksugu nuhtlustega kõrbes. Kinnitage endid ja olge mehed, te vilistid, et te ei peaks teenima heebrealasi, nagu nemad teenisid teid! Olge mehed ja sõdige!” Ja vilistid sõdisid ning Iisraeli löödi, nõnda et nad põgenesid igamees oma telki; ja kaotus oli väga suur, sest Iisraelist langes kolmkümmend tuhat jalameest. Ja Jumala laegas võeti ära ning mõlemad Eeli pojad, Hofni ja Piinehas, said surma. Aga keegi benjaminlane jooksis lahingust ära ja tuli selsamal päeval Siilosse, riided lõhki käristatud ja mulda pea peal. Ja kui ta tuli, vaata, siis istus Eeli istmel tee kõrval valvates, sest ta süda värises Jumala laeka pärast; ja kui mees jõudis linna kuulutama, siis kisendas kogu linn. Kui Eeli kuulis kisendushäält, siis ta küsis: “Mis kära see on?” Siis ruttas mees ja tuli ning jutustas Eelile. Eeli oli üheksakümmend kaheksa aastat vana ja ta silmad olid tuhmid, nõnda et ta enam ei näinud. Ja mees ütles Eelile: “Mina olen lahingust tulija. Ma põgenesin täna lahingust.” Ja tema küsis: “Kuidas oli lugu, mu poeg?” Siis kostis sõnumitooja ja ütles: “Iisrael põgenes vilistite eest ja rahva kaotuski on suur. Ka su mõlemad pojad, Hofni ja Piinehas, on surnud ning Jumala laegas on ära võetud.” Ja sündis, kui ta Jumala laegast nimetas, et Eeli kukkus istmelt värava kõrval tagurpidi, murdis oma kaela ja suri, sest mees oli vana ja raske; ta oli Iisraelile kohut mõistnud nelikümmend aastat. Ja tema minia, Piinehasi naine, oli viimaseid päevi lapseootel; kui ta kuulis seda sõnumit, et Jumala laegas oli ära võetud ja ta äi ja mees surnud, siis ta varises kokku ja sünnitas, sest temale tulid sünnitusvaevad. Ja otse ta suremise ajal ütlesid naised, kes seisid ta juures: “Ära karda, sest sa oled sünnitanud poja!” Aga tema ei vastanud ega pannud tähelegi, vaid pani poeglapsele nimeks Iikabod, et öelda: “Au on Iisraelist lahkunud”, sellepärast et Jumala laegas oli ära võetud, ning oma äia ja mehe pärast. Ja ta ütles: “Au on Iisraelist lahkunud, sest Jumala laegas on ära võetud.”“
Selline oli siis üleastumise palk. Meil on omad seadused, mida me peame järgima, et olla õigeteks majakateks selles maailmas.
Mat.7,21-22
„Mitte igaüks, kes mulle ütleb: “Issand, Issand!”, ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas. Paljud ütlevad mulle tol päeval: “Issand, Issand, kas me ei ole Sinu nimel ennustanud ja Sinu nimel kurje vaime välja ajanud ja Sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid?”“
Ja nüüd loen ühe konkreetse korralduse, millega meil on neli korda aastas tegemist. See on püha-õhtusömaaeg.
1.Kor.11,28-32
„Inimene katsugu ennast läbi ja alles siis söögu sellest leivast ja joogu sellest karikast. Sest kes sööb ja joob, see sööb ja joob enesele nuhtlust, kui ta ei anna aru sellest ihust. Seepärast ongi teie seas palju nõrku ja põduraid ning paljud on surnud. Kui me aga iseenda üle õigesti otsustame, siis ei mõisteta meid hukka; kui meie eneste üle mõistame kohut, siis Issand kasvatab meid, et meid koos maailmaga hukka ei mõistetaks.g
Ma tean, et paljud suhtuvad sellesse teenistusse suure aukartusega. Milleks on vaja täpseid juhiseid osasaamise jagamisel ja vastu võtmisel. Tehakse nii, nagu mugavam ja võib-olla kaasaegsem. Näiteks jalgade pesemise asemel jäetakse need lihtsalt pesemata või võitakse mingi salviga kokku. Hea põhjenduse leiab alati, kasvõi see, et jalad on ju puhtad. Jeesus rääkis sellega seoses hoopis hinge puhtusest ja just sellest rääkiski viimane kirjakoht. Sellisel suhtumisel on paraku kahetsemisväärsed tagajärjed, mida tavaliselt ei teadvustata.
Uurigem alati Jumala tahtmist, enne kui midagi oma tarkusega teeme. Olgu meie elueesmärk Jumala austamine oma eluga.
