Need, kes on valinud Jumala teenimise, peavad usaldama end Tema hoolde. Kristus osutas lindudele taeva all ja lilledele niidul ning palus kuulajail meenutada Jumala loovat väge. “Eks teie ole palju enam kui nemad?” (Mt 6:26) Jumalik tähelepanu hõlmab kõike. Jumal kaitseb ka väikest varblast. Põllulilled ja maad kattev muruvaip saavad osa meie taevase Isa tähelepanust ja hoolest. EGW “Ajastute igatsus”

Jumal on oma rahva tugevuseks ka tänapäeval. “Ärge lootke vürstide peale, inimlaste peale, kelle käes ei ole abi!” (Ps 146:3) Me ei saa loota vürstidele ega seada inimesi Jumala asemele. Meil tuleb meeles pidada, et inimolevused on ekslikud ja võivad langeda, kuid Tema, kes on Kõikvõimas, on meie tugev kindlus. Igas hädaohus peame meenutama, et see on Tema võitlus. Tema jõuvarud on piiramatud ja näiline võimatus võita teeb võidu seda suuremaks. “Päästa meid, meie pääste Jumal, kogu ja vabasta meid paganate seast, et saaksime tänada Su püha nime ja hoobelda Sinu kiitmisega!” (1Aj 16:35) EGW “Prohvetid ja kuningad”

“Tulge ja vaadake Jumala tegusid, kes on kardetav oma tegemistes inimlaste juures. Tema valitseb oma vägevuses igavesti, ta silmad on valvel paganarahvaste üle; kangekaelsed ärgu tõstku endid kõrgeks!” (Ps 66:5.7) “Meie Issand on suur ja vägev rammult; tema mõistus on määratu. Issand peab ülal viletsaid, aga õelad alandab maani. Issandal on hea meel neist, kes teda kardavad, kes loodavad tema helduse peale. (Ps 147:5.6.11)

Pühendunud kristlasest õhkub alati valgust, troosti ja rahu. Talle on iseloomulikud südamepuhtus, taktitunne, lihtsus ja praktilisus. Teda juhib omakasupüüdmatu armastus, mis pühitseb tema mõju. Temas elab Kristuse täius ja kõikjale, kuhu ta läheb, jätab ta maha meeldiva mälestuse. Piibliloo Abigail oli tark noomija ja nõuandja. Tema mõju ja arukus jahutasid Taaveti ägeduse. Taavet mõistis, et oli toiminud mõistmatult ja kaotanud enesevalitsemise.

Alandliku südamega võttis ta noomituse vastu. Taavet tänas ja õnnistas Abigaili tema vaga nõu eest. Paljud arvavad, et tänuväärne on seegi, kui nad suhtuvad noomimisse kannatlikult, kuid vähesed oskavad noomitust vastu võtta tänutundega ja õnnistada neid, kes püüavad takistada neid valesti käitumast. EGW “Patriarhid ja prohvetid”