Ehkki patune ei saa ennast ise päästa, tuleb tal siiski midagi teha, et pääseda. Kristus ütleb: “Kes minu juurde tuleb, seda ma ei lükka välja.” (Jh 6:37) Niisiis tuleb meil Tema juurde tulla. Ja kui me oma patud kahetseme, tuleb meil uskuda, et Ta võtab meid vastu ning annab meile andeks. Usk on Jumala and, kuid meil tuleb seda rakendada. Usk on käsi, millega inimhing haarab kinni Jumala poolt pakutud armust ja halastusest.

Ainult Kristuse õigus võib anda meile õiguse osa saada armuseaduse õnnistustest. Paljud on kaua igatsenud ja püüdnud neid õnnistusi saada, kuid tagajärjetult, kuna nad on lootnud suuta teha midagi, millega neid väärida. Nad ei ole rebinud pilku endalt ega uskunud, et Jeesus on täiuslik Päästja. Me ei tohi mõelda, et meie teened meid päästavad; Kristus on meie ainus päästelootus.

Usaldades täielikult Jumalat ja Jeesuse, meie patte andestava Päästja teeneid, saame Temalt igakülgset abi, mida iial soovime. Ärgu keegi vaadaku endale, arvates, et ta suudab ennast päästa. Jeesus suri meie eest, kuna meie olime võimetud pääsema. Temas on meie lootus, õigeksmõistmine ja meie õigus. Kui näeme oma patusust, ei peaks me heitma meelt ega kartma, et meil pole Päästjat või pole Temal meie jaoks armu. Just praegu kutsub Ta meid tulema abituina nagu oleme Tema juurde, et saaksime päästetud. EGW “Patriarhid ja prohvetid”

Paulus hoidis pilgu ees elukrooni, mis antakse talle ja mitte ainult talle, vaid kõigile, kes igatsevad Tema ilmumist. Krooni muutis nii ihaldusväärseks võit, mis saavutatakse usu kaudu Jeesusesse Kristusesse. Ta ülistas alati Jeesust. Igasugune talentide ja enda võiduga hooplemine ei tulnud kõne allagi.

EGW “Nõuandeid vahendite kasutamiseks”

Selle maailma ajaloo viimastel päevadel kuulutab Siinailt kostnud hääl ikka veel: “Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval!” (2Ms 20:3) Inimene on hakanud vastu seisma Jumala tahtele, kuid ta ei saa panna vaikima käsusõna. Inimmeel ei saa vältida oma kohustust kõrgema võimu ees. Võib luua oma arusaamise kohaseid teooriaid ja püüda teaduse abil püstitada vastasrinnet jumalikule ilmutusele ning nii kõrvale tõrjuda Jumala käsuõpetuse, kuid seda tungivamalt kõlab käsk:

Issanda käsku ei ole võimalik nõrgestada või tugevdada. Issanda käsk on selline nagu see on alati olnud ja saab olema : püha, õige, hea ja täiuslik. Seda ei saa tühistada ega muuta. Selle “ausse tõstmine” või “häbistamine” on lihtsalt inimlik kõneviis. EGW “Prohvetid ja kuningad”