Tähendamissõna pulmarõivastest
Tähendamissõna pulmarõivastest (Mt 22:1-14) avab meie ees kõige olulisema õppetunni. Abielu kujutab inimlikkuse ja jumalikkuse liitu, pulmarüü aga iseloomu, mis peab olema kõigil, keda pulmakülaliseks sobilikuks peetakse.
Tähendamissõna pulmarõivad kujutavad puhast, laitmatut iseloomu, mis on Kristuse tõelistel järgijatel. Kogudusele on antud rõivas, “et ta riietuks säravasse puhtasse peenlinasesse”, “nii et tal ei oleks plekki ega kortsu ega muud sellesarnast”. (Ef 5:27) “See peenlinane,” ütleb Pühakiri, “on pühade õigus”. (Ilm 19:8. KJV) See on Kristuse õigus, Tema laitmatu iseloom, mis on usu kaudu antud kõigile, kes võtavad Tema oma isiklikuks Päästjaks. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Suur Mina Olen
Jumala Sõna ja Tema teod sisaldavad Temast teadmisi, mida Ta on arvanud sobilikuks meile ilmutada. Me võime mõista ilmutust, mida Ta on enda kohta andnud. Kuid me peame seda uurima kartuse ja värinaga ning enda patusust tunnetades, mitte sooviga Jumalat ära seletada, vaid sooviga saada neid teadmisi, mis võimaldavad meil Teda vastuvõetavalt teenida. Ärgu keegi riskigu Jumalat seletada. Inimolevused ei suuda ennastki seletada, kuidas nad siis söandavad seletada Kõikväelist? /…/
Jumal on alati olnud. Ta on suur Mina Olen. Ta on lõputu ja kõikjal viibiv. Ükski meie sõna ei suuda kirjeldada Tema suurust ja majesteetlikkust.
Me peame uurima Kristuse õpetuste lihtsust. Ta rõhutab palve ja alandlikkuse vajadust. Need kaitsevad meid ekslike seletuste eest, millega Saatan püüab meid teiste jumalate juurde juhtida ning panna vastu võtma eksitavaid teooriaid, mida ta ehib valguserüüga. EGW “Pilk ülespoole”
Toit ja jook
Need, kelle südames elab usu kaudu Jeesus, on tegelikult vastu võtnud Püha Vaimu. Iga inimene, kes võtab Jeesuse oma isiklikuks Päästjaks, saab sama kindlalt Püha Vaimu omale Nõuandjaks, Pühitsejaks, Juhtijaks ja Tunnistajaks. Mida lähedasem usklik Jumalaga on, seda selgem on tema tunnistus ja seda võimsam on selle tagajärjel Päästja armastuse tunnistuse mõju teistele, seda enam leiab tõestust see, et ta hindab Jumala Sõna.
See on tema toit ja jook, mis rahuldab janust hinge. Ta hindab eesõigust õppida Jumala tahet Tema Sõnast. “Õndsad on need, kes Jumala sõna kuulevad ja seda järgivad.” (Lk 11:28b) EGW “Te saate väe”
Igavene valitseja
Kristuse teine tulemine, millega algab Tema õiglane valitsemine, on inspireerinud pühi kirjutajaid kasutama kõige ülevamaid ja tundeküllasemaid väljendeid. Kuningas Taavet laulis Kuninga võimust ja majesteetlikkusest: “Taevad rõõmustagu ja maa ilutsegu … Jehoova palge ees, sest Tema tuleb, sest Ta tuleb kohut mõistma maailmale. Ta mõistab kohut maailmale õiguses ja rahvaile oma ustavuses.” (Ps 96:11, 13)
Prohvet Jesaja ütles: “Ta neelab surma ära igaveseks ajaks. Ja Issand Jehoova pühib pisarad ära kõigilt palgeilt ja kõrvaldab oma rahva teotuse kogu maalt. Jah, Jehoova on rääkinud.” (Js 25:8)
Pisut aega enne jüngritest lahkumist lohutas Õnnistegija oma järelkäijaid tõotusega, et Ta tuleb jälle tagasi: “Teie süda ärgu ehmugu … Minu Isa majas on palju eluasemeid … Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid enese juurde!” (Jh 14:1-3)
Inglid, kes viibisid Õlimäel pärast Kristuse taevasse minekut, kordasid jüngritele Tema taastuleku tõotust:
Apostel Paulus tunnistas Püha Vaimu sisendusel: “Sest et Issand ise tuleb taevast alla sõjahüüuga, peaingli hääle ning Jumala pasunaga.” (1Ts 4:16) Patmose prohvet ütleb: “Vaata, Tema tuleb pilvedega ja kõik silmad saavad Teda näha.” (Ilm 1:7)
Jeesuse teine tulemine teeb tõeks selle ideaali, “mil oma kohale asetatakse kõik, mis Jumal on rääkinud kõigi oma pühade prohvetite suu läbi maailma ajastust alates.” (Ap 3:21) Siis murtakse kauakestnud kurjuse võim; siis on “maailma valitsus saanud meie Issanda ja tema Kristuse omaks, ja Tema valitseb ajastute ajastuteni!” (Ilm 11:15) EGW “Maranatha – meie Issand tuleb”
Õide puhkenud armastus
/…/ Armastus on Jumalast. Sinus pole armastust, mis oli Kristuse südames. Pühitsemata süda ei saa seda taevase päritoluga taime esile kutsuda ega tekitada, taime, mida tuleb pidevalt kasta taevakastega, et see õide puhkeks. See saab hästi kasvada ainult südames, kus valitseb Kristus. See armastus ei saa elada ega õilmitseda ilma tegevuseta, see ei saa tegutseda ilma kasvava innukuseta ning oma olemust teistele laiendamata ja levitamata. /…/ EGW “Tunnistused kogudusele” II lk 450 kiri vend A-le
