Rahulolemine
Hing, kes jõuab Kristusega isiklikku ühendusse, saab pühaks templiks Issandale, sest Jeesusest saab uskliku jaoks tarkus, õigus, pühitsus ja lunastus. Sellel, kes on end täielikult Jumalale andnud, on teadlikkust Kristuse päästvast ligiolust. Tal on vaimulik kannatlikkus ja hingerahu, mis tuleneb sellest, et ta õpib Temalt, kes on tasane ja südamelt alandlik. Jeesuse usaldamine on tema võimelisus ja õigus, tema hing on täidetud meeldiva rahuloluga. EGW “Te saate väe”
Võit Sõna läbi
Kristus võitis võitluse Saatanaga Jumala Sõna abil. Ainult Sõna abil suutis Ta vastu seista kiusatusele. “Kirjutatud on,” ütles Ta. Meile on antud “kallid ja suurimad tõotused, et te nende läbi saaksite osa jumalikust loomusest, kui te olete põgenenud hukkumisest, mis on maailmas himude tõttu.” (2Pt 1:4)
Iga tõotus Jumala Sõnas kuulub meile. “Igast sõnast, mis lähtub Jumala suust” me elame. Kui sind ründavad kiusatused, ära vaata olukordadele ega enda nõrkustele, vaid Sõna jõule. Kogu selle vägi on sinu päralt. Laulja ütleb: “Ma panen Su Sõna tallele oma südamesse, et ma ei teeks pattu Sinu vastu.” “Inimlikes tegudes olen ma sinu huulte sõnade tõttu hoidnud üleannetutest teeradadest.” (Ps 119:11;17:4) EGW “Ajastute igatsus”
Südame avamine Jumalale
Jumal kõneleb meiega läbi looduse ja ilmutuse, oma ettenägeliku juhtimise ja Vaimu mõju. Kuid sellest pole veel küllalt; ka meie peame avama temale oma südame. Vaimuliku elu ja jõu saamine eeldab tegelikku lävimist oma taevase Isaga. Meie meeled võivad olla suunatud temale, me võime mõtiskleda tema tegude, tema armu ja õnnistuste üle, kuid see ei ole veel ühendusepidamine temaga selle sõna kõige täielikumas tähenduses. Selleks et olla tõelises läbikäimises Jumalaga, peab meil olema temale midagi öelda oma elu kohta.
Palve on südame avamine Jumalale kui sõbrale. See pole vajalik mitte selleks, et Jumal saaks teada, kes me oleme, vaid et võimaldada meil vastu võtta teda. Palve ei too Jumalat alla meie juurde, vaid viib meid üles tema juurde. EGW “Tee Kristuse juurde”
Teekaart
Ei ole küllalt sellest, kui inimesel on head kavatsused; ei piisa, kui inimene teeb seda, mida ta õigeks peab või mida jutlustaja ütleb õige olevat. Kaalul on tema elu. Seepärast peab ta ise uurima Pühakirja. Ükskõik kui tugevad on veendumused, ükskõik kui kindel on inimene selles, et jutlustaja tunneb tõde, ometi pole see tema usu aluseks. Meil on kaart, kuhu on märgitud kõik teemärgid matkal taeva poole ja keegi ei pea midagi umbes arvama.
Iga mõistusega inimese esmaseks ja suurimaks kohustuseks on uurida Pühakirjast, mis on tõde ning siis selles valguses ka käia ja teisi samale julgustada. Me peaksime lugema iga päev hoolega Piiblit, kaaluma iga mõtet ja võrdlema kirjatekste üksteisega. Jumala abiga tuleb meil omandada oma tõekspidamised, sest me peame Jumala ees vastust andma. EGW “Suur võitlus”
Jumala valitsuse alus
Kõikide taevaste olevuste loomisel tegutses Isa Poja kaudu. “Tema läbi on loodud kõik … olgu aujärjed, ülemused, valitsused, võimud; kõik on loodud Tema läbi ja Temasse.” (Kl 1:16) Inglid on Jumala sulased, kellelt peegeldub Tema ligioleku alaline valgus ja kes tõttavad tuuletiivul Tema korraldusi täitma. Kuid Poeg, Jumala Võitu, “olles Tema aupaistus ning Tema olemuse kuju”, kes kannab kõike “oma vägeva sõnaga”, on neist kõigist ülem. (Hb 1:3) Tema pühamu paik on “aujärg, kõrge algusest peale”. (Jr 17:12) Tema valitsuskepp on “õigluse kepp”. (Hb 1:8) “Aulikkus ja auhiilgus on Tema palge ees, võimsus ja ilu on Tema pühamus!” (Ps 96:6)
Kuna Jumala valitsuse aluseks on armastuse seadus, siis sõltub kõikide mõistusega varustatud olevuste õnn nende täielikust kooskõlast Jumala õiglase seaduse põhimõtetega. Jumal soovib, et kõik loodud olevused Teda armastuses teeniksid; et neid ajendaks teenimisele Tema iseloomu hindamine. Jumal ei tunne vähimatki rõõmu sunnitud kuulekusest; Ta annab kõigile tahtevabaduse, et me võiksime valida Tema.
Nii kaua, kui kõiki loodud olevusi ajendas kuulekusele armastus, valitses Jumala universumis täiuslik kooskõla. Taevased hulgad tundsid rõõmu Looja tahte täitmisest. Rõõmuga peegeldasid nad Tema au ja tõid Talle ülistust. Nad armastasid Jumalat üle kõige ning üksteist usalduslikult ja omakasupüüdmatult. Taevast harmooniat ei rikkunud ükski ebakõla. EGW “Patriarhid ja prohvetid”