Ohvrit väärtustades
Kas täielik alistumine Kristusele tundub sulle liiga suure ohvrina? Esita endale küsimus: “Mida on Kristus minu eest andnud?” Jumala Poeg andis kõik – elu, armastuse, kannatuse – meie lunastamiseks. Kas meie, kes me ei vääri nii suurt armastust, keeldume andmast talle oma südant? Igal eluhetkel oleme osa saanud tema armu õnnistustest ja just sellepärast ei taipa me teadmatuse ja õnnetuse sügavust, millest meid on päästetud. Kas me võime vaadata temale, keda meie patud on läbi pistnud, ja siiski olla tema armastuse ja ohvri suhtes hoolimatud? Kas me võime, mõeldes au Issanda lõputule alandumisele, nuriseda, et saame igavesse ellu minna vaid läbi võitluse ja enesesalgamise? EGW “Tee Kristuse juurde”
Aita ligimest
Ma lugesin kord lugu mehest, kes külmal talvepäeval läbi sügavate hangede rännates külmast kangeks muutus; külm tungis peaaegu tajumatult temani ja külmutas ta elujõu. See mees oli peaaegu surnuks külmunud ning oli valmis võitluses elu eest alla andma, kui ta äkitselt kuulis kellegi kaasränduri oigeid, kes oli ka külmast hukkumas. Temas tärkas kaastunne ning ta otsustas oma kaaslase päästa. Ta hõõrus selle õnnetu mehe jääkülmi jäsemeid ning peale küllaltki suurt pingutust õnnestus tal too jalule tõsta. Kuna aga kannatanu ei suutnud seista, siis kandis see mees ta läbi nende hangede, millest ta oli arvanud, et ei suuda kuidagi üksinda läbi minna.
Kui ta oma kaaslase kindlasse kohta oli kandnud, jõudis talle pärale tõde, et teist päästes, oli ta ka iseenda päästnud. Tema siirad pingutused teise päästmiseks olid kiirendanud vere ringvoolu ta külmunud veresoontes ning tervistav soe hoovus jõudis ka keha kaugematesse osadesse.
Usklikele tuleb pidevalt õpetuste ja näidete abil meelde tuletada seda õppetundi, et teisi aidates saame me ise abi – nii annavad nende kristlikud kogemused parimaid tulemusi. Las need, kes on masendunud, kes arvavad, et tee igavesse ellu on katsumusterikas, raske, minna välja tööle teisi aitama. Sellised pingutused, kui nad on ühendatud palvetega jumaliku valguse saamiseks, panevad nende südamed Jumala armu mõjul kiiremini tuksuma ja nende armastus hakkab särama suurema jumaliku tulisusega. Kogu nende kristlik elu muutub siis tõelisemaks, siiramaks ja palverikkamaks. EGW “Elu tänasel päeval”
Hindamatu varandus
Paljud arvavad, et inimese tarkus on suurema tähtsusega kui jumaliku Õpetaja tarkus ning Jumala õpperaamatut peetakse vanamoodsaks, iganenuks ja igavaks.
Kuid need, keda Püha Vaim on elustanud, ei arva niimoodi. Nad näevad hindamatut varandust ja müüvad kõik, et osta põld, mis seda sisaldab. Nad valivad Tema Sõna silmapaistvaks peetavate autorite raamatute asemel, sest Ta on tähtsaim autor ja suurim õpetaja, keda maailm on kunagi tundnud, kes andis oma elu meie eest, et meil võiks Tema kaudu olla igavene elu. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Usus tugev
Tee oma osa enda aitamisel, nagu peavad tegema kõik, kes soovivad õnnistusi. Usu, et Kristus aitab sind. Ära luba endale ühtki uskmatut sõna. Kui vaenlane ütleb sulle, et Issand on su unustanud, ütle talle, et sa tead, et see pole nii, sest Ta ütleb:
Kristuse kutse kõlab: “Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele, sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!” (Mt 11: 28-30) See on õppetund, mida Kristus soovib sulle anda, ning selle omandamisel leiad sa rahu. EGW “Pilk ülespoole”
Näide Johannesest
Johannese elus ja iseloomus ilmnev usaldav armastus ja omakasupüüdmatu pühendumine esitavad hindamatu väärtusega õppetunde kristlikule kogudusele. Mõned võivad arvata, et tal oli niisugune armastus sõltumata Jumala armust, kuid tegelikult oli Johannesel loomu poolest tõsiseid iseloomuvigu – ta oli uhke, ambitsioonikas ja aldis meeles pidama solvamisi ja vimma.
Johannes soovis saada Jeesuse-sarnaseks ning Kristuse armastuse mõju all muutus ta tasaseks ja südamelt alandlikuks. Tema mina oli varjul Jeesuses. Ta oli tihedasti seotud Elava Viinapuuga ning sai selliselt osa jumalikust armust. Niisugune on alati tulemus ühendusest Kristusega. See on tõeline pühitsus.
Inimese iseloomus võib olla tõsiseid puudusi, ent Jeesuse tõeliseks jüngriks saamisega hakkab jumaliku armu vägi muutma neid uuteks looduteks. Kristuse armastus muudab, pühitseb teda. Ent kui inimesed nimetavad endid kristlasteks, kuid nende usk ei muuda neid paremateks meesteks ja naisteks kõikides nende elu suhetes – esindades Kristust nii elus kui iseloomus – siis ei saa nad osa Temast.
Johannes tundis rõõmu tõelisest pühitsusest. Kuid pane tähele, apostel ei nimeta ennast patutuks, vaid taotleb täiuslikkust Jumala palge ees. Ta tunnistab, et väidetavalt Jumalat tundev inimene, kes siiski rikub Jumala käsku, esitab valetunnistuse oma kutsumusest. Sellal kui meil tuleb armastada inimhingi, kelle pärast Jeesus suri ning teha tööd nende pääste heaks, ei tohiks me minna kompromissile patuga. Me ei tohiks ühineda mässumeelsetega ning nimetada seda siis heategevuseks. Jumal nõuab oma rahvalt käesoleval maailmaajastul, et nad seisaksid nagu Johannes seisis oma ajastul kõikumatult väljas õiguse eest, vastu hukutavatele eksitustele. EGW “Elu tänasel päeval”
Ära lakka palvetamast
Niisugust aega ja kohta, kus ei sobiks Jumala poole palvetada, polegi olemas. Mitte miski ei saa takistada meil oma südant hardas palvemeeles üles tõstmast. Tänaval tungleva rahva hulgas ja töökohustuste juures võime saata palveid Jumala poole ja paluda tema juhtimist, nagu seda tegi Nehemja, kui ta esitas oma palve kuningas Artaxerxese ees. Palvekambri võime leida kõikjal, kus me iganes oleme.
Me peaksime oma südameukse alati lahti hoidma ja paluma, et Jeesus tuleks taevase külalisena meie hinge. EGW “Tee Kristuse juurde”