Püha Vaimu töö
Püha Vaim on see, kes toob tumestatud mõistusesse õiguse Päikese eredad kiired. Püha Vaim sütitab inimeste südame igaviku tõdede virgunud arusaamisega. Püha Vaim esitab mõistusele õiguse moraalset mõõdupuud ja veenab patus. Püha Vaim ajendab Jumalale meelepärast kurvastust, mis toob meeleparanduse päästeks, mida ei kahetseta, ning sisendab usku Temasse, kes ainsana suudab kogu patust päästa. Püha Vaim muudab iseloomu sellega, et tõmbab inimeste kiindumuse sellelt, mis on ajutine ja kaduv, ning kinnitab tähelepanu kadumatule pärandile, igavesele ja hävimatule. Püha Vaim uuendab, puhastab ja pühitseb inimesed, et nad võiksid saada kuningliku perekonna liikmeteks, taevase Kuninga lasteks. EGW “Te saate väe”
Ajas muutumatu
Jumala töö on kõikidel ajastutel üks ja seesama. On vaid erinevad arenguastmed ning Tema väe erinevad avaldumisvormid, selleks, et täita inimeste vajadused erinevatel ajastutel. Jumal on oma lunastusplaani samm-sammult ellu viinud alates sellest ajast, mil Ta andis esimese tõotuse evangeeliumist, läbi patriarhide ning Juuda riigi ajastu kuni käesoleva ajani. Juutide käsuõpetuse rituaalides ja tseremooniates sümboliseeritud Lunastaja oli sama Isik, keda esitavad evangeeliumid. Tema jumalikku kuju katnud pilved on hajunud; udu ja varjud on kadunud, tuues selgesti esile Jeesuse, maailma Lunastaja. Tema, kes kuulutas käsku Siinailt ning andis Moosesele ohvriteenistuse eeskirjad, on sama Isik, kes kõneles rahvale Mäejutluse. Jumala armastuse suured põhimõtted, mida Ta esitas käsu ja prohvetite alusena, on vaid selle kordamine, mida Ta oli lausunud Moosese vahendusel heebrealastele: “Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus. Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest!” (5Ms 6:4-5)
“Armasta oma ligimest nagu iseennast!” (3Ms 19:18) Mõlema seaduse ajal oli Õpetaja üks ja seesama. Jumala nõuded on samad. Tema valitsuse põhimõtted on samad. Sest kõik lähtub Temast, “kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju”. (Jk 1:17) EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Kindel aluskivi
Hoia oma taevase Isa käest kõvasti kinni. Meie Kaitsja Jeesus elab selleks, et meie eest paluda. Ükskõik kes võib usku oma ebapüha eluga salata, see ei muuda tõde valeks. “Ometi püsib kindlana Jumala seatud aluskivi, millel on see pitser: “Issand tunneb omi” ja “Ülekohtust taganegu igaüks, kes nimetab Issanda nime.”” (2Tm 2:19) EGW “Tunnistused kogudusele” II
Paluge igal ajal
Me peame viibima sageli palves, kui me soovime taevastes asjades edeneda. Kui me tõesõnumit esmakordselt kuulsime, kui sageli me siis palvetasime! Kui sageli võis meie palvesosinat kuulda toas, heinaküünis, lilleaias või aasal. Sageli veetsime me kahe- või kolmekaupa tunde siiras palves, tuginedes Tema tõotustele. Sageli kõlas seal nuukseid ning seejärel tänuhäält ja ülistuslaulu. Nüüd on Issanda päev lähemal kui me esmalt arvasime ning me peaksime olema puhta südamega, innukamad ja palavamad kui neil varajastel päevadel. Meid ümbritsevad ohud on praegu tõsisemad kui tollal ning inimsüdamete pinnas enam paadunud. Just praegu peame me laskma Kristuse Vaimul endasse imbuda ning me ei tohiks puhata enne, kui oleme Tema Vaimu kätte saanud.
Arenda endas harjumust vestelda Päästjaga. Tõsta oma süda jätkuvalt üles vaikses palves abi, valguse, jõu ja arusaamise järele. Olgu iga su hingetõmme kui üks palve. EGW “Elu tänasel päeval”
Lambad ja karjane
Karjase elu on vaevarohke ja hooltnõudev. Tal tuleb hellalt hoolitseda abitute olevuste eest. Mõnedki inspireeritud kirjutajad on seda kujundit kasutanud evangeeliumi kalleima tõe illustreerimiseks. Kristust võrreldakse karjasega. Ta nägi, kuidas Tema lambad ekslesid pärast pattulangemist pimedatel patuteedel hukatuse suunas. Selleks, et eksinuid päästa, jättis Ta oma Isamaja au ja helguse. Ta ütleb: “Ma otsin kadunut ja toon tagasi eksinu, ma seon haavatut ja kinnitan nõtra /…/ Ma karjatan neid, nagu on õige. Ma tahan oma lambad päästa, et nad enam ei oleks saagiks.” (Hs 34:16.22) Kristus kutsub lambaid enda juurde “varjuks päeva palavuse eest ja pelgupaigaks ning ulualuseks rajuilma ja vihma puhul.” (Js 4:6) Väsimatult hoolitseb Ta karja eest. Ta kinnitab nõrku, leevendab kannatajate vaeva, võtab tallesid oma kätele ja kannab neid süles. Tema lambad armastavad Teda. “Aga võõrale nad ei järgne, vaid põgenevad ta juurest, sest nad ei tunne võõraste häält.” (Jh 10:5)
Kristus ütleb: “Hea karjane annab oma elu lammaste eest. Palgaline aga, kes ei ole karjane ja kelle omad lambad ei ole, kui ta näeb hunti tulemas, jätab lambad maha ja põgeneb – ja hunt kisub neid ja ajab nad laiali -, ta on ju palgaline ega hooli lammastest. (Jh 10:11-13)
EGW “Patriarhid ja prohvetid”
