Ärka Jumalat tundma
Valgus on õnnistus, kõikehaarav õnnistus, mis puistab oma aardeid tänamatule, ebapühale, kõlbeliselt laostunud maailmale. Nii on ka Õiguse Päikese valgusega. Patu, mure ja vaeva pimedusse mähkunud maailma tuleb valgustada Jumala armastuse tundmisega. Ühtki usulahku, ühiskondlikku positsiooni ega inimklassi ei tohi taeva troonilt säravast valgusest välja jätta.
Lootuse ja armu kuulutus tuleb viia maailma otsani. Kes iganes soovib, võib edasi jõuda, kui ta haarab kinni Jumala jõust ja teeb Temaga rahu, ning ta saab rahu. Paganad ei pea enam olema mähitud kesköisesse pimedusse. Hämarus kaob Õiguse Päikese eredate kiirte ees. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Mina olen
Olles inimene, jõudis Kristus inimesteni; olles Jumal, oli Ta seotud Jumala trooniga. Inimese Pojana jättis Ta meile sõnakuulelikkuse eeskuju; Jumala Pojana annab Ta meile jõu sõna kuulda. Kristus oli see, kes ütles Moosesele põõsast Hoorebi mäe juures: “Ma olen see, kes ma olen … Ütle Iisraeli lastele nõnda: Mina olen on mind läkitanud teie juurde!” (2Ms 3:14) Tema oli Iisraeli vabastamise tagatis. Ka siis, kui Ta tuli “inimese sarnasuses”, ütles Ta enese kohta Mina olen. Petlemma laps, alandlik ja tasane Lunastaja on Jumal, “avalikuks saanud lihas”. (1Tm 3:16) Ta ütleb meile: “Mina olen hea karjane”. “Mina olen elav leib”. “Mina olen tee, tõde ja elu”. “Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal”. (Jh 10:11; 6:51; 14:6; Mt 28:18) Mina olen iga tõotuse tagatis. Mina olen, ärge kartke.
“Jumal meiega” on meie patust pääsemise tagatis, meile antud kinnitus, et me saame jälle olla sõnakuulelikud taevasele käsule. EGW “Ajastute igatsus”
Hoolikas uurimine
Pühakirja kiirustades lugemisest on vaid vähe kasu. Mõni võib lugeda läbi terve Piibli, nägemata selle ilu ning mõistmata selle sügavat ja varjatud tähendust. Kasulikum on uurida ühte kohta, kuni selle tähendus avaneb ja selle seos lunastusplaaniga on arusaadav, kui lugeda mitu peatükki ilma selge eesmärgita ja saamata ühtki positiivset juhist.
Hoia Piibel alati käepärast! Kui avaneb võimalus, siis loe seda ja jäta tekste meelde. EGW “Tee Kristuse juurde”
Arm ja seadus
Kui me poleks langenud, ei oleks me iialgi õppinud sõna “arm” tähendust. Jumal armastab patuta ingleid, kes töötavad Tema teenistuses ja on kuulekad kõigile Tema käskudele, kuid Ta ei kingi neile armu. Need taevased olevused ei tea midagi armust; nad ei ole eales seda vajanud, sest nad ei ole patustanud. Arm on Jumala kingituseks seda mitte väärivaile inimolevustele. Meie ei ole seda otsinud, vaid see saadeti otsima meid. Jumal on rõõmuga valmis kinkima armu kõikidele seda janunevatele inimestele; ning mitte sellepärast, et oleksime selle väärilised, vaid sellepärast, et oleme läbinisti vääritud. Me vajame ettevalmistust, mis annab meile kindlustunde armu saamise kohta.
Jumala arm ja Tema kuningriigi seadus on täiuslikus kooskõlas; nad sammuvad käsikäes. Tema arm annab meile võimaluse läheneda Temale usus. Võttes seda vastu ja lastes sel töötada meie elus, tunnistame me käsu jõusolekust. Me tõstame üles käsu ja teeme selle austusväärseks, viies ellu selle elavaid põhimõtteid. EGW “Elu tänasel päeval”
Külalisterohke Põltsamaa aastapäev
5. augustil tähistas Põltsamaa adventkogudus 105. aastapäeva, ühtlasi täitus 65 aastat praeguse kogudusehoone kasutuselevõtust palvelana.
Aastapäeva hommik algas õppetükitunniga, mida juhtis Eesti liidu ja Balti uniooni laekur Jaanus-Janari Kogerman. Paralleelselt toimusid ka laste- ja noortetunnid.
Jumalateenistusel tegi lühikese ülevaate Põltsamaa koguduse rajamisest Ardo Rosin, lastejuttu rääkis Helena Nõmmik ning kõneles Toomas Lukk. Muusikaga teenisid meeskoor, Ootuse kammerkoor, Rein Kalmuse kvartett ja lapsed.
„Esimesed andmed adventkuulutuse levimisest siin kandis pärinevad juba aastast 1910,“ rääkis Ardo Rosin. „1917. või 1918. aastal saabus Põltsamaale August Klement, kelle jaoks oli see koht tuttav. Ta oli sündinud Tapikul ja ka Põltsamaal mõned aastad koolis käinud. Kuidas kuulutamine tollal käis? Peamiselt brošüüride ja traktaatide abil, mida inimestele jagati. Käidi majast majja, selgitati ja räägiti. Kirjandusevangelistide kaudu külvati seemet. Kui kogudus siia rajati, olid esimesed liikmed need, kes olid adventtõe traktaatide kaudu vastu võtnud.“
Jutluses keskendus Toomas Lukk aastapäeva motokirjakohale „Aga minu õnn on, et ma olen Jumala ligi“ (Ps 73:28) ning tõi välja kolm strateegiat, mida inimesed tavaliselt kasutavad oma isikliku õnne leidmiseks. Õnne otsitakse kas asjadest, saavutustest ja tunnustusest või suhetest.
„Nende auklike strateegiate kõrval on ka neljas võimalus: maksimaalne suhe kellegagi, kes on tõeliselt väärtuslik, kes tunneb meid läbi ja lõhki ning kes armastab meid sellisena, nagu me oleme ja kes kunagi ei sure. Selleks sõbraks on Jumal.“
„Õnn on olla koos sellega, kes sind armastab. Jumal on see, kes meid täiuslikult armastab,“ selgitas Toomas Lukk. „Otsigem Teda ja õppigem Teda armastama, Teda oma parimaks sõbraks pidama, et see õnn võiks olla igavene,“ julgustas ta.
Pärast lõunat olid kõik huvilised oodatud osalema linnamängus, mille käigus sai tutvuda kauni Põltsamaa linnaga. Iga sihtkoht sisaldas fakti Põltsamaa kohta ning väljakutset (nt tervita ja ütle head inimesele, keda sa igapäevaselt ei tunne; kirjuta etteantud sõnu kasutades luuletus; leia koolimaja pargist erinevaid maitsetaimi jne). Mängu korraldanud Helena Nõmmik ütles, et tagasiside oli armas. „Paljud tänasid, et oli selline rahuliku tempoga ja samas põnevate ülesannetega jalutuskäik,“ ütles ta.
Õhtusel aiakontserdil esitasid kaunist muusikat Ootuse kammerkoor, Rein Kalmuse kvartett, Kristjan Kalmus ning koosseis Joosep Tuvi, Toomas Lukk ja Sander Kalmus. Aastapäeval liikluskorraldaja rolli täitnud Ants Kulp luges kokku, et õhtuse kontserdi ajal oli koguduse hallatavas parklas 59 autot. Inimesi koguduse aias oli umbes 170.
Pastor Priit Keel ütles, et aastapäev oli õnnistusterohke. „Koguduseliikmed on olnud toimekad ja tahtlikud asju korraldama. Jumal kinkis täiusliku ilma pealekauba.“
Püha Vaim kasvatajana
Idamaades sajab varajane vihm külviajal. See on vajalik seemne idanemiseks. Vihmahoogude mõjul tärkab õrn võsu. Hiline vihm, mis sajab hooaja lõpu lähedal, küpsetab tera ja valmistab seda lõikuseks. Issand kasutab neid looduse ilminguid, et kujutada Püha Vaimu tööd. Samamoodi nagu kaste ja vihm antakse kõigepealt seemne idanemiseks ja seejärel lõikuse küpsemiseks, antakse Püha Vaim vaimuliku kasvu edenemiseks ühest etapist teise.
Vilja küpsemine kujutab Jumala armu töö lõpuleviimist hinges. Püha Vaimu väe abil täiustatakse Jumala moraalset olemust iseloomus. EGW “Te saate väe”
