Pühakiri esitab meile märkimisväärseid eeskujusid tõelisest sõbralikkusest. Aabraham oli jumalamees. Oma telki üles seades püstitas ta sinnasamasse koheselt ka ohvrialtari ning kutsus Jumalat püsivalt enda juures viibima. Aabraham oli sõbralik mees. Tema elu ei määrinud isekus, mis on nii ebameeldiv iga inimese juures ja sedavõrd vastumeelne Jumala silmis. Jälgi Aabrahami käitumist, kui tema ees seisab lahkuminek Lotist. Ehkki Lott oli tema vennapoeg, Aabrahamist palju noorem ning Aabrahamil oli maavalikul esmaõigus, viis lahkus teda loobuma oma õigusest, lastes Lotil valida enesele selle maatüki, mis tundus talle parimana. Vaata teda, kui ta tervitab kolme rändurit keskpäeva kuumuses ning kiirustab nende vajaduste eest hoolitsema. Jälgi teda taas, kui ta osaleb äritehingutes hetiidi poegadega, et osta hauaplats Saarale. Ka oma leinas ei unusta ta olemast sõbralik. Ta kummardub nende ees, ehkki on Jumala poolt austatud mees. Aabraham teadis, mis on tõeline viisakus ja kuidas on kohane käituda oma kaasinimestega.

Me peaksime olema andestavad ning alati otsima võimalusi teiste rõõmustamiseks ning nende murede ja koormate kergendamiseks õrna lahkuse ja armastuse tegudega. Need tähelepanelikud heateod, mis saavad alguse kodust, laienevad väljapoole pereringi ning suurendavad kokkuvõttes õnne. EGW “Elu tänasel päeval”

Usk teeb meid võimeliseks nägema kaugemale käesolevast hetkest koos selle muredega; nägema kaugele ette, kus kõik see, mis meid praegu hämmeldab, meile selgeks saab.

Usk näeb Jeesust seismas Vahemehena Jumala paremal käel. Usk hoiab meie silme ees eluasemeid, mille Kristus on valmistanud neile, kes Teda armastavad. Usu läbi võime näha rüüsid ja kroone, mis on valmis pandud võitjaile, ning kuulda lunastatute laulu. EGW “Usk, millest ma elan”

Kas täielik alistumine Kristusele tundub sulle liiga suure ohvrina? Esita endale küsimus: “Mida on Kristus minu eest andnud?” Jumala Poeg andis kõik – elu, armastuse, kannatuse – meie lunastamiseks. Kas meie, kes me ei vääri nii suurt armastust, keeldume andmast talle oma südant? Igal eluhetkel oleme osa saanud tema armu õnnistustest ja just sellepärast ei taipa me teadmatuse ja õnnetuse sügavust, millest meid on päästetud. Kas me võime vaadata temale, keda meie patud on läbi pistnud, ja siiski olla tema armastuse ja ohvri suhtes hoolimatud? Kas me võime, mõeldes au Issanda lõputule alandumisele, nuriseda, et saame igavesse ellu minna vaid läbi võitluse ja enesesalgamise? EGW “Tee Kristuse juurde”