Inimene, kes on vaimult tasane, puhas ja lapselik, tehakse võitluse jaoks tugevaks. Teda tugevdab seestpoolt Jumala Vaimu vägi.

Inimene, kes tunneb enda nõrkust, kes maadleb Jumalaga nagu Jaakob ja hüüab nagu see vanaaja jumalasulane: “Ma ei lase sind lahti, kui sa mind ei õnnista,” läheb edasi värskelt Püha Vaimuga võitult. Teda ümbritseb taevane õhkkond. Ta püüab teha head. Tema mõju on Kristuse religioonile positiivne. EGW “Pilk ülespoole”

Palju  on neid, kes väidavad, et Kristuse surmaga tühistati Seadus, kuid sellega räägivad nad vastu Kristuse enda sõnadele: “Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama. Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma.” (Mt 5:17)

Kristus andis oma elu selleks, et lunastada inimese üleastumine Seadusest. Kui Seadust oleks saanud muuta või tühistada, siis ei oleks Kristus pidanud surema. Ta austas Jumala Seadust oma maapealse eluga. Oma surmaga pani Ta selle maksma. Ta andis oma elu ohvriks, mitte Jumala Seaduse hävitamiseks, mitte madalamate standardite loomiseks, vaid selleks, et säiliks õiglus, et Seadus oleks ilmutatud muutumatuna ja et see võiks püsida igavesti. EGW “Kristuse tähendamissõnad”

Oma tõotustes ja hoiatustes peab Jeesus silmas just mind. Jumal armastas maailma niivõrd, et Ta andis oma ainsa Poja, et mina – uskudes Temasse – ei hukkuks, vaid saaksin igavese elu. Jumala Sõnas jutustatud kogemused peavad saama minu kogemusteks. Palved ja tõotused, õpetused ja hoiatused kuuluvad mulle. “Ma olen ühes Kristusega risti löödud; nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest.” (Gl 2:19.20)

Kui usk niiviisi võtab vastu ja omastab tõe põhimõtted, siis saavad need osaks minust ja muutuvad minu elu liikumapanevaks jõuks. Jumala Sõna vormib siis mõtted ja kujundab iseloomu. EGW “Ajastute igatsus”