Kõik kuulub Jumalale
Ka usk on Jumala and. Usk on inimese mõistuse nõusolek Jumala sõnadega, mis seob südame Jumala teenimisega. Ja kellele kuulub inimese mõistus kui mitte Jumalale? Kelle oma on süda, kui mitte Jumala? Usu omamine tähendab anda Jumalale mõistus ja energia, mille oleme Temalt saanud, seega need, kel on usk, ei ole ise mingit au väärt. Need, kes usuvad nii tugevasti taevasesse Isasse, et nad suudavad usaldada Teda piiritu usaldusega, need, kes suudavad usu kaudu vaadata hauast kaugemale igavest reaalsust, peavad tunnistama oma Looja ees:
Ühelgi inimesel ei ole õigust nimetada iseennast enda omaks. Ja kellelgi ei ole midagi head, mida ta saaks enda omaks nimetada. Kõik inimesed ja kõik asjad on Issanda omand. Kõik, mille inimene taeva küllusest vastu võtab, kuulub ikkagi Issandale. EGW “Te saate väe”
Ühenduses Jumala ja üksteisega
Osadus Jumalaga on hinge elu. See pole midagi sellist, mida me ei suuda tõlgendada, ega midagi sellist, mida võiksime ümbritseda kaunite sõnadega, kuid mis ei anna meile tõelist kogemust, et meie sõnadel oleks tõeline väärtus. Osadus Jumalaga annab igapäevase kogemuse, mis teeb tõepoolest meie rõõmu täielikuks.
Need, kel on Kristusega niisugune ühendus, kuulutavad seda vaimus, sõnas ja teos. Kuulutamine on tähtsuseta, kui sõnades ja tegudes ei ilmne hea vili. Üksmeel ja osadus üksteise ja Kristusega – see on vili, mida kannab elava viinapuu iga oks. Puhastatud, uuestisündinud hingel on selge ja arusaadav tunnistus.
Vaimulikus mõttes tähendab Jumala tundmine olla Temaga üks südames ja mõtteviisis, omada kogemuslikku teadmist, pidada aupaklikku osadust Tema kui Lunastajaga. See osadus saab püsida üksnes siira kuulekuse abil. EGW “Pilk ülespoole”
Eeskuju palvetamisel
Mitte kellegi elu ei olnud nii tegevusrohke ja vastutusrikas kui oli Jeesuse elu. Ometi võttis Ta sageli aega palveks! Tema lävimine Isaga oli pidev. Ikka ja jälle leiame Tema maise elu kirjeldusest sõnad: “Aga neil päevil sündis, et Jeesus läks mäele palvetama ja veetis kogu öö Jumalat paludes.” “Ja vara hommikul enne valget tõusis Jeesus üles, väljus ning läks tühja paika ja palvetas seal.” (Lk 6:12; Mk 1:35)
Pühendanud kogu päeva teiste heaks, tundis Kristus vajadust eemalduda rahvasaginast. Ta tõmbus tagasi elu lakkamatust askeldusest ja tegelemisest abivajajatega ning otsis vaikust, et olla segamatus ühenduses Isaga. Olles inimene nagu meie, oli Ta täiesti sõltuv Jumalast. Varjatud palvepaigas ammutas Ta jumalikku jõudu, et kohata katsumusi ja kohustusi. Patuses maailmas talus Jeesus hingelisi heitlusi ja piinu. Ühendus Jumalaga vabastas Ta muredest, mis Teda rõhusid; siit leidis Ta lohutust ja rõõmu.
Kristuse kaudu jõudis inimkonna hädahüüd halastava Isani. Inimesena viibis Ta põlvedel Jumala trooni ees, kuni Tema inimlikkust kinnitas taevane jõud, mis ühendas inimlikkuse jumalikkusega. Jumalalt saadu andis Ta edasi maailmale. Tema kogemus peab korduma meie elus. EGW “Ajastute igatsus”
Universumi Kuningas
Jumal on meie isa, kes armastab meid ja hoolitseb meie eest nagu oma laste eest. Lisaks sellele on Ta universumi suur Kuningas.
Jehoova on kõige tarkuse, tõe ja teadmiste alus. Inimmõistus võib jõuda vaid jumaliku tarkuse avaruste piirimaile ning sealt edasi saab ta kasutada ainult kujutlusvõimet. Meie piiratud teadmised ei küündi Jumala tarkuse sügavustesse.
Tõelise austuse Jumala vastu tekitab Tema mõõtmatu aulisuse tunnetamine ja Tema ligioleku tajumine. Iga südant mõjutab tugevalt nähtamatu Jumala kohalolu aimamine. EGW “Usk, millest ma elan”
Inglitest
Kogu universum osutab suurimat huvi meie planeedikübemekese vastu, sest Kristus maksis selle asukate hingede eest määratut hinda. Maailma Lunastaja ühendas maa taevaga tihedate sidemetega, sest siin on Issanda lunastatud. Taevased olevused külastavad ikka veel maad samamoodi, nagu nad kõndisid koos Aabrahami ja Moosesega ning vestlesid nendega. Meie suurte linnade toimeka sagina keskel, peatänavatel ja turuplatsidel, kus inimesed askeldavad hommikust õhtuni, nagu sport ja meelelahutus tähendaks nende jaoks kõike, ja kus nii vähesed mõtlevad nähtamatule reaalsusele – isegi siin on taeval oma vaatlejad ja pühad. Nähtamatud jõud jälgivad inimolevuste iga sõna ja tegu. Igal ärikoosolekul ja meelelahutusüritusel, igal jumalateenistusel on rohkem kuulajaid, kui on silmaga näha. Vahetevahel tõmbavad taevased jälgijad kõrvale kardina, mis eraldab meid nähtamatust maailmast, seda selleks, et meie mõtted võiksid pöörduda kiirustamiselt ja elu rutult asjaolule, et kõigel, mida me teeme või ütleme, on nähtamatud tunnistajad.
Meil on senisest paremini vaja mõista inglitest külaliste ülesannet. Oleks hea arvestada sellega, et meil on igas tegevuses taevaste olevuste koostöö ja hoolitsus. Nähtamatud valguse ja väe hulgad tulevad tagasihoidlike ja alandlike juurde, kes usuvad Jumala tõotusi ja toetuvad nendele. Keerubid, seeravid ja võimsad inglid – kümme tuhat korda kümme tuhat ja tuhat korda tuhat – seisavad Jumala paremal käel ning nad on “teenijad vaimud, läkitatud abistama neid, kes ükskord pärivad pääste”. (Hb 1:14) EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Täielik pühendumine
Jumal ei võta vastu midagi vähemat kui täielikku, tingimusteta pühendumist. Patused, kaht isandat teenivad kristlased ei saa iial taevasse. Nad ei oleks seal õnnelikud, kuna nad ei tea midagi kõrgetest, pühadest põhimõtetest, millest juhinduvad kuningliku perekonna liikmed.
Tõeline kristlane hoiab alati oma hingeukse taeva poole avatud. Ta elab osaduses Kristusega. Ta soovib, et tema tahe sulaks kokku Kristuse tahtega. Tema ülim igatsus on saada ikka enam ja enam Kristuse sarnaseks. EGW “Viimaste päevade sündmused”