Risti jalamil
Kuidas me siis pääseme? “Nõnda nagu Mooses kõrbes mao ülendas”, nii on ülendatud Inimese Poeg ning igaüks, keda madu on salvanud, võib vaadata ja elada. “Vaata, see on Jumala Tall, kes võtab ära maailma patud!” (Jh 1:29) Ristilt paistvas valguses näeme Jumala armastust. Tema armastus tõmbab meid enda poole. Kui me ei osuta vastupanu, juhitakse meid risti jalamile, et me võiksime kahetseda patte, mille pärast Õnnistegija risti löödi. Siis loob Jumala Vaim inimhinges usu kaudu uue elu. Mõtted ja tahe alistuvad Kristusele. Süda ja mõistus uuendatakse Tema sarnaseks, kes tegutseb Püha Vaimu kaudu meis. Me usaldame kõik Temale. Siis kirjutatakse Jumala käsk meie mõistusesse ja südamesse ning me ütleme koos Kristusega:
Vestluses Nikodeemusega avas Jeesus lunastusplaani ja oma maise missiooni. Mitte üheski hilisemas jutluses ei seletanud Ta nii üksikasjalikult seda tööd, mis peab tingimata tehtud saama kõigi südames, kes tahavad pärida taevariiki.
Kui Jeesus viimaks risti löödi, meenutas Nikodeemus Õlimäel öeldud sõnu: “Nõnda nagu Mooses kõrbes mao ülendas, nõnda ülendatakse Inimese Poeg, et igaühel, kes usub Temasse, oleks igavene elu.” (Jh 3:14.15) Selle salajase vestluse helk valgustas tema jaoks risti Kolgatal. Nikodeemus nägi Jeesuses maailma Lunastajat. EGW “Ajastute igatsus”
Luba Jumalal juhtida
Usk on Jumala usaldamine – uskumine, et Ta armastab meid ja teab kõige paremini, mis meile hea on. Niisiis juhib see meid enda tee asemel Tema teed valima.
Meie teadmatuse asemel võtab see vastu Tema tarkuse, meie nõrkuse asemel Tema jõu, meie patususe asemel Tema õiguse. Meie elu on juba Tema oma; usk tunnustab Tema omandiõigust ja võtab vastu selle õnnistuse. Elu edu saladustena on välja toodud tõde, ausameelsus ja puhtus. Usk on see, mis annab need põhimõtted meie käsutusse. EGW “Te saate väe”
Universumi Kuningas
Jumal on meie isa, kes armastab meid ja hoolitseb meie eest nagu oma laste eest. Lisaks sellele on Ta universumi suur Kuningas.
Jehoova on kõige tarkuse, tõe ja teadmiste alus. Inimmõistus võib jõuda vaid jumaliku tarkuse avaruste piirimaile ning sealt edasi saab ta kasutada ainult kujutlusvõimet. Meie piiratud teadmised ei küündi Jumala tarkuse sügavustesse.
Tõelise austuse Jumala vastu tekitab Tema mõõtmatu aulisuse tunnetamine ja Tema ligioleku tajumine. Iga südant mõjutab tugevalt nähtamatu Jumala kohalolu aimamine. EGW “Usk, millest ma elan”
Hoidke pilk ülal!
Sõites Norrast Rootsi langes mulle osaks näha kauneimat päikeseloojangut, mida olen kunagi vaadelnud. Inimkeel pole suuteline kirjeldama selle ilu. Loojuva päikese viimased kiired särasid kõigis värvides – kuldsetes, hõbedastes, merevaigukollastes ja karmiinpunastes. Nad heitsid oma sära üle kogu taeva, muutudes kord-korralt kirkamaks, kuni tundus, justkui oleks Jumala linna värav paokile jäänud ning selle sisemine hiilgus valla pääsenud. Kaks tundi hiilgas see ilu põhjamaa külmas taevas – see oli pilt, mille suur Kunstnik taevalõuendile oli maalinud. See oli kui Jumala naeratus, mis säras maiste kodude, kiviste tasandike, kaljuste mägede ja üksikute metsade kohal, millest meie tee läbi viis.
Tundus, nagu oleksid armuinglid sosistanud: “Vaata üles! See au on vaid üks kiir valgusest, mis hoovab Jumala troonilt. Ära ela ainult maa peal. Vaata üles ja hoia usus pilk oma taevasel kodul.”
Jumala lastena on meil alati eesõigus vaadata üles ning hoida ususilmade ees Kristust. Kui me pidevalt Teda oma vaateväljas hoiame, ujutab Tema juurest lähtuv valgus üle kõik meie mõtted. Kristuse valgus, mis paistab hingetemplisse, toob rahu. Hing jääb puhkama Jumala juurde, kogu mure ja vaeva võib tuua Jeesuse jalge ette. Kui me Teda vaatame, graveeritakse Tema kuju meie südamesse ning see ilmneb meie igapäevaelus.
Mu kallid sõbrad! Hoidke oma silmad Kristusel – vaid nii võite te näha Jumala au. Jeesus on meie valgus, elu, rahu ja kindlus igavesti. EGW “Usk, millest ma elan”
Edasiminek
Ma sooviksin, et suudaksin edasi anda kristliku elu ilu. Alustades eluhommikust, juhituna looduse ja Jumala seadustest, liigub kristlane kindlalt edasi ja ülespoole, tõmbudes iga päevaga lähemale oma taevasele kodule, kus teda ootab elukroon ja uus nimi, “mida ükski muu ei tunne kui aga see, kes selle saab.” Jätkuvalt suureneb tema õnnelikkus, pühitsuse tase ja kasutuskõlbulikkus. Iga-aastane edasiminek ületab eelmise aasta oma.
Inimesed, kes viivitavad Jumala otsimisega senikaua, kuni nende elukaar on peaaegu lõpule jõudnud, kaotavad elu täis puhast, ülevat õnne – õnne, mida ei saavutata iialgi siinse elu pakutavaid naudinguid taga ajades. Inimesed, kes on juba kaua Jumalaga tuttavad olnud on valmis liituma Jumala perekonnaga. EGW “Elu tänasel päeval”
