Hindamatu varandus
Paljud arvavad, et inimese tarkus on suurema tähtsusega kui jumaliku Õpetaja tarkus ning Jumala õpperaamatut peetakse vanamoodsaks, iganenuks ja igavaks.
Kuid need, keda Püha Vaim on elustanud, ei arva niimoodi. Nad näevad hindamatut varandust ja müüvad kõik, et osta põld, mis seda sisaldab. Nad valivad Tema Sõna silmapaistvaks peetavate autorite raamatute asemel, sest Ta on tähtsaim autor ja suurim õpetaja, keda maailm on kunagi tundnud, kes andis oma elu meie eest, et meil võiks Tema kaudu olla igavene elu. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Südameusk
Saamueli päevil õpetati praktilist jumalakartust, südameusku, samamoodi nagu õpetas seda Kristus maa peal olles. Ilma Kristuse armuta olid religiooni välised vormid vanaaja Iisraelile väärtusetud. Sama väärtusetud on need tänapäeva Iisraelile.
Tänapäeval vajame samasugust virgumist tõelisele südameusule nagu koges muistne Iisrael. Meeleparandus on esimene samm, mille peavad astuma kõik, kes tahavad Jumala juurde tagasi pöörduda. Keegi ei saa teha seda tööd ära teise eest. Me peame igaüks isiklikult alanduma Jumala ette ja kõrvaldama oma ebajumalad. Kui oleme teinud kõik, mis suudame, ilmutab Issand meile oma päästet. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Õige Temas
Kristus on ülestõusnud Päästja. Kuigi Ta oli surnud, tõusis Ta üles ja elab ikka selleks, et meie eest kosta. Me peame uskuma südamega õiguseks ja tunnistama suuga päästeks. Need, keda usu läbi õigeks mõistetakse, tunnistavad Kristusest.
Õigeksmõistmine on võimas töö, mis tehakse kurjusega määrdunud patuse heaks. Tema, kes räägib tõtt, kuulutab patuse õigeks. Issand ise paneb uskliku arvele Kristuse õiguse ja kuulutab ta õigeks universumi ees. Ta kannab patuse patud patuse esindajale ja asemikule Jeesusele. Issand paneb iga uskuva inimese ülekohtu Kristusele. “Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees.” (2Kr 5:21)
Kristus maksis kogu maailma patuvõla ja kõik, kes tulevad usus Jumala juurde, võtavad omaks Kristuse õiguse, “kes kandis ise meie patud oma ihus üles ristipuule, et meie, olles surnud pattudele, elaksime õigusele; tema vermete varal te olete saanud terveks.” (1Pt 2:24) Meie patuvõlg on tasutud, meie patt on kõrvaldatud ja heidetud meresügavusse. Kahetsemise ja usu läbi oleme vabad patust ning vaatame Issandale, meie õigusele. Jeesus kannatas; õige kannatas ülekohtuse eest. EGW “Tõeline uussünd”
Ustav majapidaja
Jumal on andnud meeste ja naiste omandusse väärtuslikke ande. Erinevatele inimestele on Ta andnud eri annid. Kõigil ei ole ühesugune iseloomutugevus või teadmiste sügavus. Kuid kõiki neid tuleb kasutada Meistri teenistuseks, ükskõik kui väiksena võib see and paista. Ustav majapidaja kaupleb talle usaldatud kaupadega arukalt.
Mõistuse ja ihu ande tuleb hoolikalt kaitsta. Ande ei tohi enesehellitamises nõrgestada. Iga võimet tuleb hoolikalt hoida, et see oleks silmapilkseks kasutamiseks valmis. Ühtki füüsilise organismi osa ei tohi väärkasutamisega nõrgestada. Igal osal, ükskõik kui väiksel, on mõju tervikule. Ühe närvi või lihase väärkohtlemine vähendab kogu keha kasulikkust. Need, kelle eest on Kristus oma elu andnud, peaksid tooma oma harjumused ja kombed Tema tahtega kooskõlla.
Jumala Sõna teatab: “Hing, kes teeb pattu, peab surema!” (Hs 18:20) Kuid Jumal ei soovi kellegi surma. Lõpmatult suure hinna eest andis Ta inimesele teise prooviaja. Ta on maailma nii väga armastanud, “et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu”. (Jh 3:16) EGW “Pilk ülespoole”
Juurdepääs Isale
“Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed, ega ole veel saanud avalikuks, mis me tulevikus oleme, aga me teame, et me Tema ilmudes oleme Tema sarnased, sest me näeme siis Teda, nagu Tema on.” (1Jh 3:2) Meie Lunastaja on avanud tee, nii et suurim patune, suurim abivajaja, rõhutuim ja põlatuim võib leida juurdepääsu Isale. Me kõik võime olla selles kodus, mida Jeesus on läinud valmistama. “Nõnda ütleb Püha, Tõeline, kelle käes on Taaveti võti ja kes avab ja ükski ei sule, kes suleb ja ükski ei ava. (Ilm 3:7)
EGW “Ajastute igatsus”
