Jumala töö on kõikidel ajastutel üks ja seesama. On vaid erinevad arenguastmed ning Tema väe erinevad avaldumisvormid, selleks, et täita inimeste vajadused erinevatel ajastutel. Jumal on oma lunastusplaani samm-sammult ellu viinud alates sellest ajast, mil Ta andis esimese tõotuse evangeeliumist, läbi patriarhide ning Juuda riigi ajastu kuni käesoleva ajani. Juutide käsuõpetuse rituaalides ja tseremooniates sümboliseeritud Lunastaja oli sama Isik, keda esitavad evangeeliumid. Tema jumalikku kuju katnud pilved on hajunud; udu ja varjud on kadunud, tuues selgesti esile Jeesuse, maailma Lunastaja. Tema, kes kuulutas käsku Siinailt ning andis Moosesele ohvriteenistuse eeskirjad, on sama Isik, kes kõneles rahvale Mäejutluse. Jumala armastuse suured põhimõtted, mida Ta esitas käsu ja prohvetite alusena, on vaid selle kordamine, mida Ta oli lausunud Moosese vahendusel heebrealastele: “Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus. Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest!” (5Ms 6:4-5)

“Armasta oma ligimest nagu iseennast!” (3Ms 19:18) Mõlema seaduse ajal oli Õpetaja üks ja seesama. Jumala nõuded on samad. Tema valitsuse põhimõtted on samad. Sest kõik lähtub Temast, “kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju”. (Jk 1:17) EGW “Patriarhid ja prohvetid”

Hoia oma taevase Isa käest kõvasti kinni. Meie Kaitsja Jeesus elab selleks, et meie eest paluda. Ükskõik kes võib usku oma ebapüha eluga salata, see ei muuda tõde valeks. “Ometi püsib kindlana Jumala seatud aluskivi, millel on see pitser: “Issand tunneb omi” ja “Ülekohtust taganegu igaüks, kes nimetab Issanda nime.”” (2Tm 2:19) EGW “Tunnistused kogudusele” II 

“Ma annan oma elu, et seda jälle tagasi võtta. Keegi ei võta seda minult, vaid mina ise annan selle omal tahtel. Minul on meelevald seda anda ja minul on meelevald seda jälle võtta.” (Jh 10:17-18) Inimperekonna liikmena oli Kristus surelik, Jumalana oli Ta eluallikas maailmale. Ta võis taluda surma või keelduda sellest, kuid Ta andis vabatahtlikult oma elu, et esile tuua elu ja surematus. Ta kandis maailma patud, talus patuneedust ja ohverdas oma elu, et inimesed ei peaks igavesti surema. “Tõeliselt võttis ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid… Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud. Me kõik eksisime nagu lambad, igaüks meist pöördus oma teed, aga Issand laskis meie kõigi süüteod tulla tema peale. (Js 53:4-6)

EGW “Ajastute igatsus”