Oma tõotustes ja hoiatustes peab Jeesus silmas just mind. Jumal armastas maailma niivõrd, et Ta andis oma ainsa Poja, et mina – uskudes Temasse – ei hukkuks, vaid saaksin igavese elu. Jumala Sõnas jutustatud kogemused peavad saama minu kogemusteks. Palved ja tõotused, õpetused ja hoiatused kuuluvad mulle. “Ma olen ühes Kristusega risti löödud; nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest.” (Gl 2:19.20)

Kui usk niiviisi võtab vastu ja omastab tõe põhimõtted, siis saavad need osaks minust ja muutuvad minu elu liikumapanevaks jõuks. Jumala Sõna vormib siis mõtted ja kujundab iseloomu. EGW “Ajastute igatsus”

Puu vili näitab, kas tegemist on hea või halva puuga. Hea puu ei saa kanda halba vilja ega halb puu tuua esile head vilja. Te tunnete nad ära nende viljast.

Kõnelegem ja töötagem nii, et meie vili võiks olla õiguseks ja me laseksime oma valgust paista heades tegudes. Ainult usutunnistus ei ole midagi väärt. Jumal kiidab heaks üksnes jumalakartliku elu. EGW “Pilk ülespoole”

Kõige tagasihoidlikumad ja vaesemad Jeesuse jüngrid võivad olla teistele õnnistuseks. Võib-olla nad ei mõista, et teevad midagi eriliselt head, kuid alateadliku mõju abil võivad nad panna liikvele õnnistuselained, mis suurenevad ja süvenevad ja mille mõjust võivad nad teada saada alles lõplike kokkuvõtete tegemise päeval.

Nad ei tunne ega tea, et teevad midagi suurt. Neil pole vaja end väsitada muretsemisega õnnestumise pärast. Nad peavad rahulikult jätkama ja tegema ustavalt tööd, mille Jumala ettenägevus on neile määranud, ja nende elu pole siis kasutu. Nende hing kasvab üha enam Kristuse eeskuju sarnaseks; nad on Jumala kaastöölised selles elus ja on nõnda sobivad tulevase elu kõrgema tegevuse ja varjutamatu rõõmu jaoks. EGW “Tee Kristuse juurde”