Seaduse muutumatus
Palju on neid, kes väidavad, et Kristuse surmaga tühistati Seadus, kuid sellega räägivad nad vastu Kristuse enda sõnadele: “Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama. Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma.” (Mt 5:17)
Kristus andis oma elu selleks, et lunastada inimese üleastumine Seadusest. Kui Seadust oleks saanud muuta või tühistada, siis ei oleks Kristus pidanud surema. Ta austas Jumala Seadust oma maapealse eluga. Oma surmaga pani Ta selle maksma. Ta andis oma elu ohvriks, mitte Jumala Seaduse hävitamiseks, mitte madalamate standardite loomiseks, vaid selleks, et säiliks õiglus, et Seadus oleks ilmutatud muutumatuna ja et see võiks püsida igavesti. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Jumala Sõna kujundab mind
Oma tõotustes ja hoiatustes peab Jeesus silmas just mind. Jumal armastas maailma niivõrd, et Ta andis oma ainsa Poja, et mina – uskudes Temasse – ei hukkuks, vaid saaksin igavese elu. Jumala Sõnas jutustatud kogemused peavad saama minu kogemusteks. Palved ja tõotused, õpetused ja hoiatused kuuluvad mulle. “Ma olen ühes Kristusega risti löödud; nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest.” (Gl 2:19.20)
Kui usk niiviisi võtab vastu ja omastab tõe põhimõtted, siis saavad need osaks minust ja muutuvad minu elu liikumapanevaks jõuks. Jumala Sõna vormib siis mõtted ja kujundab iseloomu. EGW “Ajastute igatsus”
Näide viljast
Puu vili näitab, kas tegemist on hea või halva puuga. Hea puu ei saa kanda halba vilja ega halb puu tuua esile head vilja. Te tunnete nad ära nende viljast.
Kõnelegem ja töötagem nii, et meie vili võiks olla õiguseks ja me laseksime oma valgust paista heades tegudes. Ainult usutunnistus ei ole midagi väärt. Jumal kiidab heaks üksnes jumalakartliku elu. EGW “Pilk ülespoole”
Külalisterohke Põltsamaa aastapäev
5. augustil tähistas Põltsamaa adventkogudus 105. aastapäeva, ühtlasi täitus 65 aastat praeguse kogudusehoone kasutuselevõtust palvelana.
Aastapäeva hommik algas õppetükitunniga, mida juhtis Eesti liidu ja Balti uniooni laekur Jaanus-Janari Kogerman. Paralleelselt toimusid ka laste- ja noortetunnid.
Jumalateenistusel tegi lühikese ülevaate Põltsamaa koguduse rajamisest Ardo Rosin, lastejuttu rääkis Helena Nõmmik ning kõneles Toomas Lukk. Muusikaga teenisid meeskoor, Ootuse kammerkoor, Rein Kalmuse kvartett ja lapsed.
„Esimesed andmed adventkuulutuse levimisest siin kandis pärinevad juba aastast 1910,“ rääkis Ardo Rosin. „1917. või 1918. aastal saabus Põltsamaale August Klement, kelle jaoks oli see koht tuttav. Ta oli sündinud Tapikul ja ka Põltsamaal mõned aastad koolis käinud. Kuidas kuulutamine tollal käis? Peamiselt brošüüride ja traktaatide abil, mida inimestele jagati. Käidi majast majja, selgitati ja räägiti. Kirjandusevangelistide kaudu külvati seemet. Kui kogudus siia rajati, olid esimesed liikmed need, kes olid adventtõe traktaatide kaudu vastu võtnud.“
Jutluses keskendus Toomas Lukk aastapäeva motokirjakohale „Aga minu õnn on, et ma olen Jumala ligi“ (Ps 73:28) ning tõi välja kolm strateegiat, mida inimesed tavaliselt kasutavad oma isikliku õnne leidmiseks. Õnne otsitakse kas asjadest, saavutustest ja tunnustusest või suhetest.
„Nende auklike strateegiate kõrval on ka neljas võimalus: maksimaalne suhe kellegagi, kes on tõeliselt väärtuslik, kes tunneb meid läbi ja lõhki ning kes armastab meid sellisena, nagu me oleme ja kes kunagi ei sure. Selleks sõbraks on Jumal.“
„Õnn on olla koos sellega, kes sind armastab. Jumal on see, kes meid täiuslikult armastab,“ selgitas Toomas Lukk. „Otsigem Teda ja õppigem Teda armastama, Teda oma parimaks sõbraks pidama, et see õnn võiks olla igavene,“ julgustas ta.
Pärast lõunat olid kõik huvilised oodatud osalema linnamängus, mille käigus sai tutvuda kauni Põltsamaa linnaga. Iga sihtkoht sisaldas fakti Põltsamaa kohta ning väljakutset (nt tervita ja ütle head inimesele, keda sa igapäevaselt ei tunne; kirjuta etteantud sõnu kasutades luuletus; leia koolimaja pargist erinevaid maitsetaimi jne). Mängu korraldanud Helena Nõmmik ütles, et tagasiside oli armas. „Paljud tänasid, et oli selline rahuliku tempoga ja samas põnevate ülesannetega jalutuskäik,“ ütles ta.
Õhtusel aiakontserdil esitasid kaunist muusikat Ootuse kammerkoor, Rein Kalmuse kvartett, Kristjan Kalmus ning koosseis Joosep Tuvi, Toomas Lukk ja Sander Kalmus. Aastapäeval liikluskorraldaja rolli täitnud Ants Kulp luges kokku, et õhtuse kontserdi ajal oli koguduse hallatavas parklas 59 autot. Inimesi koguduse aias oli umbes 170.
Pastor Priit Keel ütles, et aastapäev oli õnnistusterohke. „Koguduseliikmed on olnud toimekad ja tahtlikud asju korraldama. Jumal kinkis täiusliku ilma pealekauba.“
Püha Vaim kasvatajana
Idamaades sajab varajane vihm külviajal. See on vajalik seemne idanemiseks. Vihmahoogude mõjul tärkab õrn võsu. Hiline vihm, mis sajab hooaja lõpu lähedal, küpsetab tera ja valmistab seda lõikuseks. Issand kasutab neid looduse ilminguid, et kujutada Püha Vaimu tööd. Samamoodi nagu kaste ja vihm antakse kõigepealt seemne idanemiseks ja seejärel lõikuse küpsemiseks, antakse Püha Vaim vaimuliku kasvu edenemiseks ühest etapist teise.
Vilja küpsemine kujutab Jumala armu töö lõpuleviimist hinges. Püha Vaimu väe abil täiustatakse Jumala moraalset olemust iseloomus. EGW “Te saate väe”
Näide kadunud lambast
Tähendamissõnas kadunud lambast õpetab Kristus, et pääste ei sõltu sellest, et meie otsime Jumalat, vaid sellest, et Jumal otsib meid. “Ei ole mõistjat, ei ole Jumala otsijat. Nad kõik on kaldunud kõrvale.” (Rm 3:11,12) Me ei paranda meelt sellepärast, et Jumal võiks meid otsida, vaid Tema ilmutab meile oma armastust, et me võiksime meelt parandada.
Kui eksinud lammas on viimaks koju toodud, siis väljendub karjase tänulikkus meloodilistes tänulauludes. Ta kutsub kokku sõbrad ja naabrid, öeldes neile:
Samamoodi ühineb taevas ja maa tänus ja rõõmustamises, kui suur Karjane on eksija leidnud. EGW “Kristuse tähendamissõnad”