Kristuse anni kaudu saame kõik õnnistused. Selle anni kaudu tuleb meile iga päev Issanda headuse lakkamatu voog. Iga lill oma õrnade värvide ja lõhnaga on antud meile rõõmu valmistamiseks selle ühe Anni kaudu. Tema tegi päikese ja kuu. Taevast ei kaunista ükski täht, mida Tema pole teinud. Iga langev vihmapiisk, iga meie tänamatule maailmale paistev valguskiir tunnistab Jumala armastusest Kristuses. Kõik on antud meile ühe sõnulseletamatu Anni, Jumala ainusündinud Poja kaudu. Ta naelutati risti külge, et kõik need rikkused võiksid voolata Jumala töölistele. EGW “Tervise teenistuses”

Tema, kelle  sõna on tõde, on tõotanud anda abi ja armu, mis on küllaldane iga olukorra jaoks. Tema igavene käsivars on Tema lapse ümber, kes pöördub Tema poole abi pärast. Me võime usaldada end julgelt Tema hoolde, öeldes: “Sel päeval, kui ma kardan, loodan ma Sinu peale.” (Ps 56:4) Kõigi suhtes, kes Tema peale loodavad, täidab Jumal oma tõotuse.

Oma eeskujuga on Õnnistegija näidanud, et Tema järelkäijad võivad olla maailmas ja ometi mitte maailmast. Õnnistegija ei tulnud maailma, et osa saada selle petlikest naudingutest või lasta end mõjutada selle kommetest ning neid järgida, vaid et täita oma Isa tahet, otsides ja päästes kadunuid. Kui kristlasel on selline eesmärk, võib ta jääda roojastamatuks igasuguses ümbruskonnas. Milline ka oleks tema seisund või olukord – kõrge või tagasihoidlik – ilmutab ta oma kohustusi ustavalt täites tõelise religiooni väge.

Mitte katsumustest vabanedes, vaid just nende keskel kujuneb välja kristlik iseloom. Vastupanu õhutab Kristuse järelkäijat suuremale valvsusele ning paneb teda palvetama tõsisemalt vägeva Abimehe poole. Raskete katsumuste läbitegemine Jumala armu läbi arendab kannatlikkust, valvsust, kindlameelsust, sügavamat ja püsivamat usaldust Jumalasse. See on kristliku usu triumf, kui Kristuse järelkäija kannatab – ja ometi jääb tugevaks; kui ta alistub – ja seeläbi võidab; kui “teda tapetakse kogu päev” (vt Ps 44:23) – ja ta ometi elab; kui ta kannatab risti – ja võidab seeläbi aukrooni. EGW “Apostlite teod”

“Hoia oma südant enam kui kõike muud,” on targa mehe nõuanne, “sest sellest lähtub elu!” (Õp 4:23) Inimene on niisugune “kui ta arvab omas hinges.” (Õp 23:7 v.t.) Jumalik arm peab saama uuendada südame, sest muidu on asjatu püüda puhastada elu. Inimene, kes püüab kujundada õilsat ja vooruslikku iseloomu ilma Kristuse armuta, rajab oma hoone tuiskliivale. Kiusatuse metsikus tormis vajub see kindlasti kokku. Iga inimene peaks palvetama Taaveti sarnaselt: “Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim!” (Ps 51:12) Ja taevasest annist osa saanuna tuleb meil minna edasi täiuslikkuse poole, olles valvatud “Jumala väega… usu läbi.” (1Pt 1:5)

Püha Vaimu pidev mõjutus peab aitama meil suunata mõtteid ülespoole ning harjutada mõtisklema puhastest ja pühadest asjadest. Meil tuleb Jumala Sõna hoolsalt uurida. “Ma panen Su Sõna tallele oma südamesse,” ütleb Laulja, “et ma ei teeks pattu Sinu vastu.” (Ps 119:11) EGW “Patriarhid ja prohvetid”

Jumal hoolitseb kõige eest ja peab ülal kõike, mis ta on loonud. Tema, kes peab üleval loendamatuid maailmu mõõtmatuses, hoolitseb samal ajal ka väikese varblase eest, kes kartmatult oma väljapaistmatut laulu laulab. Kui inimesed lähevad välja oma igapäevatööle, kui nad pühenduvad palvele, kui nad heidavad õhtul magama ja kui nad hommikul üles tõusevad, kui rikas pidutseb oma palees või kui vaene kogub oma lapsed kasina laua ümber, jälgib taevane Isa neid kõiki hella pilguga. Ei lange ükski pisar, mida Jumal ei paneks tähele. Ei ole naeratust, mis jääks talle märkamatuks.

Kui me vaid usuks seda täielikult, kaoks kõik asjatud mured, meie elus poleks nii palju pettumusi. Iga asi, olgu suur või väike, jääks siis Jumala hooleks ja teda ei aja ummikusse murede hulk ega suru alla nende raskus. Siis naudiksime hingerahu, mis on paljudele juba kaua aega tundmatu. EGW “Tee Kristuse juurde”