Kutse kõigile
“Kui viletsad ja vaesed asjata otsivad vett ja nende keel kuivab janust, siis mina, Jehoova, kuulen neid, mina, Iisraeli Jumal, ei jäta neid maha!… Sest ma valan janusele vett ja kuivale voogusid… Sest veed keevad üles kõrbes ja ojad nõmmemaal.” Prohveti kaudu esitab Issand üleskutse: “Hoi! Kõik janused tulge vee juurde!” ( Js 41:17, 44:3, 35:6, 55:1) Selle kutse kõla kandub Piibli viimase leheküljeni. Eluvee jõgi, “selge nagu mägikristall”, voolab välja Jumala ja Talle aujärjest ning läbi ajastute kõlab armukutse: “Kes tahab, võtku eluvett ilma hinnata!” (Ilm 22:17) EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Lunastatud
Kui mõelda sellele hiilgavale pärandile, mis inimesele võib osaks saada, siis “mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks”? (Mt 16:26) Ta võib olla vaene, siiski seisneb ta rikkus ja positsioon, mida maailm ei suuda iialgi pakkuda, temas eneses. Patust lunastatud ja puhastatud, Jumala teenimisele pühendatud õilsate võimetega inimene on erakordne väärtus. Jumala ja pühade inglite seas taevas on rõõm ühe lunastatud inimese pärast, vaimustus, mis kaigub püha võidurõõmu väljendavais lauludes. EGW “Tee Kristuse juurde”
Uussünd
Usk Kristusesse kui maailma Lunastajasse nõuab valgustatud ja südame kontrolli all olevat mõistust, mis oskab taevast varandust märgata ja hinnata. Seda usku ei saa lahutada meeleparandusest ega iseloomu muutumisest. Uskumine tähendab evangeeliumi aarde leidmist ja vastuvõtmist koos kõigi sellega kaasnevate kohustustega.
“Kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riiki.” ( Jh 3:3) Inimene võib oletada ja ette kujutada, kuid ilma ususilmata ei näe ta varandust. Kristus andis oma elu, et kindlustada meile see hindamatu aare, kuid ilma uuestisünnita usu kaudu Tema veresse ei saa ükski hukkuv hing andestust ega mingit varandust. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Issandalt saadud talendid
Jumal on andnud inimestele laenuks talendid – mõtlemisvõime kasutamiseks, südame oma trooni asupaigaks, kiindumuse teistele õnnistuste jagamiseks ja südametunnistuse patus veenmiseks. Igaüks on Issandalt midagi saanud ja igaüks peab tegema oma osa Jumala töö vajaduste täitmisel. EGW “Nõuandeid vahendite kasutamiseks”
Nähes kaugemale
Kuigi loodus on patu tõttu moonutatud, ei kõnele see üksnes loomisest, vaid ka lunastusest. Ehkki maa tunnistab needusest ilmselgete kõdunemise märkidega, on see siiski külluslik ja kaunis oma eluandva väe märkidega.
Puud heidavad oma lehed maha ainult selleks, et saada värskema rohelusega rüütatud, lilled surevad, et uues ilus tärgata, ning igas loova väe ilmingus on kinnitus, et me võime saada uueks loodud “tõe õiguses ja vagaduses”. (Ef 4:24) Nii saavad neist looduse objektidest ja toimingutest, mis meenutavad nii elavalt meie suurt kaotust, meie jaoks lootuse kuulutajad.
Sama kaugele kui ulatub kurjus, kostab meie Isa hääl, mis palub oma lastel näha patu olemust selle tagajärgedes, manitseb neid kurja hülgama ja kutsub head vastu võtma. EGW “Jeesuse sarnaseks”
Tormis
Nii nagu Jeesus toetus usu kaudu Isa hoolitsusele, nii tuleb ka meil toetuda oma Päästjale. Kui jüngrid oleksid tormis Jeesust usaldanud, oleksid nad jäänud rahulikuks. Nende hirm hädaohu korral näitas nende uskmatust. Üritades end päästa, unustasid nad Jeesuse; ja alles jõuetusest meeleheitesse aetuna pöördusid nad Tema poole palvega, et Tema neid aitaks.
Väga sageli kogeme sama, mis Jeesuse jüngrid. Siis kui saabuvad katsumustetormid ja sähvivad välgud; siis, kui lained löövad üle pea, võitleme me tormiga üksi, unustades, et on keegi, kes võib meid aidata. Me toetume oma jõule, kuni kaotame lootuse ja oleme valmis hukkuma. Siis meenub Jeesus, ja kui me hüüame Tema poole, et Tema meid päästaks, ei hüüa me asjatult. Kuigi Ta noomib kurvalt meid uskmatuse ja eneseusalduse pärast, ei jäta Ta meid iialgi vajaliku abita.
Kui Kristus elab meie südames, ei ole meil vaja karta. Elav usk Lunastajasse rahustab elumere ja päästab meid ohust sel teel, kuidas Tema peab parimaks. EGW “Ajastute igatsus”