Jumala riik
Jumala riik ei tule välist tähelepanu äratades. Jumala armu evangeeliumi ennastsalgav olemus ei saa iialgi olla kooskõlas ilmaliku meelsusega. Need kaks põhimõtet on üksteist välistavad. «Maine inimene ei võta seda vastu, mis on Jumala Vaimust; sest see on temale jõledus ja ta ei või sellest aru saada, sellepärast, et seda tuleb ära mõista vaimselt» (1.Kor.2,14)
Riik, mille alamana Jeesus maa peal elas, oli paheline ja inimest rõhuv. Kõikjal valitses karjuv ülekohus: väljapressimine, sallimatus ja julmus. Ometi ei üritanud Kristus uuendada ühiskonda. Ta ei rünnanud ametkondlikke ebakohti ega mõistnud hukka rahvavaenlasi. Ta ei astunud vahele võimukandjate tegevusele. Tema, kes on meie eeskuju, hoidis end lahus maisest võimust — mitte sellepärast, et Ta oleks olnud ükskõikne inimeste kannatuste suhtes, vaid sellepärast, et olukorra lahendus ei peitunud inimlikes ja välistes ümberkorraldustes. Ainus tõhus abi oli puudutada inimsüdant ja muuta see.
Kristuse riiki ei kuuluta välja seadusandliku võimuorgani otsus või maailma suurmeeste nõukogu; Tema riigi rajamine toimub siis, kui inimhinge istutatakse Püha Vaimu vahendusel Kristuse iseloom. «Aga kõigile, kes Teda vastu võtsid, andis Ta meelevalla saada Jumala lapsiks, kes usuvad Tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest ega mehe tahtest, vaid Jumalast» (Joh.1,12.13). See on ainus võim, mis saab inimkonda õilistada. Selle töö teostab inimlike vahendajate kaudu Jumala Sõna.
Jumala riigi töö ei sõltu tänapäevalgi neist, kes taotlevad maisete valitsejate ja inimlike seaduste tuge, vaid neist, kes kuulutavad inimestele Tema nimel vaimulikke tõdesid, mille ellurakendamine paneb nende vastuvõtjad koos Paulusega tunnistama: «Ma olen ühes Kristusega risti löödud! Ent nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees» (Gal.2,19.20). Siis tahavad nad töötada inimeste heaks nii nagu Paulus, kes ütles: «Seepärast me oleme nüüd käskjalad Kristuse asemel, otsekui manitseks Jumal meie läbi. Me palume Kristuse asemel: andke endid lepitada Jumalaga!» (2.Kor.5,20).
E.G.White’i raamatust “Ajastute igatsus”.
Kristuse mäejutlus – teie olete maa sool
Jeesus on oma õpetustes kasutanud väga kujundlikku keelt. Ajal, mil raamatuid polnud või olid need kirjarullide näol vähe kättesaadavad, hoolitses meie Issand oma järgijate eest, et vaimulikud tõed neile paremini meelde jääksid. Just sellest eesmärgist johtus Tema rikkalik mõistukõnede kasutamine ja keele ülim kujundlikkus.
Väljendit „maa sool” pole võimalik kasutada otseses tähenduses, sest maa ja sool ühendatuna ei kanna ilmselt mingit vilja. Minu praktikas on sool väga hea vahend kõnniteeplaatide vahelt umbrohu tõrjumiseks. Parema arusaama annab aga tõlge, kus „maa sool” on seotud väetisega, mis maale õiget rammu annab ja selle tõeliselt viljakandvaks muudab.
Millise „väetisena” Jeesus meid näha soovib, sellest mõtiskleme koos laupäeval 09. märtsil kell 11.00 adventkoguduse jumalateenistusel.
Meiegi vajame vahendajat
Kui Jaakob pärast patustamist – Eesavi petmist – isakodust põgenes, rõhus teda süütunne. Üksildase ja põlatuna, lahutatuna kõigest, mis elus kallis olnud, rõhus ta hinge eriti üks mõte: hirm, et patt on ta Jumalast lahutanud, et taevas on ta maha jätnud. Oma kurbuses heitis ta palja maa peale puhkama, ümberringi vaid üksildased mäekünkad ja pea kohal selge, särav tähistaevas. Magades tajus ta kummalist valgust: ennäe, tasandikult, millel ta lamas, näis tohutu, varjutaoline redel ulatuvat taeva väravateni, Jumala inglid liikusid mööda seda üles ja alla, ülevalt hiilgusest kostuv jumalik hääl kuulutas lohutuse ja lootuse sõnumit.
Nii sai Jaakob teada, kes võis tema vajadust ja hinge igatsust rahuldada – Lunastaja. Rõõmu ja tänulikkusega vaatas ta ilmutatud teed, mille kaudu tema, patune, võis taastada ühenduse Jumalaga. Tema unenäo saladuslik redel esitas Jeesust, ainsat vahendajat Jumala ja inimese vahel. Samale võrdkujule vihjas Kristus oma jutuajamises Naatanaeliga: “Te näete taevast avatuna ja Jumala ingleid astuvat üles ja alla Inimese Poja juurde”. (Jh 1:51) EGW “Tee Kristuse juurde”
Kristust peegeldades
Meie eesõigus on toetuda aktiivses, elavas usus Kristusele kui Eluandjale. Meie eesõigus on mõista koos kõigi pühadega, missugune on Jumala armastuse pikkus, sügavus ja kõrgus ning tunda armastust, mis annab teadmise, ja olla täidetud Jumala täielikkusega. Mõtisklegem Kristusest kelles peitub kogu täius. Vaadates Temale kui meie isiklikule Päästjale, hindame Tema päästva armu väärtust.
Me peaksime Jeesusest mõtlema rohkem, kui me seda teeme. Tema kiitus peaks olema meie südames. Me peame kõnelema armastusest, mida on meile nii rohkesti väljendatud. Kahtlemata on meil kõik põhjused kiita Jumalat südame, hinge ja häälega, öeldes: “Ma ülistan Issandat Tema suure armastuse eest, millega Ta on mind armastanud.” EGW “Pilk ülespoole”
