Jeesuse eeskuju
Kui jüngrid astusid ülemisse tuppa, oli nende südames kibedus. Juudas pressis end Kristuse kõrvale vasakule poole, Johannes oli paremal pool. Kui üldse oli mingi kõrgem koht, siis oli Juudas otsustanud selle endale saada. Seepärast pidas ta auväärseks istuda Kristuse kõrval.
Oli ilmnenud veel üks tülipõhjus. Pühade puhul oli tavaks, et üks sulane pesi külaliste jalad, ja selgi korral olid vajalikud ettevalmistused selleks tehtud. Jalgade pesemise jaoks oli valmis kann, vaagen ja rätik, kuid kohal polnud ühtegi sulast. Keegi jüngritest pidi seda nüüd tegema, kuid haavunud meestest polnud keegi tahtlik sulase osa täitma. Külmaverelise ükskõiksusega istusid kõik paigal. Vaikimine kõneles tahtmatusest alanduda.
Kuidas võis Kristus neid aidata, et Saatan nende üle otsustavat võitu ei saaks? Kuidas võis Ta neile mõista anda, et jüngri nime kandmine ei tee neid veel jüngriteks ega kindlusta neile kohta Tema riigis? Kuidas võis Ta näidata, et armastav teenimine ja tõeline alandus on tegelik suurus? Kuidas võis Ta süüdata nende südames armastuse ja avada neid mõistma seda, mida Ta igatses neile rääkida?
Jeesus ootas natuke, et näha, mida jüngrid ette võtavad. Siis tõusis Ta lauast. Võtnud ült kuue, et see ei takistaks Tal tegutseda, võttis Ta rätiku ja sidus selle endale vööle. Hämmastunult jälgisid jüngrid Tema tegevust. «Pärast seda valab Ta vett vaagnasse ja hakkab pesema jüngrite jalgu ning kuivatama rätikuga, millega Ta oli vöötatud.» See tegu avas jüngrite silmad. Kibe häbi ja alandatus täitis nende südant. Nad mõistsid sõnatut etteheidet, ja nägid end hoopis uues valguses.
Nii väljendas Kristus oma jüngritele armastust. Nende isekus tegi Talle haiget, kuid Ta ei hakanud probleemi üle polemiseerima. Selle asemel andis Ta neile eeskuju, mis jäi neile alatiseks meelde. Tema armastust nende vastu polnud võimalik häirida ega kustutada. Ta teadis, et Isa oli andnud kõik Tema kätte nii siis, kui Ta tuli Jumala juurest, kui ka siis, mil Ta läheb sinna tagasi. Ta oli täielikult teadlik oma jumalikkusest; kuid Ta oli võtnud ült kuningliku rüü ja peast krooni ning hakanud sulaseks. Nüüd, oma maise elu lõpul, vöötas Ta ennast kui sulane ja täitis sulase ülesandeid.
E.G.White’i raamatust “Ajastute igatsus”.
Silm silma ja hammas hamba vastu
Valguses
Jeesus andis oma elu maailma elu eest. Inimene on Tema jaoks lõputult väärtuslik. Ta soovib, et inimene hindaks ennast ja mõtleks tulevasele heaolule.
Kui silm on selge, siis on kogu ihu valgust täis. Kui vaimulik nägemine on selge, nähakse nähtamatut reaalsust nende tõelises valguses ning igavese maailma vaatlemine lisab rõõmu sellesse maailma. EGW “Nõuandeid vahendite kasutamiseks”
Algusest lõpuni
Kõik Jumala plaanid lähevad täide ja pannakse maksma. Tema seadus on ühendatud Tema trooniga ning saatanlikud tööriistad ei suuda seda koos inimestest tööriistadega hävitada. Jumal on tõde inspireerinud ja valvab seda. See jääb püsima ja saavutab edu, kuigi vahel võib tunduda, et see jääb varju.
Kristuse evangeelium on iseloomus avaldunud seadus. Selle vastu kasutatud pettused, iga vahend vale kaitsmiseks, iga Saatana käsilaste poolt sepitsetud eksitus murtakse viimaks lõplikult ja tõe võit on nagu päikese ilmumine keskpäeval. Õiguse Päike, kelle tiibade all on paranemine, hakkab paistma ja kogu maa saab täis Tema au.
Vanad vaidlused elustatakse ja uued teooriad kerkivad pidevalt esile. Aga Jumala rahvas, kes on usus ja prohvetikuulutuse täitumises teinud oma osa esimese, teise ja kolmanda ingli sõnumi kuulutamisel, teab, millele ta toetub. Neil on kogemus, mis on väärtuslikum kui puhas kuld. Nad peavad seisma kindlalt nagu kalju ja hoidma usku algusest lõpuni vankumatuna. EGW “Jeesuse sarnaseks”
