Päästmise rõõm
Meie Päästja rõõm seisnes langenud inimese ülestõstmises ja lunastamises. Selle eest ei pidanud ta kalliks isegi oma elu, vaid talus risti häbist hoolimata. Samuti on inglid hõivatud tööga teiste õnne heaks. See on nende rõõm. See, mida omakasupüüdlik süda peaks alandavaks – nende aitamine, kes on armetud ja viletsad, igati madalal tasemel, nii iseloomult kui ühiskondlikult positsioonilt –, on patuta inglite töö. Kristuse ennastohverdava armastuse vaim valitseb taevast ja on taevaliku õnne põhiolemus. Sama vaim peab olema ka Kristuse järelkäijail selles töös, mida nad teevad.
Kui südames valitseb Kristuse armastus, on see nagu hea lõhn, mida ei saa varjata. Selle püha mõju tunnevad kõik, kellega me kokku puutume. Kristuse Vaim südames on nagu allikas kõrbes, mis voolab kõike värskendades ja innustab neid, kes hukkumas, jooma eluvett. EGW “Tee Kristuse juurde”
Nimi peopesas
Jeesus ei vabanda patte, vaid osutab patukahetsusele ja usule, ning tõstab andestust nõudes üles oma haavatud käed Isa ja pühade inglite ees, öeldes: “Ma tunnen neid nimepidi. Olen märkinud nad oma peopesadesse.” “Jumala meelepärased ohvrid on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal!” (Ps 51:19) Kristus katab ustava oma õigusega, et esitada kogudust oma Isale “austatuna, nii et tal ei oleks laiku ega kortsu ega muud sellesarnast.” (Ef 5:27) EGW “Suur võitlus”
Lähemale Jeesusele
Mida lähemal oleme Jeesusele, mida selgemini näeme Tema iseloomu puhtust, seda selgemini näeme ka patu äärmist patusust ning seda vähem soovime ülistada iseennast. Meie hing tunneb siis pidevat igatsust Jumala järele ja me tunnistame pidevalt, tõsiselt, südamest oma patte ning alandume südamest Tema ees. Meie kristliku elu igal sammul muutub meie meeleparandus sügavamaks. Me teame, et meie jõud seisneb ainult Kristuses ning me tunnistame koos apostliga: “Ma tean, et minus, see on minu lihas, ei ela head.” “Aga mulle ärgu juhtugu seda, et ma kiitleksin muust kui meie Issanda Jeesuse Kristuse ristist, kelle läbi maailm on minule risti löödud ja mina maailmale.” (Rm 7:18; Gl 6:14) EGW “Apostlite teod”
Lunastatute rõõm
Kui suur on rõõm, kui Issanda lunastatud kõik kohtuvad nende jaoks valmistatud eluasemetes! Oo missugune rõõm on kõigil, kes on olnud õiglased, omakasupüüdmatud Jumala kaastöölised Tema töö edasiviimisel maa peal! Missugust rahuldust tunneb iga viljalõikaja, kui Jeesuse selge, meloodiline hääl ütleb: “Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale!” “Mine oma isanda rõõmupeole!” (Mt 25:34.21)
Lunastaja on austatud, sest Ta ei surnud asjatult. Rõõmsa ja tänuliku südamega näevad Jumala kaastöölised oma hingevaeva tulemust hukkuvate, surevate patuste pärast ja on rahul. Murelikud tunnid, keerulised olukorrad ja kurvastus mõnede pärast, kes keeldusid mõistmast ja vastu võtmast seda, mida rahuks vaja läks, on unustatud. Enam ei ole meeles enesesalgamine, mida oli vaja töö toetamiseks. Kui nad vaatavad neid, keda nad üritasid Jeesusele võita, ja näevad neid päästetult, igaveseks päästetult – Jumala halastuse ja Lunastaja armastuse mälestusmärke -, kõlavad läbi taevavõlvide kiituse ja tänuhüüded. EGW “Nõuandeid vahendite kasutamiseks”
Usaldades
Usalda Issandat Jeesust, et Tema juhib sind sammhaaval õigel rajal. Sa võid igast edasi liigutud sammust ammutada kindlust ja jõudu, sest sa võid veenduda, et sinu käed on Tema käes. “Ma pean Issandat alati oma silma ees, ma ei kõigu, sest Tema on mu paremal pool.” (Ps 16:8)
Sa võid joosta ega tüdi, sa võid käia ega väsi, sest sa võid usu kaudu mõista, et sinu käsi on Kristuse käes. Sa ei vaju julgusetuse all kokku, sest sa õpid aina enam Issandat tundma ning Teda usaldades on sul kindlus, et See, kes kunagi ei hülga neid, kes Teda täielikult usaldavad, on sinu alatine Abimees. EGW “Pilk ülespoole”
