Jumala käsud
Siinail käsku andes avas Jumal inimestele oma iseloomu pühaduse, et inimesed võiksid selle valgel näha oma patusust. Käsk anti selleks, et tuua nad patutundmisele ja näidata, et kõik vajavad Päästjat. Käsk toimib siis, kui selle põhimõtted võetakse Püha Vaimu kaudu omaks. Kui Jumala Vaim puudutab inimese südant ja Kristuse elu kõneleb inimesele vajadusest Tema lepitusvere ja õiguse järele, toimib käsk vahendina, mis toob meid Kristuse juurde, et me saaksime õigeks usust. «Jehoova käsuõpetus on laitmatu, see kosutab hinge» (Ps.19,8).
«Kuni kaob taevas ja maa,» ütles Jeesus, «ei kao käsuõpetusest mitte ühtki tähekest või ühtki märgikest, enne kui kõik on sündinud.» Taevast paistev päike ja maapind su jalge all tunnistavad, et Jumala käsk on muutmatu ja igavene. Ka siis, kui taevas ja maa häviksid, jäävad jõusse Jumala käsud. Kuid pigem kaob taevas ja maa, kui et hävib üks täheke käsuõpetusest! (Lk.16,17). Kogu pühamuteenistus, mis osutas Jeesusele kui Jumala Tallele, pidi lõppema Tema surmaga; kuid kümme käsku on muutumatud nagu Jumala troon. EGW “Ajastute igatsus”
Jumalik Karjane tunneb Sind
Lammas on loomadest pelglikem ja abituim. Idamaal hoolitses karjane väsimatult oma karja eest. Vanasti polnud ohutu viibida väljaspool linnamüüri. Hulkuvad maanteeröövlid või kaljustes peidupaikades varitsevad kiskjad üritasid karja rünnata. Karjane valvas oma lambaid endagi elu hädaohtu seades.
Kui karjane juhib karja üle kaljuste mägede, läbi metsade ja lõhangute rohurikastele jõeäärsetele aasadele; kui ta valvab neid pikkadel öötundidel ja kaitseb röövlite eest ning põetab õrnalt haigeid ja nõrku, kasvab ta nendega ühte. Ükskõik kui suur on kari, karjane tunneb igat lammast. Igal lambal on nimi ja ta vastab karjase kutsele.
Jeesuse eeskuju
Kui jüngrid astusid ülemisse tuppa, oli nende südames kibedus. Juudas pressis end Kristuse kõrvale vasakule poole, Johannes oli paremal pool. Kui üldse oli mingi kõrgem koht, siis oli Juudas otsustanud selle endale saada. Seepärast pidas ta auväärseks istuda Kristuse kõrval.
Oli ilmnenud veel üks tülipõhjus. Pühade puhul oli tavaks, et üks sulane pesi külaliste jalad, ja selgi korral olid vajalikud ettevalmistused selleks tehtud. Jalgade pesemise jaoks oli valmis kann, vaagen ja rätik, kuid kohal polnud ühtegi sulast. Keegi jüngritest pidi seda nüüd tegema, kuid haavunud meestest polnud keegi tahtlik sulase osa täitma. Külmaverelise ükskõiksusega istusid kõik paigal. Vaikimine kõneles tahtmatusest alanduda.
Kuidas võis Kristus neid aidata, et Saatan nende üle otsustavat võitu ei saaks? Kuidas võis Ta neile mõista anda, et jüngri nime kandmine ei tee neid veel jüngriteks ega kindlusta neile kohta Tema riigis? Kuidas võis Ta näidata, et armastav teenimine ja tõeline alandus on tegelik suurus? Kuidas võis Ta süüdata nende südames armastuse ja avada neid mõistma seda, mida Ta igatses neile rääkida?
Jeesus ootas natuke, et näha, mida jüngrid ette võtavad. Siis tõusis Ta lauast. Võtnud ült kuue, et see ei takistaks Tal tegutseda, võttis Ta rätiku ja sidus selle endale vööle. Hämmastunult jälgisid jüngrid Tema tegevust. «Pärast seda valab Ta vett vaagnasse ja hakkab pesema jüngrite jalgu ning kuivatama rätikuga, millega Ta oli vöötatud.» See tegu avas jüngrite silmad. Kibe häbi ja alandatus täitis nende südant. Nad mõistsid sõnatut etteheidet, ja nägid end hoopis uues valguses.
Nii väljendas Kristus oma jüngritele armastust. Nende isekus tegi Talle haiget, kuid Ta ei hakanud probleemi üle polemiseerima. Selle asemel andis Ta neile eeskuju, mis jäi neile alatiseks meelde. Tema armastust nende vastu polnud võimalik häirida ega kustutada. Ta teadis, et Isa oli andnud kõik Tema kätte nii siis, kui Ta tuli Jumala juurest, kui ka siis, mil Ta läheb sinna tagasi. Ta oli täielikult teadlik oma jumalikkusest; kuid Ta oli võtnud ült kuningliku rüü ja peast krooni ning hakanud sulaseks. Nüüd, oma maise elu lõpul, vöötas Ta ennast kui sulane ja täitis sulase ülesandeid.
E.G.White’i raamatust “Ajastute igatsus”.
Uue elu andja
Südamemuutuse, mida kujutatakse uuestisünnina, saab esile kutsuda ainult Püha Vaimu mõjus töö. Üksnes see suudab meid kõigest rüvedusest puhastada. Kui lubada Vaimul meie südant vormida ja kujundada, siis suudame märgata Jumala riigi olemust ja mõistame, kui hädavajalik on muutus, mis peab toimuma enne, kui sellesse riiki sisse pääseme. Kui võtame jumaliku valguse vastu ja teeme taevaste olevustega koostööd, siis “sünnime uuesti” – Kristuse vägi on meid patu rüvedusest vabastanud.
Kristus tuli meie maailma, sest Ta nägi, et inimesed olid kaotanud Jumala näo ja loomuse. Ta nägi, et nad ekslesid rahu ja puhtuse teelt kaugele ning omapäi jäetuna ei leiaks nad iial tagasiteed. Ta tuli täieliku ja täiusliku päästega, et muuta meie kivine süda lihaseks südameks ja meie patune olemus Tema sarnaseks, et me jumalikust loomusest osa saades oleksime taevaste õuede jaoks sobilikud. EGW “Te saate väe”
Armu läbi päästetud
Jumal soovib, et jõuaksime täiuslikkuseni, mis on meile võimaldatud Kristuse anni kaudu. Ta kutsub meid valima õiget poolt, olema ühenduses taevaste jõududega ja võtma vastu põhimõtte, mis taastavad meis Jumala kuju. Ta on ilmutanud elu põhimõtted kirjutatud Sõnas ja suurepärases looduseraamatus. Meie ülesanne on neid põhimõtteid tundma õppida ja teha Temaga koostööd nii ihu kui ka hinge tervise taastamisel.
Inimesed peavad õppima, et kuulekuse õnnistusi kogu nende täiuses võivad nad saada ainult siis, kui võtavad vastu Kristuse armu. Tema arm annab jõu Jumala seadusi järgida. See võimaldab inimesel purustada halva harjumuse ahelad. See on ainus vägi, mis saab teda õigele teele asetada ja seal vankumatult hoida. EGW “Tervise teenistuses”
Jumala tundmine ja iseloom
Jumala tundmine, nagu see on ilmutatud Kristuses, on tundmine, mille peavad omandama kõik, kes päästetakse. See on tundmine, mis muudab inimese iseloomu. Ellu vastu võetuna loob see hinges Kristuse kuju. See on tundmine, mida Jumal oma lapsi omandama kutsub. Selle kõrval on kõik muu tühine ja tähtsusetu.
Kõikide põlvkondade jooksul ja kõikides maades on iseloomu kujundamise tõelised alused olnud samad – Jumala Sõnas sisalduvad põhimõtted. Ainus kindel ja ohutu reegel on teha seda, mida ütleb Jumal. “Issanda korraldused on õiglased” ning “kes nii teeb, see ei kõigu iialgi!” (Ps 19:9; 15:5) Just Jumala Sõnaga astus apostel vastu oma aja väärteooriatele, öeldes: “Sest teist alust ei või keegi panna kui see, mis juba on pandud.” (1Kr 3:11) EGW “Apostlite teod”