Kas iga hing ei tahaks enne vana aasta lõppemist panna maha vana inimese koos tema tegudega ja võtta endale uue inimese, Kristuse Jeesuse? Kristus nõuab kõige suuremat kinki – südant, mõistust, hinge, jõudu. Jumal nõuab kogu südame teenistust. Need, kes seavad korda oma suhte Jumalaga, jäävad kohtumõistmise proovis seisma. Kui südant, vaimu, hinge ja jõudu peetakse Issanda verega ostetud pärisosaks, siis kasutab Ta neid oma töös. Need, kes saavad igavese elu, peavad maailmale tõendama, et nad armastavad Jumalat kõigi võimetega, mille Tema on neile andnud.

Näiliselt nõrgale hingele, kes võtab kahetseva usaldava vaimsusega Jumalat Tema sõnast ning palub enda väärtusetust tundes abi, antakse armu, et saavutada võit võidu järele ja saada tulevases elus igavene au. Kristus ütleb: “Vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.” (Mt 28:20) EGW “Pilk ülespoole”

“Jumala tundmise valgust” nähakse “Jeesuses Kristuses”. Igaviku aegadest peale oli Issand Jeesus Kristus üks Isaga; Ta oli “Jumala kuju”, Tema suuruse ja ülevuse kuju, “Tema au”.

Selle au nähtavaks saamiseks tuli Ta maailma. Ta tuli patust pimestatud maale selleks, et näidata Jumala armastuse valgust, et olla “Jumal meiega”. Sellepärast oli kuulutatud ette, et Temale peab pandama nimeks Immaanuel.

Tulnud elama meie keskele, pidi Jeesus esitama Jumalat nii inimestele kui inglitele. Ta oli Jumala Sõna – Jumala avalikkuse ette toodud mõte. Palvetades oma jüngrite eest, ütles Jeesus: “Ma olen neile teada andnud Sinu nime”… “halastaja ja armuline, pika meelega ja rikas heldusest ja tõest”… “et armastus, millega Sa oled mind armastanud, oleks nendes ja mina oleksin nendes”. Kuid Ta ei pidanud seejuures silmas ainult oma maa peal elavaid lapsi. Meie väike planeet on kogu universumi õpperaamat. Jumala imeline armuplaan, lunastava armastuse saladus on teema, “millesse igatsevad inglidki vaadata”; see pakub uurimisainet läbi igaviku. EGW “Ajastute igatsus”