Kristus ei hülga iial neid, kelle eest Ta on surnud. Meie võime Ta maha jätta ja langeda kiusatuste võimusesse, kuid Kristus ei pöördu kunagi ära inimesest, kelle eest Ta on maksnud lunahinna oma enese eluga. Oleks meie vaimulik nägemine terav, näeksime inimesi, keda kitsikused, mure ja masendusekoorem rõhuvad surmväsinuina julgusetuses lausa surma igatsemas. Näeksime, kuidas inglid lendavad kiiresti neile kiusatuile appi, löövad ümbritsevad kurjuseväed taganema ja asetavad nende jalad kindlale alusele. Sellise kahe armee vahelist võitlust peetakse sama reaalselt kui peetakse sõdu selle maailma sõjavägede vahel. Vaimuliku võitluse tulemustest oleneb inimeste igavene saatus.

Tema, kes on Kuningas ja vägede Issand, istub keerubite vahel ning kaitseb endiselt oma lapsi keset rahvaste tüli ja mäslemist. Kui kuningate kantsid langevad ja vihanooled läbistavad Jumala vaenlaste südant, on Jumala rahvas turvaliselt Tema käte vahel. EGW “Prohvetid ja kuningad”

Need, kes usaldavad Jumalat, võivad koos Paulusega öelda: “Ma suudan kõik Tema läbi, kes teeb mind vägevaks.” (Fl 4:13) Ükskõik missugused on mineviku vead või eksimused, me võime Jumala abiga neist kõrgemale tõusta. Võime öelda koos apostliga: “Ühte aga ma ütlen: Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses.” (Fl 3:13,14) EGW “Tervise teenistuses”

Täida oma süda Jumala sõnadega. Need on elav vesi, mis kustutab su kõrvetava janu. Meie keha saab ehitusmaterjali sellest, mida me sööme ja joome. Nagu looduse korralduses, nii ka vaimulikus elus: see, mille üle me mõtiskleme, annab tooni ja jõudu meie vaimulikule loomusele.

Lunastus on valdkond, millest inglid igatsevad aru saada; see saab olema ka lunastatute teadus ja laul läbi lõputute igavikuaegade. Kas see ei vääriks juba nüüd hoolikat järelemõtlemist ja uurimist? Jeesuse lõputu arm, armastus ja meie eest toodud ohver nõuavad kõige tõsisemat ja pühalikumat mõtisklust. EGW “Tee Kristuse juurde”

Kuigi Jeesus on nüüd Jumala juures ja istub universumi valitseja troonil, ei ole Ta kaotanud midagi oma kaastundlikkusest. Ta sirutab oma läbiuuristatud käed veel rohkemate õnnistustega oma rahva poole. “Nemad ei saa iialgi hukka ja ükski ei kisu neid minu käest.” (Jh 10:28) Inimene, kes on andnud end Kristusele, on Tema silmis väärtuslikum kui kogu maailm. Kristus oleks talunud Kolgata piinu ka siis, kui ainult üks inimene oleks võtnud Ta vastu. Ta ei jäta iialgi inimest, kelle eest ta on surnud. Kui Tema järelkäijad ei jäta Teda, siis hoiab Ta neid kindlalt. EGW “Ajastute igatsus”