Reedel, 24. novembril kell 18.00 jätkub kõnede seeria Jeesuse elust “Jeesuse teenistuse algus Galileas”.

Hingamispäeval, 25. novembril kell 11.00 Taanieli raamatu 10. ptk “Taanieli kohtumine Kristusega” – kõneleb Rein Kalmus.

Igaühele pole antud sündida aadlisoost, mis iseenesest polegi teab mis õnnetus. Minu isa oli lihtne kingsepapoeg. Ta oli pere vanim laps ja 17-aastaselt emata jäädes pidi ta oma noorema õe ja venna eest hoolitsema, et need kaela kandma hakkaksid.

Isa noorpõlv jäi maailmasõja aegadesse ja kitsad olud ei võimaldanud hariduse vagu pikalt künda. Hea, et kuus talve õnnestus siiski koolipingis istuda. See aga ei seganud minul oma kõrghariduse juures mitte kunagi isale alt üles vaatamast. Kuni lõpuni.

Isa oli hea südamega mees. Maailma asjadest rääkides võis ta väga emotsionaalseks minna ja valju häälega „maailma ära parandada“. Sagedased need parandamised siiski polnud. Enamasti nägin teda ikka vaikselt istumas ja oma mõtteid heietamas. Oma südameasju jagas ta teistele põhjamaalasele tavapärase ahtrusega.

Kord oleks see sissepoole elamine võinud talle saatuslikuks saada. Poolteist aastat pärast abikaasa surma jõudis isa teise infarktieelse seisundini. Kui valu enam kannatada ei jõudnud, ei haaranud ta telefoni järele, vaid pani harjumuspäraselt oma pintsaku selga ja asutas haigla poole minema. Kaks kilomeetrit tuli selleks maha käia. Paar korda sundis valu teda kõnniteeäärsele murule istuma, kuid pisut hinge tõmmanud, komberdas ta sihikindlalt edasi. Kohale jõudis. Kui ta oli esimesele valges kitlis töötajale oma loo ära rääkinud, läks personalil äkki väga kiireks. Arst pahandas isaga maamehe kombel, kuid kolme nädalaga tõstis ta taas jalule.

Isa lemmikajaviide oli maalimine. Kunstiandi ilmutas ta juba noorpõlves, kuid õppimisvõimalusi polnud. Nii kandiski ta kogu elu tiitlit “harrastuskunstnik”. Oma õlimaalidega rõõmustas ta sadu inimesi, kelle seinu need pildid kaunistama jäid. Kunstiharrastuse tipphetk oli tema jaoks ilmselt üks harrastuskunstnike näitus, millel isa astus üles mitme koopiaga. Tuntuim nende seas oli „Mona Lisa“. Jah, ikka seesama Leonardo da Vinci „La Gioconda“. Väga hästi õnnestus. Näitusele läks sellest pildist küll teine variant. Esimene ei tulnud nii hea ja selle ristisid lapsed „Moonaküla Liisaks“. See kõlbas kodus vaatamiseks.

Mäletan näituse avamist, kui koopiameistri “Monat” tutvustati. Isa seisis pildi kõrval ja oli silmnähtavalt kohmetu. Aga tema silmades oli sügav sära ja suul muhe naeratus.

Usulise huvi sai isa oma emalt. See jäi kestma kogu eluks. Kirikust ei puudunud ta ilma mõjuva põhjuseta kunagi. Oma kodulinna adventkoguduse tegemistes osales isa mitmes ametis, algusaegadel aga põhiliselt organistina. Selleski vallas oli ta iseõppija, kuid sai harmooniumi tallamisega kenasti hakkama. Nii kaua, kuni tuli tema oma poeg ja organisti ameti üle võttis. Aga isa tundis sellest ainult rõõmu – mina pidin kasvama ja tema kahanema.

Varsti saab juba 10 aastat, kui isa lahkus igaviku radadele. Elu on mind õpetanud, et mälestus lähedasest inimesest on alati kokku põimitud igatsusega…

Isadepäev. Huvitav, kui paljud sellel päeval Jumala peale mõtlevad? Algab ju Piibli kõige tuntum palve, mida paljud inimesed peast oskavad tsiteerida, sõnadega: „Meie Isa, kes sa oled taevas…“

Miks ikkagi Isa, mitte aga Ema? Jumal ju pole mees või naine. Olen vahel mõelnud sellele küsimusele ja alati jõudnud vastuseni, et selline nimevalik johtub minevikuaegade meestekesksusest. Kui Jumal inimest kõnetab, siis tuleb Ta alla inimese tasandile. Kuigi Jumal sooviks, et inimene õpiks alati arvestama Jumala tahtega ja mõtteviisiga, arvestab Kõigekõrgem sageli inimese arusaamade ja mõtteviisiga, sest nii on kergem ennast mõistetavaks teha.

Isa roll on läbi aegade olnud peret koos hoida, toita ja kaitsta. Isa on olnud traditsiooniliselt perekonna juhi staatuses ja eks need omadused sobivad ju väga hästi ka Jumalat iseloomustama. Teisalt nimed, mida kasutatakse Kolmainu Jumala liikmete kohta – Isa ja Poeg – kõnelevad meile suhetest. Suhted nagu perekonnas, kus domineerivad armastus, sõbralikkus, täielik üksteisemõistmine ja absoluutne koostöö. Praegusaja ühiskonna kontekstis kõlab see idealistilikuna, kuid Jumal ju esindabki kõikide väärtuste kõrgeimat ideaali.

Meie Isa, kes on taevas, on inimesele alati kättesaadav. Tema süda on alati inimesele avatud. Tema jõule ja tarkusele võib igaüks alati toetuda. Ja kuigi vahel pole Tema teid kerge mõista, võime siiski elada teadmises, et Isal on tõeliselt avar süda. Koos Temaga oma elurännakut kõndides võime iga päev elada usus, lootuses ja armastuses. Ja need lähedased perekondlikud suhted Jumala endaga ei muutu kunagi üksnes mälestusteks.

Soovin Sulle, hea lugeja, kaunist isadepäeva, mõeldes enda isale ja ka meie Isale!

Rein Kalmus