Hinnaline pärl
Kristus ise on kallihinnaline pärl. Kristuse õigus on puhta, valge pärli kombel veatu ja plekitu. Jumala suurt ja kallist andi ei saa inimese mingisugune tegu enam paremaks muuta. See on veatu. Kristuses “peituvad kõik tarkuse ja tunnetuse aarded.” (Kl 2:3) Tema “on saanud meile tarkuseks Jumalalt ja õiguseks ja pühitsuseks ja lunastuseks.” (1Kr 1:30) Kristuses on kõik, mis võib rahuldada inimhinge igasugused vajadused ja igatsused; kõik, mis puudutab nii seda kui tulevast maailma. Meie Lunastaja on nii kallihinnaline pärl, et Temaga võrreldes võib kõike muud lugeda pühkmeiks. …
Tähendamissõnas ei esitata pärlit kingina. Kaupmees ostis selle kogu oma varanduse hinnaga. Paljud imestavad selle üle, sest Piibel räägib Kristusest kui kingist. Ta ongi kingitus, kuid ainult neile, kes annavad Talle oma hinge, ihu ja vaimu. Peame andma end Kristusele, olles tahtlikud elama Temale. Kõik, mis meil on – anded ja võimed – on Issanda omad ja need tuleb pühendada Tema teenimisele. Kui me nõnda iseendid täielikult Kristusele anname, annab Ta meile endas kõik taeva aarded. Me saame kallihinnalise pärli omanikuks. EGW “Maranatha – meie Issand tuleb”
Tsitaadid õndsatest Uues Testamendis
Piiblis Uues Testamendis on kirjakohad, mis räägivad, milline inimene on õnnis. Jumal teeb enda poolt kõik, et inimene võiks õnnis olla. Ta annab selleks ka soovitused, kuidas õndsaks saada ja jääda.
- Õndsad on need sulased, keda isand tulles leiab valvamas. (Lk 12:37)
- Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, ei ole teener suurem kui ta isand ega saadik suurem kui see, kes tema on saatnud. Kui te seda teate, siis olete õndsad, kui nõnda ka teete. (Jh 13:16, 17)
- Kui sa teed võõruspeo, siis kutsu vaeseid, küürakaid, jalutuid, pimedaid, siis oled sa õnnis, sest neil ei ole millegagi sulle tasuda, vaid see tasutakse sulle õigete ülestõusmisel. (Lk 14:13, 14)
- Õndsam on anda kui võtta! (Ap 20:35)
Võit Kristuse läbi
Kui Johannes oli õppinud sügavamalt mõistma Kristuse kannatusi, kirjutas ta Jumala riiki pääsemise ainsast tingimusest. “Kes võidab,” ütles Kristus, “sellele ma annan istuda ühes minuga minu aujärjel, nõnda nagu minagi olen võitnud ja istunud ühes oma Isaga tema aujärjele.” “Kes võidab, selle ma teen sambaks oma Jumala templis, ja tema ei lähe sealt enam välja ja ma kirjutan tema peale oma Jumala nime… ja oma uue nime.” (Ilm 3:21, 12) Apostel Paulus kirjutas: “Mind juba ohverdatakse ja minu lahkumiseaeg on jõudnud ligi. Ma olen head võitlemist võidelnud, ma olen oma jooksmise lõpetanud, ma olen usu säilitanud! Nüüd on minule tallele pandud õiguse pärg, mille Issand, õige kohtumõistja, mulle annab tol päeval.” (2Tm 4:6-8)
Kristusele kõige lähemal saab olla inimene, kes on siin maal kõige enam endasse imenud Tema ennastohverdavat armastust, armastust, mis “ei suurustele… ei ole ennast täis… ei otsi omakasu… ei ärritu… ei pea meeles paha” (1Kr 13:4, 5); armastust, mis sunnib jüngrit pühendama kogu elu, töö ja omanduse inimkonna päästmiseks. Selline meelsus avaldus Pauluse elus. Ta ütles: “Sest minule on elamine Kristus.” Pauluse elus nägid inimesed Kristust. Ta lisas: “Ja suremine on kasu” – võit Kristuses. Ka surm kogub inimlapsed Kristusele. “Kristus saab auliseks minu ihus, olgu elu või surma läbi” (Fl 1:21, 20). EGW “Ajastute igatsus”








