Vili
Kui jagame Jumala ajalikke õnnistusi, äratab meie armastus ja osavõtlikkus saajas tänutunde Jumala suhtes. Südame pinnas on ette valmistatud vaimuliku tõe seemneks. Tema, kes annab külvajale seemne, paneb seemne idanema ja igaveseks eluks vilja kandma.
Vilja mulla sisse külvamisega kujutab Kristus ohvrit, mille Ta tõi meie lunastamiseks. “Kui nisuiva ei lange maasse ega sure,” ütleb Ta, “siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.” (Jh 12:24) Samamoodi kannab Kristuse surm vilja Jumala riigi heaks. Sarnaselt taimeriigi seadustega on Tema surma tulemuseks elu.
Kõik, kes kannavad vilja Kristuse kaastöölistena, peavad kõigepealt langema maha ja surema. Elu peab heidetama maailma vajaduse vagudesse. Enesearmastus ja omakasupüüdlikkus peavad kaduma. Kuid eneseohverduse seadus on samas enese alalhoiu seadus. Maa sisse maetud seeme kannab vilja ning see külvatakse omakorda maha. Niimoodi mitmekordistub saak. Põllumees säilitab vilja nii, et viskab selle ära. Ka inimese elus tähendab andmine elamist. Elu, mida säilitatakse, on see elu, mis on tasu ootamata antud Jumala ja inimeste teenimiseks. Need, kes oma elu selles maailmas Kristuse pärast ohverdavad, hoiavad seda igavese elu jaoks. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Südame kangus
Hävitusinglist jäid maha laastatud paigad ja varemed. Ainult Gooseni maakond säästeti. Egiptlastele näidati, et maa on elava Jumala kontrolli all, et loodusjõud kuuletuvad Tema häälele ning et Temale sõnakuulelikud on kaitse all. …
Mooses teadis, et võitlus polnud veel lõppenud. Vaarao ülestunnistus ja tõotused ei tulenenud äkilisest meele- või südamemuutusest, vaid purskusid esile õuduse ja ahastuse sunnil. … Vaevalt oli kuningas hirmust toibunud, kui ta jälle südame paadutas. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
“Vaarao süda jäi kõvaks ja ta ei lasknud Iisraeli lapsi minna – nagu Issand oli Moosese läbi öelnud.” (2Ms 9:35)
Head mõtted
Julgustav mõttetera
Näide Joosua elust
Mooses oli surnud, kuid tema mõju ei surnud koos temaga. See elas edasi rahva südames. …
Nüüd tunnistati Iisraeli juhiks Joosua. Ta oli pälvinud au peamiselt sõjamehena ning tema võimed ja voorused olid eriti väärtuslikud rahva ajaloo sel perioodil. Ta oli vapper, otsusekindel, püsiv ja tarmukas, äraostmatu ning vaba isekatest huvidest tema hoolde usaldatud inimeste eest seismisel. Ennekõike aga innustas teda elav usk Jumalasse. Selline oli mees, keda Jumal oli valinud juhtima Iisraeli tõotatud maale. Kõrberännaku ajal oli ta tegutsenud Moosese lähima võimutäiturina, kelle tagasihoidlik vaikne ustavus oli osutunud vankumatuks siis, kui teised lõid kõhklema; ta seisis kindlameelselt tõe eest ohtlikel aegadel. Selliselt tõendas ta oma sobivust Moosese järglasena juba enne, kui Jumal teda sellesse ametisse kutsus.
Joosua oli mõelnud eelseisvale tööle suure murega ning ennast usaldamata, kuid tema kartused kõrvaldas Jumala kinnitus: “Nõnda nagu ma olin Moosesega, nõnda ma olen sinuga, ma ei lahku sinust ega jäta sind maha.” (Jos 1:5) EGW “Patriarhid ja prohvetid”








