Rajatud tõele
Me peame esitama tõe põhimõtteid ning laskma neil töötada inimsüdamete juures. Võime korjata lehti puu küljest nii palju kui soovime, kuid see ei tapa veel puud, sest järgmisel aastal kasvavad sellele uued lehed, mis on sama tihedad kui varasemad. Ent löö kirves puu juurtesse, ja puult langevad mitte ainult lehed, vaid see sureb ka ise tervikuna.
Inimesed, kes võtavad tõe vastu seda armastades, surevad maailmale ning muutuvad tasasteks ja südamelt alandlikeks nagu nende taevane Issand. Meil kõigil tuleb alandada endid Jumala vägeva käe alla. Aidaku Tema meil rajada endid kindlalt igavese tõe aluspinnale.
Kui me inimestena elame nii nagu Jumal soovib meid elavat, näeme me Tema Vaimu sügavat liikumist. Palju tehakse siis nende heaks, kes pole kunagi kuulnud tõest. EGW “Elu tänasel päeval”
Rõõm teenimisest
Hoidkem pilgud Kristusel. Jeesusele vaadates vajutatakse Kristuse kuju hinge ning see peegeldub vaimsuses, sõnades ja kaasinimeste tõelises teenimises.
Kristuse rõõm on meie südames ja meie rõõm on täielik. See on tõeline religioon. Püüdkem seda kindlapeale saavutada ning olla lahke ja viisakas, omada hinges armastust – niisugust armastust, mis voolab välja ja väljendub heades tegudes, mis paistavad valgusena maailma ja mis muudavad meie rõõmu täielikuks. EGW “Pilk ülespoole”
Jumala Sõna avardav mõttetera
Paasapüha
Iisraeli rahva kõik tulevased sugupõlved pidid kord aastas pidama suure vabastamise mälestuseks püha. Tulevastel aastatel seda püha pühitsedes pidid iisraellased jutustama oma lastele lugu päästmisest, nagu õhutas Mooses.
Paasapüha pidi olema nii mälestuslik kui ettetähenduslik. Mälestuspühana viitas see Egiptusest vabastamisele, ettetähenduslikuna suunas aga mõtted suurele päästmisele, mil Kristus vabastab oma rahva patuorjusest. Paasatall sümboliseeris Jumala Talle – meie ainsat pääsemislootust. Apostel ütleb: “Sest ka meie paasatall Kristus on tapetud.” (1Kr 5:7) Üksnes paasatalle tapmisest polnud küllalt, talle verd tuli võida uksepiitade külge. Sarnaselt sellele peavad Kristuse vere teened saama osaks inimesest. Ei piisa uskumisest, et Kristus suri maailma eest. Meil tuleb uskuda, et Ta suri isiklikult meie eest. Ja meil tuleb Tema lunastava ohvri teened enda jaoks vastu võtta. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Vili
Kui jagame Jumala ajalikke õnnistusi, äratab meie armastus ja osavõtlikkus saajas tänutunde Jumala suhtes. Südame pinnas on ette valmistatud vaimuliku tõe seemneks. Tema, kes annab külvajale seemne, paneb seemne idanema ja igaveseks eluks vilja kandma.
Vilja mulla sisse külvamisega kujutab Kristus ohvrit, mille Ta tõi meie lunastamiseks. “Kui nisuiva ei lange maasse ega sure,” ütleb Ta, “siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.” (Jh 12:24) Samamoodi kannab Kristuse surm vilja Jumala riigi heaks. Sarnaselt taimeriigi seadustega on Tema surma tulemuseks elu.
Kõik, kes kannavad vilja Kristuse kaastöölistena, peavad kõigepealt langema maha ja surema. Elu peab heidetama maailma vajaduse vagudesse. Enesearmastus ja omakasupüüdlikkus peavad kaduma. Kuid eneseohverduse seadus on samas enese alalhoiu seadus. Maa sisse maetud seeme kannab vilja ning see külvatakse omakorda maha. Niimoodi mitmekordistub saak. Põllumees säilitab vilja nii, et viskab selle ära. Ka inimese elus tähendab andmine elamist. Elu, mida säilitatakse, on see elu, mis on tasu ootamata antud Jumala ja inimeste teenimiseks. Need, kes oma elu selles maailmas Kristuse pärast ohverdavad, hoiavad seda igavese elu jaoks. EGW “Kristuse tähendamissõnad”








