Ära vähenda palvetamist
Kristus on meie eeskuju kõigis asjus. Vastusena Tema palvele Isa poole avanes taevas, Vaim laskus tuvi kujul Tema peale ja jäi sinna. Jumala Püha Vaim antakse ka inimestele ning see jääb sõnakuulelike ja ustavate südamesse. Valgus ja jõud tuleb neile, kes otsivad seda tõsiselt, et neil oleks tarkust panna vastu Saatanale ja tulla kiusatuste ajal võitjaks. Me võidame samamoodi nagu Kristus.
Jeesus alustas oma avalikku missiooni tulihingelise palvega ja Tema eeskuju näitab, et palve on eduka kristliku elu elamises hädavajalik. Ta oli oma Isaga pidevas ühenduses ning Tema elu annab meile täiusliku eeskuju, mida peame jäljendama.
Kristlikus elus edu saavutamisel sõltume Jumalast. Kristuse eeskuju avab meie ees tee, mida mööda võime jõuda ammendamatu jõu allikani, millest võime ammutada armu ja väge, et seista vastu vaenlasele ja tulla välja võitjana. EGW “Jeesuse sarnaseks”
Usukindlus
Meie usk peab ulatuma eesriideni, mille taha Jeesus meie heaks on läinud ning peame tugevamalt kinni haarama Jumala vankumatutest tõotustest. Meie usk peab olema nii kindel, et seda pole võimalik eitada; nii kindel, et haarab kinni nähtamatust ning on püsiv, kõikumatu. Niisugune usk rajab taeva õnnistustele tee meie hinge. Kristuse palgeil särav Jumala auhiilgus saab siis peegelduda meis ja meie kaudu kogu maailmas, nii et meie kohta võib tõesti öelda, et “teie olete maailma valgus”. Niisugune inimhinge ühendus Kristusega, jah, ainult see ühendus on võimeline kandma maailma valgust. Seal, kus niisugune ühendus puudub, jääb maailm täielikku pimedusse. Mida sügavam on ümbritsev hämarus, seda eredamalt peaks kristliku usu ja eeskuju valgus särama.
Tõsiasi, et uskmatus võtab üha enam maad ja ülekohus kasvab kõikjal meie ümber, ei tohiks ähmastada meie usku ega heidutada meie julgust. Kui me vaid otsime Jumalat kogu südamest, teeme ikka tööd otsustava innuga ja kanname endas võitmatut usku, siis paistab taeva valgus meile samamoodi nagu pühendunud Eenokile.
Oo, et ma suudaksin juhtida inimeste tähelepanu enam sellele, kui tähtis on harjutada oma usku iga hetk, iga tund! Me peame elama usuelu, sest “ilma usuta on võimatu olla Jumalale meelepärane”. Meie vaimulik tugevus sõltub meie usust. EGW “Elu tänasel päeval”
Piiblisalm
Jumal ütleb: “Mina olen Issand, teie Jumal. Pühitsege endid ja olge pühad, sest mina olen püha!” (3Ms 11:44a)
Õhkkond meie ümber
Jumal on armastus. Kes elab Jumalas, see elab armastuses. Kõik, kes on saanud tuttavaks taevase Isa armastuse ja õrna kaastundega, jagavad valgust ja rõõmu, kus iganes nad ka viibivad. Nende kohalolek ja mõju on kui lillelõhn, sest nad on ühendatud Jumala ja taevaga. Taeva puhtus ja ülev ilu antakse nende kaudu edasi kõigile, kes on nende lähedal.
Te võite endi ümber kujundada õhkkonna, mis valitseb taevase Eedeni seeravite hulgas. EGW “Usk, millest ma elan”
Üleskutsuv mõttetera
Uuri hoolikalt oma südant igaveses valguses. Pöördu Kristuse puhastava vere poole usus, et see kõrvaldaks plekid ja vead sinu iseloomust. EGW “Maranatha – meie Issand tuleb”
Head mõtted
Vaimu viljad, mis valitsevad südant ja kontrollivad elu, on armastus, rõõm, rahu, pikkmeel, kaastundlik süda ja alandlikkus. Tõelised usklikud käivad Vaimus ning Jumala Vaim elab nende sees. EGW “Usk, millest ma elan”
Tsitaadid armastusest Pauluse kirjades kogudustele
Piiblis Pauluse kirjades kogudustele on palju kirjakohti, mis räägivad armastusest. Näeme, milline on Jumal ja mida ta inimeste heaks teeb ning kuidas Jeesus armastab meid. Meie eesõiguseks on sellele armastusele vastata.
- Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad. (1Kr 2:9)
- Tunnetus teeb suureliseks, aga armastus ehitab. (1Kr 8:1)
- Aga kui keegi armastab Jumalat, selle on Jumal ära tundnud. (1Kr 8:3)
- Aga Jumal, kes on rikas halastuselt, on meid koos Kristusega teinud elavaks oma suure armastuse pärast, millega ta meid on armastanud. (Ef 2:4)
- Käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud ja on iseenese loovutanud meie eest anniks ja ohvriks, magusaks lõhnaks Jumalale. (Ef 5:2)
Usaldus raskustes
Jumal juhtis heebrealased mägedevahelisse orgu mere kaldal, et nende päästmise kaudu näidata oma väge ja alandada Jumala rahva rõhujate uhkust. Jumal oleks võinud nad päästa ükskõik millisel viisil, kuid Ta valis sellise tee, et karastada nende usku ja kinnitada nende usaldust Temasse. Rahvas oli väsinud ja hirmunud, kuid kui nad poleks Moosese käsu peale liikvele läinud, poleks Jumal saanud avada nende ees teed.
Astude sõna otseses mõttes vette, väljendasid nad usku Moosese kaudu esitatud Jumala sõnasse. Nad tegid kõik võimaliku ja siis lõhestas Iisraeli vägev Jumal nende jaoks mere ning valmistas neile edasimineku tee.
Selles läbielus peitub suur õppetund kõigi aegade jaoks. Kristlase elus on sageli ohte ja näib, et kohustusi täita on raske. Kujutlusvõime maalib pilte eelolevast ähvardavast hukkumisest ning seljataga varitsevast orjapõlvest või surmast. Ometi lausub Jumala hääl selgesti: “Minge edasi.” Me peaksime sellele korraldusele kuuletuma ka siis, kui meie silmad ei suuda pimedusest läbi näha ning kui meie jalgu uhuvad külmad lained. Edasiminekut tõkestavad takistused ei kao niikaua, kui kõhkleme ja kahtleme. Need, kes kavatsevad sõnakuulelikuks hakata alles siis, kui kõik ebakindlus kaob ning ainuski ebaõnnestumine või lüüasaamine ei ähvarda, need ei hakka sõnakuulelikuks iialgi. Uskmatus sosistab: “Oodakem, kuni takistused kõrvaldatakse ja nähtavaks saab selge tee.” Usk aga kutsub meid julgelt edasi minema, lootes kõik ja uskudes kõik.
Pilv, mis oli egiptlaste jaoks pimedus, oli heebrealaste leerile heledaks valguseks, ujutades oma säraga üle nende ees avaneva tee. Sarnaselt kogeb uskmatu Jumala juhtivust kui pimedust ja lootusetust, Jumalat usaldav inimene aga näeb selles valgust ja rahu. Jumal võib juhtida meid küll läbi kõrbe või mere, kuid Tema tee on alati kindel tee. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Elu kui tunnistus
Üks kõige edukam moodus võita inimlapsi Jumalale on Tema iseloomu jäljendamine igapäevases elus. Meie mõju teistele ei sõltu nii palju sellest, mida ütleme, vaid kes me oleme.
Inimesed võivad arvustada meie mõttelaadi ja trotsida seda, nad võivad eitada meie üleskutseid, kuid omakasupüüdmatu armastusega täidetud elu on tunnistus, millele ei saa vastu vaielda. Põhimõttekindlal elul, millele on omane Kristuse alandlikkus, on vastupandamatu vägi. EGW “Ajastute igatsus”