Me muutume aust ausse
Armu ümberkujundav vägi annab mulle võimaluse saada osa jumalikust loomusest. Jumala au säras Kristuse peal ning Kristusele vaatamine, Tema ohvrist mõtlemine, Tema jumalikkuse meenutamine – kõik see toob meid jõu Allikale üha lähemale. /../
Jumala Vaimu valgustus on meile väga oluline. Ainult nii võime näha Kristuse auhiilgust ning Tema vaatlemine muudab järk-järgult meie iseloomu. Tal on varuks armu ja halastust igale hingele. Kui me vaatame usus Jeesusele, siis tungib meie usk läbi varjudest ning me imetleme Jumalat Tema suurepärase armastuse eest, mis andis Kristuse meile lohutajaks. /../
Patune võib saada Jumala lapseks ning taeva pärijaks. Ta võib tõusta üles põrmust ning seista riietatuna valguserüüsse. Igal järgmisel sammul märkab ta midagi uut Kristuse ilus ning saab iseloomult üha enam Tema sarnaseks.
Armastus, mida näidati inimesele Kristuse surmas, äratab vastusena tänuliku kiindumuse. Vastusena uskliku palvetele muudetakse uskuja armust armu ja aust ausse, kuni ta muutub Kristust vaadeldes samasuguseks kujuks. EGW “Jumala pojad ja tütred”
Kuula lisaks Rein Käsu jutlust uuestisünnist.
Paasapüha
Iisraeli rahva kõik tulevased sugupõlved pidid kord aastas pidama suure vabastamise mälestuseks püha. Tulevastel aastatel seda püha pühitsedes pidid iisraellased jutustama oma lastele lugu päästmisest, nagu õhutas Mooses.
Paasapüha pidi olema nii mälestuslik kui ettetähenduslik. Mälestuspühana viitas see Egiptusest vabastamisele, ettetähenduslikuna suunas aga mõtted suurele päästmisele, mil Kristus vabastab oma rahva patuorjusest. Paasatall sümboliseeris Jumala Talle – meie ainsat pääsemislootust. Apostel ütleb: “Sest ka meie paasatall Kristus on tapetud.” (1Kr 5:7) Üksnes paasatalle tapmisest polnud küllalt, talle verd tuli võida uksepiitade külge. Sarnaselt sellele peavad Kristuse vere teened saama osaks inimesest. Ei piisa uskumisest, et Kristus suri maailma eest. Meil tuleb uskuda, et Ta suri isiklikult meie eest. Ja meil tuleb Tema lunastava ohvri teened enda jaoks vastu võtta. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Jumala laste ühtsus
Harva on kaks inimest täiesti sarnased. Nii inimeste keskel kui ka looduses valitseb mitmekesisus. Jumala laste ühtsus erinevustes – armastuse ja hoole näitamine erinevustele vaatamata – on tunnistuseks, et Jumal saatis oma Poja siia maailma patuseid päästma.
Ühtsus, mis valitseb Kristuse ja Tema õpilaste vahel, ei hävita kellegi isikupära. Ollakse üks meelsuselt, eesmärkidelt ja iseloomult, kuid mitte isiksuselt. Saades osa Jumala Vaimust ning alludes Jumala seadusele, saab inimene osa jumalikust loomusest. Kristus viib oma järgijad elavasse ühendusse enda ja Isaga. Püha Vaimu töö kaudu inimmõistuse juures saab inimene täiuslikuks Kristuses Jeesuses. Ühtsus Kristusega loob ühtsusesidemed ka üksteise vahel. See ühtsus on maailmale kõige paremaks tõendiks Kristuse suurusest ja väärtusest ning Tema jõust patte võita.
Pimeduseväed ei suuda midagi usklike vastu, kes armastavad üksteist, nagu Kristus on neid armastanud; kes keelduvad võõrdumisest ja tülidest; kes seisavad koos; kes on lahked, viisakad ja õrnasüdamelised ning peavad kalliks usku, mis töötab armastuse läbi ning puhastab hinge. Meil peab olema Kristuse Vaim, muidu ei ole me Temast.
Ühtsuses on jõud, eraldumises aga nõrkus.
Mida tihedam on meie liit Kristusega, seda tugevam on meie ühendus üksteisega. Ebakõlad ja sallimatus, isekus ja uhkus võistlevad ülemvõimu pärast. Nad on jagunenud südame viljad, mis on avatud hingevaenlase meelitustele. Saatan juubeldab, kui ta on suutnud külvata lahkarvamusi.
Ühtsuses on elu. Selles peitub vägi, mida ei saa kuidagi võita. EGW “Jumala pojad ja tütred”
Piiblisalm
“Siis Issand ütles Moosesele: “Kui kaua te tõrgute pidamast minu käske ja Seadust? Vaadake, Issand on andnud teile hingamispäeva; sellepärast ta annab teile kuuendal päeval kahe päeva leiva. Igaüks jäägu paigale, ükski ärgu väljugu kodunt seitsmendal päeval!” Ja rahvas puhkas seitsmendal päeval.” (2Ms 16:28-30)