Milline meelsus on sinul?
Lutsifer oli öelnud: “Mina tõusen taevasse, kõrgemale kui Jumala tähed tõstan ma oma aujärje /…/ ma teen ennast Kõigekõrgema sarnaseks.” (Js 14:13.14)
See oli vabatahtlik ohver. Jeesus oleks võinud jääda Isa kõrvale. Ta oleks võinud säilitada taeva au ja inglite austuse. Ta andis meelsamini valitsuskepi tagasi Isa kätte ning astus alla universumi troonilt, et tuua valgust pimeduses olijaile ja elu hukkujaile. EGW “Ajastute igatsus”
Vaid Kristuses
Kõikjal meie ümber on kuulda ülemaailmse kurbuse kaebeid. Igal pool on puudustkannatajaid ja vaevatuid. Meie töö on aidata leevendada ja pehmendada eluraskusi ja viletsust. Ainult Kristuse armastus saab rahuldada inimhinge vajadusi. Kui Kristus on meis, õhkub meie südamest jumalikku kaastunnet. Kristusesarnase harda armastuse ummistunud allikad avanevad.
Paljud on kaotanud lootuse. Vii neile jälle päikesepaistet. Paljud on kaotanud julguse. Julgusta neid oma sõnadega. Palveta nende eest. On neid, kes vajavad eluleiba. Loe neile Jumala Sõna. Paljudel on sellist hingehaigust, mida ükski maine salv ei saa leevendada ega arst parandada. Palveta nende pärast. Too nad Jeesuse juurde. Ütle neile, et Gileadis on nii palsamit kui ka Suur Arst. EGW “Prohvetid ja kuningad”
Käsk
Esimeseks sammuks Jumalaga lepituse otsimise teel on veendumine oma patus. “Patt on see, mis on käsu vastu.” “Sest käsu kaudu tuleb patu tundmine.” (1Jh 3:4; Rm 3:20) Selleks, et mõista oma süüd, peab patune kontrollima oma iseloomu Jumala õiguse mõõdupuuga. See on nagu peegel, mis näitab õige iseloomu täiuslikkust ja võimaldab tal näha puudusi oma iseloomus.
Käsk ilmutab inimesele tema patte, kuid ei anna ravimit. See tõotab elu kuulekale, kuid teatab ka, et üleastuja osaks on surm. Ainult Kristuse evangeelium võib vabastada inimese patu hukkamõistust. Patune peab pöörduma Jumala poole, kelle käsust ta on üle astunud, ja uskuma Kristusesse ning Tema lepitavasse ohvrisse. Niiviisi saab ta nende pattude andestuse, mida ta on möödunud elu jooksul teinud, ja saab osa jumalikust olemusest; temast saab Jumala laps ja ta saab lapsepõlve vaimu, kelles ta hüüab: “Abba! Isa!”
Kas ta võib nüüd vabalt üle astuda Jumala käsust? Paulus ütleb:
“Meie, kes oleme ära surnud patule, kuidas peaksime veel elama selles?” Johannes tunnistab: “Sest see on Jumala armastus, et me peame Tema käske, ja Tema käsud ei ole rasked!” (Rm 6:2; 1Jh 5:3) EGW “Suur võitlus”
Edasiminek
Ma sooviksin, et suudaksin edasi anda kristliku elu ilu. Alustades eluhommikust, juhituna looduse ja Jumala seadustest, liigub kristlane kindlalt edasi ja ülespoole, tõmbudes iga päevaga lähemale oma taevasele kodule, kus teda ootab elukroon ja uus nimi, “mida ükski muu ei tunne kui aga see, kes selle saab.” Jätkuvalt suureneb tema õnnelikkus, pühitsuse tase ja kasutuskõlbulikkus. Iga-aastane edasiminek ületab eelmise aasta oma.
Inimesed, kes viivitavad Jumala otsimisega senikaua, kuni nende elukaar on peaaegu lõpule jõudnud, kaotavad elu täis puhast, ülevat õnne – õnne, mida ei saavutata iialgi siinse elu pakutavaid naudinguid taga ajades. Inimesed, kes on juba kaua Jumalaga tuttavad olnud on valmis liituma Jumala perekonnaga. EGW “Elu tänasel päeval”
Igavene tõde
Tõde, nagu see on Jeesuses, saab kogeda, kuid mitte iial seletada. Selle kõrgus ja laius ja sügavus ületab meie mõistuse. Võime pingutada oma kujutlusvõimet viimase piirini ja isegi siis näeme ainult virvendust selle armastuse piirjoontest, mis on seletamatu ja kõrge nagu taevas, kuid mis ometi kummardus maani, et panna kõigile inimestele Jumala kuju pitser.
Ometi võime näha nii palju, kui suudame, jumalikku kaastunnet. See avaldub alandlikule, kahetsevale hingele. Me mõistame Jumala kaastunnet sama palju, kui mõistame Tema ohvrit meie eest. Kui me uurime alandliku südamega Jumala Sõna, siis avaneb meie ees lunastuse ülim mõte. Kui me seda vaatleme, suureneb valgus, ja kui me püüame seda mõista, muutub see aina kõrgemaks ja sügavamaks. EGW “Kristuse tähendamissõnad”








