Rajalt kõrvalekaldumata
Kui heldekäeline oli And, mille Jumal inimkonnale andis. Ta armastas maailma niivõrd, et andis ainusündinud Poja, “et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu”. (Jh 3:16) Issand Jeesus andis oma elu maailma eest, et inimesel võiks olla täiuslik eeskuju. Ta jättis maha oma kuningliku rüü ja krooni ning tuli inimesena maa peale. Teda kiusati kõigis asjus nii, nagu inimest kiusatakse, kuid Ta ei astunud kordagi kõrvale rajalt, mille Ta oli valinud. Teda hoidis Jumala vägi, Teda toetas See, kes tahab olla abiks kõigile, kes Teda armastavad ja Tema käske peavad. EGW “Pilk ülespoole”
“Õnnis on igaüks, kes kardab Issandat, kes käib tema teedel.” (Ps 128:1)
Õigust vastu võttes
Jeesus avas inimestele Jumala halastuse; kuid halastus ei kõrvalda õiglust. Käsk kõneleb Jumala iseloomuomadustest ja sellest pole võimalik kõrvaldada ainsatki tähekest selleks, et kohandada seda inimese pattulangemisega. Jumal ei muutnud oma käsku, vaid ohverdas end Kristuses, et inimest lunastada. “Jumal oli Kristuses ja lepitas maailma iseenesega.” ( 2Kr 5:19)
Käsk nõuab õiglust – õiglast elu ja täiuslikku iseloomu, kuid seda inimesel ei ole. Ta ei suuda täita Jumala püha käsu nõudeid. Kristus tuli maailma inimesena, elas püha elu ja arendas välja täiusliku iseloomu. Neid pakub Ta vaba annina kõigile, kes tahavad Teda vastu võtta. Jumal arvestab sellise inimese elu asemele Kristuse elu. Nii saab inimene Jumala halastuse tõttu andeks senitehtud patud. Kuid veel enam – Kristus varustab inimlapse Jumala iseloomujoontega. Ta kujundab inimese iseloomu jumaliku iseloomu sarnaseks, vaimuliku jõu ja ilu kantsiks. Nii täitub Kristusesse uskuva inimese elus käsu õigus.
EGW “Ajastute igatsus”
Uueks loodud Jumala näo järgi
“Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.” (2Kr 5:17)
Mõni inimene ei tea oma pöördumise täpset aega ega kohta, samuti mitte kõiki etappe pöördumise protsessis, kuid see pole mingiks tõendiks tema pöördumatuse kohta. Kristus ütles Nikodeemosele: “Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.” (Jh 3:8) Nagu tuul, mis on nähtamatu, kuid mille toime on siiski selgesti näha ja tunda, on Jumala Vaimu toimimine inimsüdamele. Uuestisünnitav jõud, mida ei näe ükski inimsilm, sünnitab hinges uue elu, loob uue loomuse Jumala näo järgi.
Kuigi Vaimu töö on hääletu ja nähtamatu, on selle tulemus nähtav. Kui Jumala Vaim on uuendanud südame, siis tunnistab sellest elu. Kuigi me ei saa oma südant muuta ega viia end Jumalaga kooskõlla; kuigi me ei tohi üldse loota endale ega oma headele tegudele, näitab meie elu siiski, kas meis elab Jumala arm. Muutus on nähtav iseloomus, harjumustes ja taotlustes. Ilmneb selge ja terav kontrast: millised olid need enne ja millised on nüüd. Iseloomu ei ilmuta juhuslikud head või halvad teod, vaid harjumuspäraste sõnade ja tegude suund. EGW “Tee Kristuse juurde”
Hinnaline and
Meile antud elu kaudu avaldub Jumala armastus. See on and, mille Jumal on meie hoolde usaldanud. Kui vaadata seda Jumala Poja pühas valguses, näeme, et see on väga hinnaline and.
See and väljendab meie kuuluvust Jumalale. Kuulume kahekordselt Talle – esimest korda saime Tema omaks loomisel, teist korda siis, kui Kristus meid ristil lunastas. Me ammutame oma elujõudu Jumalalt. Tema on Looja ja kõige elava Autor. Temalt saame ka igavese elu, mida Ta tahaks anda kõigile enda näo järgi loodud olevustele. EGW “Usk, millest ma elan”
Õige patukahetsus
Eneseõigustamise vaim on pärit valede isalt ja seda on ilmutanud kõik Aadama pojad ja tütred. Selliseid tunnistusi pole inspireerinud jumalik Vaim ja need pole Jumalale vastuvõetavad. Õige patukahetsus juhib inimest ise oma süüd kandma ja seda pettuse ning silmakirjalikkuseta tunnistama. Nagu vaene tölner, julgemata silmigi taeva poole tõsta, hüüab ta: “Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!”
Need, kes selliselt oma süüd tunnistavad, mõistetakse õigeks, Jeesus esitab oma vere, mille ta on valanud, kahetseva hinge kaitseks. Kõik Jumala Sõnas esinevad õige meeleparanduse ja alandumise näited ilmutavad sellist ülestunnistamise vaimu, milles pole patu vabandamist ega püüet ennast õigustada. EGW “Tee Kristuse juurde”
Usk, mis päästab
Usk, mis toob pääste, ei ole juhuslik usk. See pole ka ainult mõistuslik nõustumine. See on uskumine, mis on juurdunud südames; mis võtab Kristuse vastu oma isiklikuks Päästjaks ja mis kinnitab, et Kristus võib päästa ka kõige halvemad, kes tulevad Jumala juurde Tema kaudu. Kui keegi usub, et Jeesus päästab küll teisi, kuid ei päästa teda, pole tegemist eheda usuga; kuid kui inimene haarab kinni Kristusest kui ainsast päästelootusest, ilmneb tõeline usk. Selline usk paneb selle omaniku kõigest hingest kiinduma Kristusesse. Sellise inimese mõistus on Püha Vaimu kontrolli all ning tema iseloom kujundatakse ümber jumaliku iseloomu sarnaseks. Tema usk pole surnud usk, vaid usk, mis tegutseb armastuse kaudu, juhib teda vaatlema Kristuse ilu ning muudab iseloomu jumaliku iseloomu sarnaseks.
Kogu see töö on algusest lõpuni Issandast. Hukkuv patune võib öelda: “Ma olen kadunud patune, kuid Kristus tuli otsima ja päästma, mis oli kadunud. Ta ütleb: “Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid.” (Mk 2:17) Ma olen patune ja Tema suri Kolgata ristil, et päästa mind. Hetkekski enam ei pea ma olema päästmata. Ta suri ja tõusis jälle üles minu õigeksmõistmiseks ning Ta päästab mu nüüd. Ma võtan vastu andestuse, mille Ta on tõotanud.” EGW “Tõeline uussünd”