Püha Vaim peab tegema südames oma töö; kui see on tehtud, siis ei voola enam kibedad pisarad, vaid täitub tõotus: “Vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks”. (Jh 4:14)

Sa saad seisma jääda ainult Jumalas. Kui süda on Jumalaga lepitatud, ilmneb see kaaskristlastega suhtlemises. On näha, et hingetemplis elab Kristus. EGW “Pilk ülespoole”

Kui jüngrid pärast Kristuse taevaminekut kogunesid, saatsid nad agaralt oma palveid Isa ette Jeesuse nimel. Pühalikus aukartuses kummardusid nad palvesse, korrates tõotust: “Mida te iganes palute Isalt, seda ta annab teile minu nimel. Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik!” (Jh 16:23, 24) Nad sirutasid oma usukäed ikka kõrgemale ja kõrgemale võimsa põhjendusega: “Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest.” (Rm 8:34) Nelipühi tõi nende juurde Lohutaja, kelle kohta Kristus oli öelnud, et ta “on teie sees”. (Jh 14:17)

Nüüdsest pidi Kristus Püha Vaimu läbi alaliselt oma laste südames elama. Nende ühendus temaga oli nüüd veel lähedasem kui siis, mil ta isiklikult nende keskel oli. Neis elava Kristuse valgus, armastus ja jõud kiirgas neist, nii et inimesed seda nähes “panid… seda imeks. Nad tundsid ära, et need mehed olid olnud Jeesuse kaaslased.” (Ap 4:13) EGW “Tee Kristuse juurde”

Paljudele meeldivad kaunid maalid ning nad on valmis kummardama talenti, mis suudab luua ilusa joonistuse, aga kust said need, kes pühendasid oma elu sellele tööle, oma kavandid? Kust saavad kunstnikud idee, mida lõuendile panna? Looduse kaunist vaatepildist, loodusest, üksnes loodusest. Inimesed pühendavad kogu oma olemuse jõu ja kiindumused eelistustele selles suunas. Paljud ei pööra enam tähelepanu sellele, kui kaunis ja suurepärane on loodus, mille Looja on nende rõõmuks loonud, ja pühendavad kõik oma olemuse võimed kunsti täiustamisele. Ometi on kõik need asjad ainult looduse ebatäiuslik koopia. Kunst ei suuda ealeski saavutada looduses nähtavat täiust.

Unustatakse kõigi looduse ilusate asjade Looja. Olen näinud paljusid, kes satuvad vaimustusse päikeseloojangu pildist, samas kui neil võiks olla eesõigus näha peaaegu aasta igal õhtul tegelikku ja suurepärast loojangut. Nad võivad näha kauneid värvitoone, mille looduse nähtamatu Meisterkunstnik on jumaliku osavusega maalinud võrratuteks vaatepiltideks taeva muutlikul lõuendil, ja ometi pöörduvad nad taevase päritoluga pildist hoolimatult ära maalikunsti poole, mida on teinud ebatäiuslikud sõrmed, ning peaaegu langevad maha ja kummardavad neid. Mis on selle põhjus? Vaenlane püüab peaaegu kogu aeg pöörata tähelepanu Jumalalt kõrvale. EGW “Tunnistused kogudusele” II