Ühenduses Jumala ja üksteisega
Osadus Jumalaga on hinge elu. See pole midagi sellist, mida me ei suuda tõlgendada, ega midagi sellist, mida võiksime ümbritseda kaunite sõnadega, kuid mis ei anna meile tõelist kogemust, et meie sõnadel oleks tõeline väärtus. Osadus Jumalaga annab igapäevase kogemuse, mis teeb tõepoolest meie rõõmu täielikuks.
Need, kel on Kristusega niisugune ühendus, kuulutavad seda vaimus, sõnas ja teos. Kuulutamine on tähtsuseta, kui sõnades ja tegudes ei ilmne hea vili. Üksmeel ja osadus üksteise ja Kristusega – see on vili, mida kannab elava viinapuu iga oks. Puhastatud, uuestisündinud hingel on selge ja arusaadav tunnistus.
Vaimulikus mõttes tähendab Jumala tundmine olla Temaga üks südames ja mõtteviisis, omada kogemuslikku teadmist, pidada aupaklikku osadust Tema kui Lunastajaga. See osadus saab püsida üksnes siira kuulekuse abil. EGW “Pilk ülespoole”
Eeskuju palvetamisel
Mitte kellegi elu ei olnud nii tegevusrohke ja vastutusrikas kui oli Jeesuse elu. Ometi võttis Ta sageli aega palveks! Tema lävimine Isaga oli pidev. Ikka ja jälle leiame Tema maise elu kirjeldusest sõnad: “Aga neil päevil sündis, et Jeesus läks mäele palvetama ja veetis kogu öö Jumalat paludes.” “Ja vara hommikul enne valget tõusis Jeesus üles, väljus ning läks tühja paika ja palvetas seal.” (Lk 6:12; Mk 1:35)
Pühendanud kogu päeva teiste heaks, tundis Kristus vajadust eemalduda rahvasaginast. Ta tõmbus tagasi elu lakkamatust askeldusest ja tegelemisest abivajajatega ning otsis vaikust, et olla segamatus ühenduses Isaga. Olles inimene nagu meie, oli Ta täiesti sõltuv Jumalast. Varjatud palvepaigas ammutas Ta jumalikku jõudu, et kohata katsumusi ja kohustusi. Patuses maailmas talus Jeesus hingelisi heitlusi ja piinu. Ühendus Jumalaga vabastas Ta muredest, mis Teda rõhusid; siit leidis Ta lohutust ja rõõmu.
Kristuse kaudu jõudis inimkonna hädahüüd halastava Isani. Inimesena viibis Ta põlvedel Jumala trooni ees, kuni Tema inimlikkust kinnitas taevane jõud, mis ühendas inimlikkuse jumalikkusega. Jumalalt saadu andis Ta edasi maailmale. Tema kogemus peab korduma meie elus. EGW “Ajastute igatsus”
Olles kaetud õiguse rüüga
Kui me anname end Kristusele, ühineb süda Tema südamega, tahe sulandub Tema tahtesse, mõistus saab üheks Tema mõistusega ja mõtted on Tema kontrolli all – me elame Tema elu. Seda tähendabki Tema õiguse rüü kate.
Kui siis Issand vaatab meie peale, ei näe Ta viigilehtedest riiet ega patu alastust ja moonutust, vaid oma õiguse rüüd. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Jumaliku kuju taastamine
Austagem Jumalat sellega, et näitame kindlat usku ja vankumatut usaldust. Issand hoolitseb lillede eest. Ta annab neile ilu ja lõhna. Kas Ta ei anna palju enam meile rõõmsa loomuse lõhna? Kas Ta ei taasta meis jumalikku kuju?
Uskugem siis Temasse. Pangem end kohe, just praegu valmis, et Ta saaks meile oma Püha Vaimu anda. Päästja rõõm, mis täidab südant, annab rahu ja kindlustunde, mistõttu saame öelda: “Ma tean, et mu Lunastaja elab.” (Ii 19:25) EGW “Te saate väe”
Isa tahet täites
See nõndanimetatud usk Kristusesse, mis väidab vabastavat inimesed kohustusest kuulata Jumala sõna, ei ole usk, vaid kujutlus. “Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu.” “Nõnda on ka usuga: kui sel ei ole tegusid, siis on see iseenesest surnud.” ( Ef 2:8; Jk 2:17) Enne maa peale tulemist ütles Jeesus enese kohta:
Vahetult enne taevasse tagasiminekut väitis Ta: “Mina olen pidanud oma Isa käske ja jään tema armastusse.” Pühakiri ütleb: “Ja sellest me tunneme ära, et oleme teda mõistnud, kui me peame tema käske. Kes ütleb enese püsivat temas, see on ka ise kohustatud käima nõnda, nagu tema on käinud.” “Sest ka Kristus kannatas teie eest, jättes teile eeskuju, et te käiksite tema jälgedes.” (Jh 15:10; 1Jh 2:3.6; 1Pt 2:21) EGW “Tee Kristuse juurde”