Lase Vaimul süda puhastada
Issand puhastab südant samamoodi nagu meie tuulutame tuba. Me ei sulge uksi ja aknaid ega viska sisse mingit puhastavat ainet; me avame uksed ja lööme aknad pärani ning laseme taeva puhastaval õhul sisse voolata. Issand ütleb: “Kes teeb tõtt, see tuleb valguse juurde.” (Jh 3:21)
Impulsside ja tunnete aknad tuleb avada taeva poole ning isekuse ja ilmalikkuse tolm välja ajada. Jumala arm peab puhuma läbi mõistuse kambrite, kujutlusvõimel peavad olema mõtisklemiseks taevased teemad ja Jumala Vaim peab puhastama ning elustama iga olemuse osa. EGW “Te saate väe”
Mõeldes Kristusest
Oleks hea, kui me veedaksime igal päeval vaikse tunni Kristuse elu üle mõtisklemises. Me peaksime käsitlema seda punkt-punktilt ning elama oma kujutlusis läbi iga etapi, eriti viimased. Kui me niiviisi mõtleme meie eest toodud suurele ohvrile, muutub meie usk Temasse kindlamaks, armastus elavamaks ning me täitume rohkem Tema Vaimuga. Kui tahame kord pääseda, peame me õppima meeleparandust ja alandumist risti jalamil.
Seltsides teistega, võime me olla kaaslastele õnnistuseks. Kui oleme Kristuse omad, keskenduvad meie kõige armsamad mõtted Temale. Räägime meelsasti Temast, ja siis kui me jutustame teistele Tema armastusest, pehmendab jumalik mõjujõud meie endi südant. Vaadeldes Kristuse iseloomu ilu, “muutume me samasuguseks kujuks aust ausse”. (2Kr 3:18) EGW “Ajastute igatsus”
Ristilöödud Kristus
Kristuse rist on lunastatute uurimisaineks ja lauluks läbi kogu igaviku. Austatud Kristuses näevad nad ristilöödud Kristust. Päästetud ei unusta kunagi seda, et Tema, kelle vägi lõi ja hoidis ülal loendamatud maailmad ääretus ilmaruumis, Jumalast Armastatu, taeva Majesteet – Tema, keda keerubid ja hiilgavad seeravid vaimustatult austasid – alandus selleks, et tõsta üles langenud inimene; et Ta kandis patu süüd ja häbi ning et Ta läks nii kaugele, et Isa varjas Tema eest oma palge, kui kadunud maailma hädad murdsid Ta südame ja kustutasid Tema elu Kolgata ristil.
Tõsiasi, et kõigi maailmade Looja, kõigi inimeste kohtunik, pani kõrvale oma au ja alandas ennast armastusest inimeste vastu, äratab pidevalt universumi imetlust ja austust. Kui päästetud kord vaatavad oma Lunastajale ja näevad Isa igavest au Tema näol; kui nad silmitsevad Tema trooni, mis kestab igavesti, ja teavad, et Tema kuningriigil ei ole lõppu, siis alustavad nad taas vaimustatult laulu: “Väärt, väärt on Tall, kes oli tapetud ja on lunastanud meid Jumalale oma kalli verega!” (Ilm 5:12) EGW “Suur võitlus”
Ohvrit väärtustades
Kas täielik alistumine Kristusele tundub sulle liiga suure ohvrina? Esita endale küsimus: “Mida on Kristus minu eest andnud?” Jumala Poeg andis kõik – elu, armastuse, kannatuse – meie lunastamiseks. Kas meie, kes me ei vääri nii suurt armastust, keeldume andmast talle oma südant? Igal eluhetkel oleme osa saanud tema armu õnnistustest ja just sellepärast ei taipa me teadmatuse ja õnnetuse sügavust, millest meid on päästetud. Kas me võime vaadata temale, keda meie patud on läbi pistnud, ja siiski olla tema armastuse ja ohvri suhtes hoolimatud? Kas me võime, mõeldes au Issanda lõputule alandumisele, nuriseda, et saame igavesse ellu minna vaid läbi võitluse ja enesesalgamise? EGW “Tee Kristuse juurde”
Aita ligimest
Ma lugesin kord lugu mehest, kes külmal talvepäeval läbi sügavate hangede rännates külmast kangeks muutus; külm tungis peaaegu tajumatult temani ja külmutas ta elujõu. See mees oli peaaegu surnuks külmunud ning oli valmis võitluses elu eest alla andma, kui ta äkitselt kuulis kellegi kaasränduri oigeid, kes oli ka külmast hukkumas. Temas tärkas kaastunne ning ta otsustas oma kaaslase päästa. Ta hõõrus selle õnnetu mehe jääkülmi jäsemeid ning peale küllaltki suurt pingutust õnnestus tal too jalule tõsta. Kuna aga kannatanu ei suutnud seista, siis kandis see mees ta läbi nende hangede, millest ta oli arvanud, et ei suuda kuidagi üksinda läbi minna.
Kui ta oma kaaslase kindlasse kohta oli kandnud, jõudis talle pärale tõde, et teist päästes, oli ta ka iseenda päästnud. Tema siirad pingutused teise päästmiseks olid kiirendanud vere ringvoolu ta külmunud veresoontes ning tervistav soe hoovus jõudis ka keha kaugematesse osadesse.
Usklikele tuleb pidevalt õpetuste ja näidete abil meelde tuletada seda õppetundi, et teisi aidates saame me ise abi – nii annavad nende kristlikud kogemused parimaid tulemusi. Las need, kes on masendunud, kes arvavad, et tee igavesse ellu on katsumusterikas, raske, minna välja tööle teisi aitama. Sellised pingutused, kui nad on ühendatud palvetega jumaliku valguse saamiseks, panevad nende südamed Jumala armu mõjul kiiremini tuksuma ja nende armastus hakkab särama suurema jumaliku tulisusega. Kogu nende kristlik elu muutub siis tõelisemaks, siiramaks ja palverikkamaks. EGW “Elu tänasel päeval”
