Me peame kogunema risti ümber. Ristilöödud Kristus peaks olema meie mõtiskluste ja vestluste teemaks, meie rõõmsaimate tunnete allikaks. Me peaksime meeles pidama iga Jumalalt saadud õnnistust. Kui tajume tema suurt armastust, peaksime olema tahtlikud usaldama kõik nendesse kätesse, mis olid meie eest risti külge naelutatud.

Hing võib kiituse tiivul tõusta taevale lähemale. Jumalat teenitakse taevases õukonnas laulu ja muusikaga ning kui me väljendame oma tänulikkust, sarnaneb meie teenistus enam taevaste hulkade teenistusele. “Kes toob ohvriks tänu, see annab mulle au.” Mingem oma Looja ette aukartliku rõõmuga, milles on “tänulaulu ja pillihäält”. (Ps 50:32, Js 51:3) EGW “Tee Kristuse juurde”

Ükski patukahetsus ei ole ehtne, kui see ei too kaasa uuendust. Kristuse õigus pole kate, mille alla peita ülestunnistamata ja mahajätmata patte; Kristuse õigus on elu põhimõte, mis muudab iseloomu ja kontrollib käitumist. Pühadus tähendab Jumalale tingimusteta allumist – täielikku südame ja elu alistamist taevastele põhimõtetele. EGW “Ajastute igatsus”

Jumala seadus on Tema iseloomu koopia. Kes väidavad, et järgivad seda seadust, kuid ei näita, et armastavad Jumalat südame, mõistuse ja jõuga, kes ei pühenda end täielikult Tema teenistusse, kes ei pea ei esimest nelja käsku, mis rõhutavad ülimat armastust Jumala vastu, ega ka viimast kuut käsku, mis käsivad omakasupüüdmatult armastada üksteist – need ei ole sõnakuulelikud lapsed.

Tõeline armastus Jumala vastu avaldab end alati. Seda ei saa varjata. Need, kes peavad Jumala käske tões, ilmutavad samasugust armastust nagu ilmutas Kristus oma Isa ja kaasinimeste vastu. See, kelle südames elab Kristus, näitab Kristust oma iseloomu ja tegudega usukaaslaste suhtes ja nende suhtes, keda on vaja tõetundmisele tuua. Ta näitab alati heade tegudega oma usu vilja, ilmutades Kristust armastavate sõnade ja halastustegudega. EGW “Pilk ülespoole”

Looja kätest tulnud Maa oli imekaunis. Selle pinda liigestasid mäed, kingud ja tasandikud ning kristalsed jõed ja järved. Kõikjal õilmitsesid ilupõõsad ja kirendasid lilleaasad. Meie metsapuudest palju majesteetlikumad puud sirutasid oma kroone kõrgustesse. Õhk oli puhas ja kosutav. Kogu loodus oli kaunim kui kõige uhkema palee iluaed.

Pärast seda, kui oli loodud maa seda asustava rikkaliku looma- ja taimeriigiga, valmistas Looja oma loomistöö krooni – inimese – kelle jaoks Ta kauni maa oli teinud. Inimene sai kõige selle valitsejaks, mida ta silm nägi, sest Jumal ütles: “Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks, et nad valitseksid … kogu maa üle… Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi.” (1Ms 1:26.27) Siin on selgesti esitatud inimkonna päritolu. Jumala poolt öeldu on nii selgesõnaline, et see ei anna alust ekslikeks järeldusteks. Jumal lõi inimese enda sarnaseks. Siin pole midagi müstilist ja öeldu ei jäta põhjust oletada, et inimene on arenenud järk-järgult taime- ja loomariigi madalamatest vormidest kõrgemale. Niisugune õpetus madaldab Looja töö inimese piiratud ettekujutuseni. Inimesed ihaldavad nii kirglikult Jumalat universumi valitseja kohalt kõrvaldada, et nad on valmis madaldama inimest ja röövima talt väärika päritolu. Jumal pani liikuma taevakehad maailmaruumis ja andis põllulilledele kaunid värvitoonid. Tema täitis taevad ja maa oma võimsa väe imedega. Ta soovis oma aulise loomistöö kroonida ning anda kaunile maale valitseja; Ta lõi olevuse, kes Looja kätetöö vääriline. Inimkonna sugupuu viib tagasi suure Loojani, mitte bakterite, molluskite ja neljajalgsete arenemisahelani. Ehkki mullast valmistatuna, oli Aadam siiski “Jumala poeg”. EGW “Patriarhid ja prohvetid”