Sõltudes Jumalast
Millal iganes inimene midagi saavutab, olgu kas vaimulikes või ajalikes asjades, peab ta meeles pidama, et ta suudab seda koostöös oma Loojaga. Hädavajalik on mõista meie sõltuvust Jumalast. Liiga palju usutakse inimesse, liiga palju loodetakse inimeste leiutistele. Liiga vähe usaldatakse väge, mida Jumal on valmis jagama. “Me oleme Jumala kaastöölised.” (1Kr 3:9)
Mõõtmatult tühine on see osa, mida inimlik jõud saavutab, aga kui see on ühendatud Kristuse jumalikkusega, suudab inimene kõik selle jõuga, mida Kristus jagab. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Tundes tõde
Tõde tuleb südamega vastu võtta; see nõuab tahte alistamist. Kui tõde oleks võimalik tunnustada ainult mõistusega, ei takistaks uhkus seda tegemast. Kuid tõde saab vastu võtta ainult annina ning selle tingimuseks on loobumine igast patust, milles Jumala Vaim märku annab. Ükskõik kui suured võiksid olla inimese eelised tõde tunda, pole neist kasu, kui süda ei ole avatud ning ei loobuta kõigist harjumustest ja kommetest, mis käivad vastu tõe põhimõtetele. Neile, kes anduvad Jumalale siira sooviga tunda ja täita Tema tahet, avaneb tõde Jumala väena õnnistuseks. Nad oskavad teha vahet inimeste vahel, kes kõnelevad Jumala nimel ja kes vaid enda nimel. Variserid ei allutanud oma tahet Jumala tahtele. Nad ei tahtnud tunda tõde, vaid tahtsid leida vabandusi, kuidas tõest mööda hiilida. Kristus näitas, et sellepärast ei mõistnud nad Tema õpetusi. Seejärel nimetas Ta tunnuse, mille abil eristada õiget õpetajat petisest:
Isekas meelsus rõhutab ennast. Kristus taotles Jumala au. Ta rääkis Jumala sõnu. See tunnistas Temast kui tõeõpetajast. EGW “Ajastute igatsus”
Risti saladus
Risti saladus seletab kõik teised saladused. Valguses, mis voolab Kolgatalt, paistab Jumala iseloom, mis täitis meid hirmu ja aukartusega, kauni ja kütkestavana. Arm, õrnus ja vanemlik armastus segunevad pühaduse, õigluse ja väega. Jumala üleva trooni majesteetlikkust vaadeldes näeme me Tema iseloomu meeldivust ja mõistame nii nagu ei kunagi varem nime “Meie Isa” tähendust.
Igavikus mõistetakse, et Tema, kel on piiritu tarkus, ei saanud meie päästmiseks välja mõelda mingit teist teed, kui et ohverdada oma Poeg. Tasuks selle ohvri eest on Jeesusel rõõm asustada Maa lunastatud pühadega, õnnelike surematute inimestega. Päästja võitlus pimeduse jõududega on toonud lunastatutele rõõmu, mis austab Jumalat läbi igaviku. Nii suur on Jumala silmis inimhinge väärtus, et Isa on rahul makstud hinnaga. Ja Kristus ise, vaadeldes oma suure ohvri vilju, on rahuldatud. EGW “Suur võitlus”
Looduse õpperaamat
Issand Jeesus avab mõistusele looduse suurepärase õpperaamatu tõelise mõttetarkuse. Meil on vaja töölisi, kes ammutaksid mõistusele avarust, uurides raamatut, mille Jumal on meile oma loodu kaudu andnud. Inglid teevad koostööd nendega, kes kuulutavad looduses esitatud tõdesid. Need asjad ei ole Jumal, kuid need on Jumala kätetöö näidised. EGW “Pilk ülespoole”
Hinnaline and
Meile antud elu kaudu avaldub Jumala armastus. See on and, mille Jumal on meie hoolde usaldanud. Kui vaadata seda Jumala Poja pühas valguses, näeme, et see on väga hinnaline and.
See and väljendab meie kuuluvust Jumalale. Kuulume kahekordselt Talle – esimest korda saime Tema omaks loomisel, teist korda siis, kui Kristus meid ristil lunastas. Me ammutame oma elujõudu Jumalalt. Tema on Looja ja kõige elava Autor. Temalt saame ka igavese elu, mida Ta tahaks anda kõigile enda näo järgi loodud olevustele. EGW “Usk, millest ma elan”
Õige patukahetsus
Eneseõigustamise vaim on pärit valede isalt ja seda on ilmutanud kõik Aadama pojad ja tütred. Selliseid tunnistusi pole inspireerinud jumalik Vaim ja need pole Jumalale vastuvõetavad. Õige patukahetsus juhib inimest ise oma süüd kandma ja seda pettuse ning silmakirjalikkuseta tunnistama. Nagu vaene tölner, julgemata silmigi taeva poole tõsta, hüüab ta: “Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!”
Need, kes selliselt oma süüd tunnistavad, mõistetakse õigeks, Jeesus esitab oma vere, mille ta on valanud, kahetseva hinge kaitseks. Kõik Jumala Sõnas esinevad õige meeleparanduse ja alandumise näited ilmutavad sellist ülestunnistamise vaimu, milles pole patu vabandamist ega püüet ennast õigustada. EGW “Tee Kristuse juurde”
Usk, mis päästab
Usk, mis toob pääste, ei ole juhuslik usk. See pole ka ainult mõistuslik nõustumine. See on uskumine, mis on juurdunud südames; mis võtab Kristuse vastu oma isiklikuks Päästjaks ja mis kinnitab, et Kristus võib päästa ka kõige halvemad, kes tulevad Jumala juurde Tema kaudu. Kui keegi usub, et Jeesus päästab küll teisi, kuid ei päästa teda, pole tegemist eheda usuga; kuid kui inimene haarab kinni Kristusest kui ainsast päästelootusest, ilmneb tõeline usk. Selline usk paneb selle omaniku kõigest hingest kiinduma Kristusesse. Sellise inimese mõistus on Püha Vaimu kontrolli all ning tema iseloom kujundatakse ümber jumaliku iseloomu sarnaseks. Tema usk pole surnud usk, vaid usk, mis tegutseb armastuse kaudu, juhib teda vaatlema Kristuse ilu ning muudab iseloomu jumaliku iseloomu sarnaseks.
Kogu see töö on algusest lõpuni Issandast. Hukkuv patune võib öelda: “Ma olen kadunud patune, kuid Kristus tuli otsima ja päästma, mis oli kadunud. Ta ütleb: “Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid.” (Mk 2:17) Ma olen patune ja Tema suri Kolgata ristil, et päästa mind. Hetkekski enam ei pea ma olema päästmata. Ta suri ja tõusis jälle üles minu õigeksmõistmiseks ning Ta päästab mu nüüd. Ma võtan vastu andestuse, mille Ta on tõotanud.” EGW “Tõeline uussünd”
