Inimese Poeg
Selleks, et veenda meid Tema kõigutamatus rahutahtes, lubas Jumal oma ainsal Pojal saada inimperekonna liikmeks ning säilitada igaveseks oma inimolemus. See on tõend sellest, et Jumal täidab oma sõna.
“Sest meile sünnib laps, meile antakse Poeg, kelle õlgadel on valitsus.” Jumal võttis oma Poja isikus vastu inimolemuse ja viis selle üles taevasse. “Inimese Poeg” istub universumi troonil. “Inimese Poja” nimi on “Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst.” (Js 9:5) MINA OLEN on Vahemees Jumala ja inimkonna vahel, on üks mõlemaga. Tema, kes on “püha, veatu, laitmatu, eraldatud patust”, ei häbene nimetada meid “vendadeks”. (Hb 7:26; 2:11) Kristuses ühineb maine ja taevane perekond. Austatud Kristus on meie vend. Taevas on põimunud ühte inimkonnaga ja inimkond võib puhata Igavese Armastuse rüpes. EGW “Ajastute igatsus”
Hüved Jumalalt
Jumal on andnud sulle sinu talendid. Ta on valinud sind täitma kohustusi, mitte sellepärast, et sul on põhjalik haridus, mitte sellepärast, et sa oled osav kõnemees või geniaalse intellektiga; Ta valis sind sellepärast, et sa käid Tema armu läbi alandlikult koos Jumalaga ja ilmutad ustavust kõige vähemas.
Jeesus annab oma hüvesid oma teenijatele igal ajastul. Põlvkond põlvkonna järele on kogunenud pärilik vara, talendid on kasutades tublisti kasvanud ning need on meile pärandatud. EGW “Pilk ülespoole”
Salajases palvepaigas
Mitte kunagi ei tohiks Piiblit uurida ilma palveta. Enne kui avame selle leheküljed, peaksime paluma Püha Vaimu valgustust, ja see antakse meile. Kui Naatanael tuli Jeesuse juurde, hüüatas Jeesus: “Ennäe, tõeline iisraeli mees, kelles ei ole valet!” Naatanael küsis temalt: “Kust sa mind tunned!” Jeesus vastas: “Ma nägin sind viigipuu all, enne kui Filippus sind hüüdis.” (Jh 1:47, 48)
Jeesus näeb ka meid salajases palvepaigas, kui palume temalt valgust mõistmaks, mis on tõde. Inglid valgusemaalt on nendega, kes alandliku südamega otsivad jumalikku juhtimist. EGW “Tee Kristuse juurde”
Ära kunagi kaota lootust
Jumala lapsed ei ole jäetud üksi ega kaitseta. Palve paneb liikuma Kõikvõimsa käsivarre. Palve kaudu nad “vallutasid kuningriike, mõistsid kohut, said kätte tõotusi, sulgesid lõvide suud, kustutasid tule väe” – peaksime teadma, mida see tähendab, kui kuuleme usu nimel surnud märtritest -, “tõrjusid tagasi võõraste vaenuleere.” (Hb 11:33, 34) Kui me anname oma elu Tema teenistusse, siis ei saa me kunagi sattuda olukorda, milleks Jumal valmis ei ole.
Ükskõik missugune on meie olukord, meil on Teejuht, kes näitab teed; missugune ka ei oleks meie kimbatus, meil on kindel Nõuandja; ükskõik missugune ei oleks meie kurvastus, kaotus või üksindus, meil on kaastundlik Sõber. Kui me oma teadmatuses eksime, ei jäta Kristus meid maha. Me kuuleme Tema häält, mis selgelt ja arusaadavalt ütleb: “Mina olen tee ja tõde ja elu.” (Jh 14:6) EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Meie ainus Päästja
Kristus on sinu eest võitnud. Ta on ainus, kes saab olla pädev Päästja. Tal on taevane tarkus, suutlikkus ja vägi. Tema võib seista maailma ees imelise Nõuandja, vägeva Jumala, Igavese Isa ja Rahuvürstina. EGW “Pilk ülespoole”
Olenemata olukorrast
Inimene, kes südamest toetub Jumalale, jääb kõige suurema tuleproovi hetkel samasuguseks nagu ta on heaolu ajal, mil talle paistab Jumala ja inimeste soosingu valgus. Usk sirutub nähtamatu poole ja haarab kinni igavestest väärtustest.
Taevas on väga lähedal neile, kes kannatavad õiguse pärast. Kristus tunneb huvi samade asjade vastu kui tema ustav rahvaski. Ta osaleb pühade kannatustes. Kes iganes tõstab käe Tema äravalitute vastu, tõstab käe Tema vastu. Sama vägi, mis on lähedal vabastama kehalisest hädast või ahastusest, on lähedal, et päästa suuremast kurjast. See aitab Jumala sulasel säilitada meelepuhtus kõigis olukordades ning saavutada võit jumaliku armu läbi. EGW “Prohvetid ja kuningad”
Lunastaja eeskuju
Kui Jeesus oli maa peal, õpetas ta oma jüngreid palvetama. Ta suunas neid oma igapäevaseid vajadusi Jumalale esitama ja kõik mured tema hoolde jätma. Tema kinnitus, et nende palved kuulda võetakse, on kinnitus meilegi.
Jeesus ise, elades inimeste keskel, palvetas sageli. Meie Lunastaja samastas end inimestega nende vajadustes ja nõrkustes, sai anujaks, palujaks, kes otsis oma Isalt värskeid tugevusevarusid, et võiks minna uue jõuga vastu oma kohustustele ja katsumustele. Ta on meie eeskuju kõiges. Ta on vend meie nõrkustes, “kõiges kiusatud nagu meiegi”, kuid kuna ta oli patuta, siis tema loomus põrkus tagasi kurjast, ta talus patu maailmas hingevõitlust ja -piina. Tema inimlikkuse tõttu oli palve talle vältimatuks vajaduseks ja samas ka eesõiguseks. Ta leidis lohutust ja rõõmu ühendusest oma Isaga. Kui inimeste Päästja, Jumala Poeg, tundis vajadust palve järele, kui palju enam peaksid nõrgad patused surelikud tundma tulihingelise, püsiva palve paratamatust. EGW “Tee Kristuse juurde”