Meile pakutakse parimat
Oh et kõik, kes pole veel valinud Kristust, võiksid mõista, et Temal on neile pakkuda midagi kaugelt paremat kui see, mida nad ise taotlevad. Mõeldes ja tegutsedes vastupidiselt Jumala tahtele, teeb inimene oma elule suurimat kahju ja kurja. Tema poolt keelatud teedelt ei ole võimalik leida tõelist õnne, sest Tema teab, mis on meile parim ja Tema kavandab kõik oma loodolevuste heaks. Ülekohtutee viib viletsusse ja hukatusse, kuid tarkuse “teed on armsad teed ja kõik selle rajad on rahu”. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Vaadeldes Jumala au
“Sest nõnda ütleb kõrge ja üllas, kes igavesti elab ja kelle nimi on püha: Ma elan kõrges ja pühas paigas ja rõhutute ning vaimult alandlike juures, et turgutada alandlike vaimu ja elustada rõhutute südameid.” (Js 57: 15)
Mooses oli peidetud kaljulõhesse, kui ta vaatles Jumala au. Meie peitume lõhenenud Kaljusse, kus Kristus katab meid oma läbitorgatud käega, ning me kuuleme, mida ütleb Issand oma teenijatele. Jumal ilmutab ennast meile nii nagu Mooseselegi, näidates, et Ta on “halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu. (2Ms 34:6.7) EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Elu, mis kestab igavesti
Meie elutöö siin on ettevalmistus igaveseks eluks. Siin alustatud õppimine ei saa selles elus lõpetatud, see jätkub läbi igaviku – alati edenedes, mitte iialgi lõpule jõudes. Aina täielikumalt ilmneb Jumala tarkus ja armastus lunastusplaanis. Päästja jagab oma lapsi eluvee allikatele viies külluslikke teadmiste varusid. Päev-päevalt avanevad mõistuse ees uues ilus Jumala imelised teod, Tema väe tõendid universumi loomisel ja ülalhoidmisel.
Troonilt paistvas valguses kaovad saladused ning hing täitub hämmastusega, kui lihtsad on asjad, mida iial varem ei mõistetud.
“Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud.” (1Kr 13:12) EGW “Tervise teenistuses”
Kõik kuulub Jumalale
Ka usk on Jumala and. Usk on inimese mõistuse nõusolek Jumala sõnadega, mis seob südame Jumala teenimisega. Ja kellele kuulub inimese mõistus kui mitte Jumalale? Kelle oma on süda, kui mitte Jumala? Usu omamine tähendab anda Jumalale mõistus ja energia, mille oleme Temalt saanud, seega need, kel on usk, ei ole ise mingit au väärt. Need, kes usuvad nii tugevasti taevasesse Isasse, et nad suudavad usaldada Teda piiritu usaldusega, need, kes suudavad usu kaudu vaadata hauast kaugemale igavest reaalsust, peavad tunnistama oma Looja ees:
Ühelgi inimesel ei ole õigust nimetada iseennast enda omaks. Ja kellelgi ei ole midagi head, mida ta saaks enda omaks nimetada. Kõik inimesed ja kõik asjad on Issanda omand. Kõik, mille inimene taeva küllusest vastu võtab, kuulub ikkagi Issandale. EGW “Te saate väe”
Ühenduses Jumala ja üksteisega
Osadus Jumalaga on hinge elu. See pole midagi sellist, mida me ei suuda tõlgendada, ega midagi sellist, mida võiksime ümbritseda kaunite sõnadega, kuid mis ei anna meile tõelist kogemust, et meie sõnadel oleks tõeline väärtus. Osadus Jumalaga annab igapäevase kogemuse, mis teeb tõepoolest meie rõõmu täielikuks.
Need, kel on Kristusega niisugune ühendus, kuulutavad seda vaimus, sõnas ja teos. Kuulutamine on tähtsuseta, kui sõnades ja tegudes ei ilmne hea vili. Üksmeel ja osadus üksteise ja Kristusega – see on vili, mida kannab elava viinapuu iga oks. Puhastatud, uuestisündinud hingel on selge ja arusaadav tunnistus.
Vaimulikus mõttes tähendab Jumala tundmine olla Temaga üks südames ja mõtteviisis, omada kogemuslikku teadmist, pidada aupaklikku osadust Tema kui Lunastajaga. See osadus saab püsida üksnes siira kuulekuse abil. EGW “Pilk ülespoole”
Eeskuju palvetamisel
Mitte kellegi elu ei olnud nii tegevusrohke ja vastutusrikas kui oli Jeesuse elu. Ometi võttis Ta sageli aega palveks! Tema lävimine Isaga oli pidev. Ikka ja jälle leiame Tema maise elu kirjeldusest sõnad: “Aga neil päevil sündis, et Jeesus läks mäele palvetama ja veetis kogu öö Jumalat paludes.” “Ja vara hommikul enne valget tõusis Jeesus üles, väljus ning läks tühja paika ja palvetas seal.” (Lk 6:12; Mk 1:35)
Pühendanud kogu päeva teiste heaks, tundis Kristus vajadust eemalduda rahvasaginast. Ta tõmbus tagasi elu lakkamatust askeldusest ja tegelemisest abivajajatega ning otsis vaikust, et olla segamatus ühenduses Isaga. Olles inimene nagu meie, oli Ta täiesti sõltuv Jumalast. Varjatud palvepaigas ammutas Ta jumalikku jõudu, et kohata katsumusi ja kohustusi. Patuses maailmas talus Jeesus hingelisi heitlusi ja piinu. Ühendus Jumalaga vabastas Ta muredest, mis Teda rõhusid; siit leidis Ta lohutust ja rõõmu.
Kristuse kaudu jõudis inimkonna hädahüüd halastava Isani. Inimesena viibis Ta põlvedel Jumala trooni ees, kuni Tema inimlikkust kinnitas taevane jõud, mis ühendas inimlikkuse jumalikkusega. Jumalalt saadu andis Ta edasi maailmale. Tema kogemus peab korduma meie elus. EGW “Ajastute igatsus”