Nimi peopesas
Jeesus ei vabanda patte, vaid osutab patukahetsusele ja usule, ning tõstab andestust nõudes üles oma haavatud käed Isa ja pühade inglite ees, öeldes: “Ma tunnen neid nimepidi. Olen märkinud nad oma peopesadesse.” “Jumala meelepärased ohvrid on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal!” (Ps 51:19) Kristus katab ustava oma õigusega, et esitada kogudust oma Isale “austatuna, nii et tal ei oleks laiku ega kortsu ega muud sellesarnast.” (Ef 5:27) EGW “Suur võitlus”
Lähemale Jeesusele
Mida lähemal oleme Jeesusele, mida selgemini näeme Tema iseloomu puhtust, seda selgemini näeme ka patu äärmist patusust ning seda vähem soovime ülistada iseennast. Meie hing tunneb siis pidevat igatsust Jumala järele ja me tunnistame pidevalt, tõsiselt, südamest oma patte ning alandume südamest Tema ees. Meie kristliku elu igal sammul muutub meie meeleparandus sügavamaks. Me teame, et meie jõud seisneb ainult Kristuses ning me tunnistame koos apostliga: “Ma tean, et minus, see on minu lihas, ei ela head.” “Aga mulle ärgu juhtugu seda, et ma kiitleksin muust kui meie Issanda Jeesuse Kristuse ristist, kelle läbi maailm on minule risti löödud ja mina maailmale.” (Rm 7:18; Gl 6:14) EGW “Apostlite teod”
Püha Vaimu läbi Kristuses
Taim kasvab, võttes vastu seda, mida Jumal tema elu säilitamiseks annab. Taim sirutab juured sügavale mulla sisse. Ta imeb endasse päikesepaistet, kastet ja vihma. Ta võtab õhust eluks vajalikke aineid. Samamoodi peab kristlane kasvama koostöös jumalike mõjudega. Oma abitust tundes peame ära kasutama kõik võimalused, mis antakse meile täielikuma kogemuse saavutamiseks. Nii nagu taim juurdub mullas, nii peame meie ajama oma juured sügavale Kristusesse. Nii nagu taim võtab vastu päikesepaistet, kastet ja vihma, peame meie avama oma südame Pühale Vaimule.
Töö ei saa tehtud “väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Issand”. (Sk 4:6) Kui hoiame oma mõtted Kristusel, siis kosutab Ta meid “nagu vihm, otsekui kevadine vihm, mis niisutab maad”. (Ho 6:3) Ta paistab meile Õiguse Päikesena ja meil on “paranemine tema tiibade all”. (Ml 3:20) Siis me õitseme “nagu lilleke” ja “nagu viinapuu”. (Ho 14:6.8) Toetudes kogu aeg Kristusele kui meie isiklikule Päästjale, kasvame kõigis asjus Temasse, kes on meie pea. “Nii nagu te nüüd olete Kristuse Jeesuse võtnud vastu Issandaks, nõnda käige Temas, olles juurdunud ja ülesehitatud Temas ning kinnitatud usus, nõnda nagu teid on õpetatud.” (Kl 2:6.7) EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Elan usus
Kristus muudab südame. Ta on usu läbi sinu südames. Sa pead säilitama selle ühenduse Kristusega usu ja oma tahte temale allutamise kaudu. Niikaua kui sa seda teed, töötab ta sinus, et sa tahad ja tegutsed tema meele järgi. Nii võid sa öelda: “Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest.” (Gl 2:20) Jeesus ütles oma jüngritele: “Sest teie pole rääkijad, vaid teie Isa Vaim kõneleb teie kaudu.” (Mt 10:20) Niisiis, Kristuse töö sinus avaldub sama vaimu ja samasuguste heade tegude – õiguse ja sõnakuulmise tegude – läbi.
Nii ei ole meis enestes midagi, millega kiidelda. Meil pole mingit alust enesekiituseks. Meie lootuse ainus alus on meie teeneks loetud Kristuse õigus ja see, mida Kristuse Vaim meis ja meie läbi esile toob. EGW “Tee Kristuse juurde”
Üks Kristusega
Me ei teeni lunastust oma sõnakuulelikkusega, sest see on Jumala and, mis võetakse vastu usu läbi. Sõnakuulmine on usu vili. “Te teate, et tema on ilmunud patte ära kandma ning temas endas ei ole pattu. Ükski, kes püsib temas, ei tee pattu; ükski, kes teeb pattu, ei ole näinud ega mõistnud teda.” (1Jh 3:5.6) See on õige mõõdupuu. Kui me jääme Kristusesse ja meis valitseb Jumala armastus, siis on meie tunded, mõtted, sihid ja toimingud kooskõlas Jumala tahtega, nii nagu see on avaldatud tema pühas käsus. “Lapsed, ärgu keegi eksitagu teid! Kes teeb õigust, on õige, nii nagu tema on õige.” (1Jh 3:7) Õigust määratletakse Jumala püha käsu järgi, nagu see on väljendatud Siinail antud kümnes käsus. EGW “Tee Kristuse juurde”
Risti jalamil põlvitades
Kristuse surm tõestab Jumala suurt armastust inimese vastu. See on meie päästmise tagatis. Võtta kristlaselt ära rist tähendaks sama, mis kõrvaldada taevast päike. Rist toob meid lähemale Jumalale ning lepitab meid Temaga. Isaliku armastuse halastava kaastundega vaatab Jehoova kannatusele, mida talus Tema Poeg, et päästa inimkond igavesest surmast, ning Ta võtab vastu meid oma Armastatus.
Ilma Kolgata ristita ei saa inimesel olla ühendust Isaga. Ristist sõltuvad kõik meie lootused. Ristilt särab Õnnistegija armastuse valgus ning kui patune vaatab risti jalamilt üles Sellele, kes suri, et teda päästa, võib ta tunda täielikku rõõmu, kuna ta patud on andeks antud. Põlvitades usus risti jalamil, on ta saavutanud kõige kõrgema koha, mida inimene võib saavutada.
“Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud.” (Js 53:5) Risti kaudu saame teada, et taevane Isa armastab meid igavese lõpmatu armastusega. Kas võime siis imestada, et Paulus hüüatas: “Aga mulle ärgu juhtugu seda, et ma kiitleksin muust kui meie Issanda Jeesuse Kristuse ristist!” (Gl 6:14) Ka meie eesõigus on kiidelda ristist, ka meie eesõigus on anda end täielikult Temale, kes andis ennast meie eest. Siis, nägudel säramas Kolgatalt kiirgav valgus, võime minna välja, et ilmutada seda valgust neile, kes viibivad pimeduses. EGW “Apostlite teod”
