Lõpliku valiku teed sina
Jumal ei sunni inimest lahti ütlema uskmatusest. Inimese ette on asetatud valgus ja pimedus, tõde ja vale. Ta peab otsustama kumba vastu võtta. Inimesele on antud võime eristada õigust valest. Jumal ei soovi, et otsustus tuleks teha hetke mulje ajel. Otsustada tuleb tõendite põhjal, hoolika Pühakirja ühe teksti võrdlemise põhjal teisega.
Kes uurib Piiblit palves, sooviga tunda tõde ja sellele kuuletuda, mõistab kirjutatut. Ta hakkab Pühakirja mõistma, sest “kui keegi tahab teha Tema tahtmist, küll ta tunneb õpetusest ära, kas see on Jumalast.” (Jh 7:17) EGW “Ajastute igatsus”
Omakasupüüdmatult töötades
Kasvame armus ainult siis, kui teeme omakasupüüdmatult just seda tööd, mille Kristus on meile määranud – kui püüame oma võimete kohaselt olla abiks ja õnnistuseks neile, kes vajavad abi, mida meie saame neile anda. Jõud tuleb harjutamisest; tegutsemine on just samasugune elutingimus. Need, kes püüavad kristlikku elu säilitada vaid Jumala armust tulenevaid õnnistusi passiivselt vastu võttes, tegemata midagi Kristuse heaks, sarnanevad neile, kes ainult söövad ega tee tööd. Nagu füüsilises, nii ka vaimses maailmas johtub tegevusetusest mandumine ja laostumine. Inimene, kes keelduks kasutamast oma jäsemeid, kaotaks peagi jõu neid kasutada. Samuti kristlane, kes ei kasuta Jumalalt saadud võimeid, pole mitte ainult võimetu kasvama Kristuses, vaid ta kaotab ka selle jõu, mis tal enne oli. EGW “Tee Kristuse juurde”
Kõigekõrgema täiuses
Paulus kirjutab efeslastele soovist, et vennad võiksid mõista kristlase eesõiguse suurust. Kõige ilmekamas keeles avab ta neile imelise väe ja tarkuse, mida nad võivad omada Kõigekõrgema poegade ja tütardena. Nad võivad saada “tugevaks Tema Vaimu läbi seespidise inimese poolest”, olla “juurdunud ja rajatud armastusse”, “mõista ühes kõigi pühadega, mäherdune on armastuse laius ja pikkus ja kõrgus ja sügavus, ja ära tunda Kristuse armastuse, mis ületab kõik tunnetuse.” (Ef 3:16-19) Ent apostli palve jõuab eesõiguse kõrgpunkti siis, kui ta palvetab,
Siin ilmutatakse kõrgusi, milleni me võime jõuda usu kaudu oma taevase Isa tõotustesse, kui me täidame Tema nõudeid. Kristuse teenete läbi on meil ligipääs Kõigeväelise troonile. “Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas Tema meie kõikide eest, kuidas Ta ei peaks siis Temaga meile kõike muud annetama?” (Rm 8:32) Isa andis Pojale oma Vaimu piiramatult ja meiegi võime selle täiusest osa saada. Jeesus ütleb: “Kui nüüd teie, kes olete kurjad, märkate anda häid ande oma lastele, kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes Teda paluvad.” (Lk 11:13) EGW “Suur võitlus”
Hinnaline and
Meile antud elu kaudu avaldub Jumala armastus. See on and, mille Jumal on meie hoolde usaldanud. Kui vaadata seda Jumala Poja pühas valguses, näeme, et see on väga hinnaline and.
See and väljendab meie kuuluvust Jumalale. Kuulume kahekordselt Talle – esimest korda saime Tema omaks loomisel, teist korda siis, kui Kristus meid ristil lunastas. Me ammutame oma elujõudu Jumalalt. Tema on Looja ja kõige elava Autor. Temalt saame ka igavese elu, mida Ta tahaks anda kõigile enda näo järgi loodud olevustele. EGW “Usk, millest ma elan”
Õige patukahetsus
Eneseõigustamise vaim on pärit valede isalt ja seda on ilmutanud kõik Aadama pojad ja tütred. Selliseid tunnistusi pole inspireerinud jumalik Vaim ja need pole Jumalale vastuvõetavad. Õige patukahetsus juhib inimest ise oma süüd kandma ja seda pettuse ning silmakirjalikkuseta tunnistama. Nagu vaene tölner, julgemata silmigi taeva poole tõsta, hüüab ta: “Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!”
Need, kes selliselt oma süüd tunnistavad, mõistetakse õigeks, Jeesus esitab oma vere, mille ta on valanud, kahetseva hinge kaitseks. Kõik Jumala Sõnas esinevad õige meeleparanduse ja alandumise näited ilmutavad sellist ülestunnistamise vaimu, milles pole patu vabandamist ega püüet ennast õigustada. EGW “Tee Kristuse juurde”
Usk, mis päästab
Usk, mis toob pääste, ei ole juhuslik usk. See pole ka ainult mõistuslik nõustumine. See on uskumine, mis on juurdunud südames; mis võtab Kristuse vastu oma isiklikuks Päästjaks ja mis kinnitab, et Kristus võib päästa ka kõige halvemad, kes tulevad Jumala juurde Tema kaudu. Kui keegi usub, et Jeesus päästab küll teisi, kuid ei päästa teda, pole tegemist eheda usuga; kuid kui inimene haarab kinni Kristusest kui ainsast päästelootusest, ilmneb tõeline usk. Selline usk paneb selle omaniku kõigest hingest kiinduma Kristusesse. Sellise inimese mõistus on Püha Vaimu kontrolli all ning tema iseloom kujundatakse ümber jumaliku iseloomu sarnaseks. Tema usk pole surnud usk, vaid usk, mis tegutseb armastuse kaudu, juhib teda vaatlema Kristuse ilu ning muudab iseloomu jumaliku iseloomu sarnaseks.
Kogu see töö on algusest lõpuni Issandast. Hukkuv patune võib öelda: “Ma olen kadunud patune, kuid Kristus tuli otsima ja päästma, mis oli kadunud. Ta ütleb: “Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid.” (Mk 2:17) Ma olen patune ja Tema suri Kolgata ristil, et päästa mind. Hetkekski enam ei pea ma olema päästmata. Ta suri ja tõusis jälle üles minu õigeksmõistmiseks ning Ta päästab mu nüüd. Ma võtan vastu andestuse, mille Ta on tõotanud.” EGW “Tõeline uussünd”