Nähes kaugemale
Kuigi loodus on patu tõttu moonutatud, ei kõnele see üksnes loomisest, vaid ka lunastusest. Ehkki maa tunnistab needusest ilmselgete kõdunemise märkidega, on see siiski külluslik ja kaunis oma eluandva väe märkidega.
Puud heidavad oma lehed maha ainult selleks, et saada värskema rohelusega rüütatud, lilled surevad, et uues ilus tärgata, ning igas loova väe ilmingus on kinnitus, et me võime saada uueks loodud “tõe õiguses ja vagaduses”. (Ef 4:24) Nii saavad neist looduse objektidest ja toimingutest, mis meenutavad nii elavalt meie suurt kaotust, meie jaoks lootuse kuulutajad.
Sama kaugele kui ulatub kurjus, kostab meie Isa hääl, mis palub oma lastel näha patu olemust selle tagajärgedes, manitseb neid kurja hülgama ja kutsub head vastu võtma. EGW “Jeesuse sarnaseks”
Tormis
Nii nagu Jeesus toetus usu kaudu Isa hoolitsusele, nii tuleb ka meil toetuda oma Päästjale. Kui jüngrid oleksid tormis Jeesust usaldanud, oleksid nad jäänud rahulikuks. Nende hirm hädaohu korral näitas nende uskmatust. Üritades end päästa, unustasid nad Jeesuse; ja alles jõuetusest meeleheitesse aetuna pöördusid nad Tema poole palvega, et Tema neid aitaks.
Väga sageli kogeme sama, mis Jeesuse jüngrid. Siis kui saabuvad katsumustetormid ja sähvivad välgud; siis, kui lained löövad üle pea, võitleme me tormiga üksi, unustades, et on keegi, kes võib meid aidata. Me toetume oma jõule, kuni kaotame lootuse ja oleme valmis hukkuma. Siis meenub Jeesus, ja kui me hüüame Tema poole, et Tema meid päästaks, ei hüüa me asjatult. Kuigi Ta noomib kurvalt meid uskmatuse ja eneseusalduse pärast, ei jäta Ta meid iialgi vajaliku abita.
Kui Kristus elab meie südames, ei ole meil vaja karta. Elav usk Lunastajasse rahustab elumere ja päästab meid ohust sel teel, kuidas Tema peab parimaks. EGW “Ajastute igatsus”
Omanda varandus
Peaksime iga päev mitu korda võtma aega ning pühendama mõned väärtuslikud silmapilgud palvele ning Pühakirja uurimisele – kasvõi sedavõrd, et ühtainustki teksti meelde jätta. Nii võib hinges püsida vaimulik elu.
Riputage oma sisemaailma saalidesse üles Kristuse kallihinnalised sõnad. Neid tuleb hinnata enam kui kulda või hõbedat. EGW “Viimaste päevade sündmused”
Üks perekond
Jumal ei tee vahet rahvuse, rassi ega seisuse vahel. Tema on kogu inimkonna Looja. Kõik inimesed on ühest perekonnast loomise ja lunastuse põhjal. Kristus tuli maha kiskuma igat vaheseina ja avama sissepääsu templi igasse osakonda, et iga inimhing saaks vabalt tulla Jumala juurde. Tema armastus on nii lai, nii sügav, nii rikkalik, et see tungib kõikjale. See vabastab Saatana mõju alt need, keda Saatan on juhtinud eksiteele oma pettustega. Jumala armastus toob nad Jumala trooni juurde, mida ümbritseb tõotuse vikerkaar. EGW “Prohvetid ja kuningad”
Olenemata olukorrast
Inimene, kes südamest toetub Jumalale, jääb kõige suurema tuleproovi hetkel samasuguseks nagu ta on heaolu ajal, mil talle paistab Jumala ja inimeste soosingu valgus. Usk sirutub nähtamatu poole ja haarab kinni igavestest väärtustest.
Taevas on väga lähedal neile, kes kannatavad õiguse pärast. Kristus tunneb huvi samade asjade vastu kui tema ustav rahvaski. Ta osaleb pühade kannatustes. Kes iganes tõstab käe Tema äravalitute vastu, tõstab käe Tema vastu. Sama vägi, mis on lähedal vabastama kehalisest hädast või ahastusest, on lähedal, et päästa suuremast kurjast. See aitab Jumala sulasel säilitada meelepuhtus kõigis olukordades ning saavutada võit jumaliku armu läbi. EGW “Prohvetid ja kuningad”
Lunastaja eeskuju
Kui Jeesus oli maa peal, õpetas ta oma jüngreid palvetama. Ta suunas neid oma igapäevaseid vajadusi Jumalale esitama ja kõik mured tema hoolde jätma. Tema kinnitus, et nende palved kuulda võetakse, on kinnitus meilegi.
Jeesus ise, elades inimeste keskel, palvetas sageli. Meie Lunastaja samastas end inimestega nende vajadustes ja nõrkustes, sai anujaks, palujaks, kes otsis oma Isalt värskeid tugevusevarusid, et võiks minna uue jõuga vastu oma kohustustele ja katsumustele. Ta on meie eeskuju kõiges. Ta on vend meie nõrkustes, “kõiges kiusatud nagu meiegi”, kuid kuna ta oli patuta, siis tema loomus põrkus tagasi kurjast, ta talus patu maailmas hingevõitlust ja -piina. Tema inimlikkuse tõttu oli palve talle vältimatuks vajaduseks ja samas ka eesõiguseks. Ta leidis lohutust ja rõõmu ühendusest oma Isaga. Kui inimeste Päästja, Jumala Poeg, tundis vajadust palve järele, kui palju enam peaksid nõrgad patused surelikud tundma tulihingelise, püsiva palve paratamatust. EGW “Tee Kristuse juurde”
Nelipühi palve
Peaksime palvetama niisama tõsiselt Püha Vaimu väljavalamise pärast nagu seda tegid jüngrid nelipühi päevil. Kui neil oli vaja selliselt palvetada tollal, siis seda enam meil praegu.
Sageli arvatakse, et Püha Vaim valatakse välja kogudusele kunagi tulevikus, kogudusel on aga eesõigus saada seda praegu. Otsige seda, palvetage selle pärast, uskuge, et see saabub. Me peame seda saama, ning taevas ootab, et seda meile välja valada.
Me saame Püha Vaimu vastavalt sellele, mil määral seda igatseme, mil määral arendame oma usku selle saamiseks ning kuidas kasutame juba meile osaks saanud valgust ja teadmisi. EGW “Viimaste päevade sündmused”