Tõeline tarkus
Tõeline tarkus on ilmalikult targa inimese arusaamisest lõpmatult kõrgem. Varjatud tarkus, mis on hinges elav Kristus, au lootus, on sama kõrge kui taevas.
Jumalakartuse sügavad põhimõtted on ülevad ja igavesed. Üksnes kristlik kogemus aitab meil seda mõista ja omandada teadmiste aardeid, mis on varjul Jumala nõuannetes, kuid on nüüd avalikuks tehtud kõigile, kel on elav ühendus Kristusega. EGW “Jeesuse sarnaseks”
Ära sule südant
Ainus tee jõuda sügavama arusaamiseni tõest on hoida süda erguna ja Kristuse Vaimule vastuvõtlikuna. Inimhing peab saama puhastatud enesearmastusest, uhkusest ja kõigest, mis on seda täitnud, ning Kristus peab saama võimaluse seal valitseda. Inimlik tarkus on liiga piiratud mõistmaks lunastust. Lunastusplaan on nii ulatuslik, et mõttetarkus ei suuda seda seletada. Alati jääb see saladuseks sügavaimagi arutluskäigu ees. Lunastust ei saa seletada, kuid seda võib õppida tundma kogemuste põhjal. Ainult inimene, kes näeb oma patusust, suudab mõista Kristuse õilsust. EGW “Ajastute igatsus”
Alati Kristuses
Kõike seda, kes Kristus oli oma jüngritele, soovib ta olla oma lastele ka tänapäeval, sest oma viimases palves koos tema ümber kogunenud väikese jüngrite hulgaga ütles ta: “Ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma”. (Jh 17:20)
Jeesus palvetas meie pärast ja palus, et oleksime üks temaga, nagu tema on üks Isaga. Milline ühendus see küll on! Päästja on öelnud enda kohta: “Poeg ei saa midagi teha iseenesest”. (Jh 5:19) “Isa, kes asub minus, teeb oma tegusid.” (Jh 14:10) Kui Kristus elab meie südames, siis ta töötab meis, et me tahame ja toimime “tema hea nõu kohaselt”. (Fl 2:13) Me peame töötama, nagu tema töötas, me peame ilmutama samasugust vaimu. Ja nõnda, teda armastades ja temasse jäädes, kasvame “kõigiti selle sisse, kes on pea – Kristus”. (Ef 4:15) EGW “Tee Kristuse juurde”
Ühes loodusega
Looja valis meie esivanemate jaoks keskkonna, mis oli nende tervise ja õnne jaoks parim. Ta ei pannud neid paleesse ega ümbritsenud neid kunstlike ehete ja luksusega, mida paljud tänapäeval saavutada püüavad. Ta asetas nad tihedasse kokkupuutesse loodusega ning lähedasse suhtesse taeva pühadega.
Aias, mille Jumal oma lastele koduks valmistas, tervitasid iga nurga taga kaunid põõsad ja õrnad lilled. Seal oli igasuguseid puid, paljud täis lõhnavaid ja isuäratavaid vilju. Nende okstel lõõritasid linnud tänulaule. Nende varjus mänglesid maa loomad koos ilma mingi hirmuta.
Aadam ja Eeva rõõmustasid rikkumata puhtuses Eedeni aia vaatepiltidest ja helidest. Jumal määras neile aias töö, Ta pani nad “Eedeni aeda harima ja hoidma”. Igapäevane töö tõi neile tervist ja rõõmu ning õnnelik paar tervitas rõõmuga oma Looja külaskäike, kui Ta õhtujaheduses nendega jalutas ja vestles. Jumal õpetas neile iga päev oma õppetunde.
Elukava, mille Jumal meie esivanematele määras, on meile õppetunniks. Kuigi patt on maale oma varju heitnud, soovib Jumal, et Tema lapsed leiaksid Tema kätetööst rõõmu. Mida täpsemalt Tema elukava järgitakse, seda imelisemalt tegutseb Ta kannatava inimkonna ennistamiseks.
Puhas õhk, rõõmus päikesepaiste, lilled ja puud, viljapuuaiad ja viinamäed ning selles keskkonnas vabas õhus liikumine annavad tervist ja elu. EGW “Tervise teenistuses”
Kõik kuulub Jumalale
Ka usk on Jumala and. Usk on inimese mõistuse nõusolek Jumala sõnadega, mis seob südame Jumala teenimisega. Ja kellele kuulub inimese mõistus kui mitte Jumalale? Kelle oma on süda, kui mitte Jumala? Usu omamine tähendab anda Jumalale mõistus ja energia, mille oleme Temalt saanud, seega need, kel on usk, ei ole ise mingit au väärt. Need, kes usuvad nii tugevasti taevasesse Isasse, et nad suudavad usaldada Teda piiritu usaldusega, need, kes suudavad usu kaudu vaadata hauast kaugemale igavest reaalsust, peavad tunnistama oma Looja ees:
Ühelgi inimesel ei ole õigust nimetada iseennast enda omaks. Ja kellelgi ei ole midagi head, mida ta saaks enda omaks nimetada. Kõik inimesed ja kõik asjad on Issanda omand. Kõik, mille inimene taeva küllusest vastu võtab, kuulub ikkagi Issandale. EGW “Te saate väe”
Ühenduses Jumala ja üksteisega
Osadus Jumalaga on hinge elu. See pole midagi sellist, mida me ei suuda tõlgendada, ega midagi sellist, mida võiksime ümbritseda kaunite sõnadega, kuid mis ei anna meile tõelist kogemust, et meie sõnadel oleks tõeline väärtus. Osadus Jumalaga annab igapäevase kogemuse, mis teeb tõepoolest meie rõõmu täielikuks.
Need, kel on Kristusega niisugune ühendus, kuulutavad seda vaimus, sõnas ja teos. Kuulutamine on tähtsuseta, kui sõnades ja tegudes ei ilmne hea vili. Üksmeel ja osadus üksteise ja Kristusega – see on vili, mida kannab elava viinapuu iga oks. Puhastatud, uuestisündinud hingel on selge ja arusaadav tunnistus.
Vaimulikus mõttes tähendab Jumala tundmine olla Temaga üks südames ja mõtteviisis, omada kogemuslikku teadmist, pidada aupaklikku osadust Tema kui Lunastajaga. See osadus saab püsida üksnes siira kuulekuse abil. EGW “Pilk ülespoole”








