Loomistöö mälestusmärk
Suur Jumal oli rajanud Maa alused. Ta oli katnud kogu maailma iluga ja täitnud selle inimesele tarvisminevaga. Ta oli loonud kõik maa ja mere imed. Kuue päevaga oli suur loomistöö valminud. Ja Jumal “hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest, mis Ta oli teinud. Ja Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda, sest Ta oli siis hinganud kõigist oma tegudest, mis Jumal luues oli teinud.” (1.Ms 2:2.3) Jumal silmitses rahuldustundega oma kätetööd. Kõik oli täiuslik, jumaliku Meistri vääriline. Nüüd Ta puhkas — mitte tööväsimusest, vaid rõõmust, nähes oma tarkuse ja headuse tulemust ja au ilmnemist.
Jumal pühitses, s.t. eraldas seitsmenda päeva, mil Tema puhkas, puhkepäevaks inimestele. Looja eeskujul tuli inimesel sel pühal päeval puhata, et tal oleks aega taevast ja maad silmitsedes mõtiskleda Jumala suure loomistöö üle ning et ta Jumala tarkusest ja headusest kõnelevaid tõendeid nähes võiks kogu südamest armastada ja austada oma Loojat.
Jumal püstitas Eedenis mälestusmärgi oma loomistööst; Ta andis oma õnnistuse seitsmendale päevale. Hingamispäev kingiti Aadamale, kogu inimperekonna isale ja esindajale. Selle päeva pühitsemine pidi kõnelema tõsiasjast, et kõik maa elanikud tunnustavad tänuga Jumalat oma Loojana ja õiglase Ülemvalitsejana; nad tunnustavad, et nemad on Tema kätetöö ja Temast sõltuvad. Niisiis oli tegemist tähisega, mis anti kogu inimsoole. Tegemist polnud mingi ülekantud mõistega või ühe rahva jaoks kohaldatud korraldusega.
Jumal nägi, et inimene vajas hingamispäeva, ja seda isegi paradiisis. Oli oluline, et inimene paneks igal seitsmendal päeval kõrvale oma harrastused ja ettevõtmised ning selliselt neist vaba olles saaks sügavamalt mõtiskleda Jumala tegevuse, headuse ja väe üle. Inimene vajas hingamispäeva kui igapäevasest jõulisemat meeldetuletust Jumala armastusest. Ta vajas tänutunde elavdamist, sest kõik, mis inimesele kuulus ja mille üle ta rõõmu tundis, tuli ju tegelikult Looja heldest käest.
Jumala soov on, et hingamispäev juhiks inimeste mõtted Tema loomistööle. Loodus kõneleb inimmeeltele Jumala — Looja, kõige üle Valitseja — olemasolust. “Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab Tema käte tööd! Päev peab päevale kõnet ja öö kuulutab ööle Jumala tarkust!” (Ps 19:2.3) Kauniks loodud maa tunnistab Jumala armastusest. Võime näha Tema armastust igikestvates mäetippudes, majesteetlikes puudes, puhkevates pungades ja õrnades lilleõites. Hingamispäev, mis osutab Loojale, innustab inimesi avama suurt looduseraamatut ja lugema sealt Looja väest, tarkusest ja armastusest.
E.G.White’i raamatust “Patriarhid ja prohvetid”
Jumalaga teel
Lohutus kuulub neile, kes kurvastavad katsumuste ja murede tõttu. Kurbusekibedus ja elu kitsaskohad on paremad patunaudingutest. Kannatuste varal näitab Jumal meile meie iseloomu vigu; Tema armu läbi võime neist vabaneda. Me märkame endas seni tundmata külgi ning seisame silmitsi pakkumisega võtta vastu noomitus ja Jumala nõuanne.
Issanda teed on mõistmatud inimesele, kes soovib näha kõike enesele meelepärases valguses. Tema teed näivad meie inimloomusele vahel süngete ja rõõmututena. Kuid Jumala teed on armu teed, mille lõpul on lunastus. Eelija ei teadnud, mida soovis, kui ta kõrbe mahajäetuses palus elust väsinuna surma. Halastusrikas Jumal ei täitnud tema palvet. Eelijal oli veel suur töö teha; ja siis kui see oli tehtud, ei surnud ta nukralt üksildasena kõrbes, vaid tõsteti taevavankris üles Jumala trooni juurde.
Jumal lausub kurvale: “Ma olen näinud tema teid, aga ma parandan ja juhatan teda; ja ma tasun temale troostiga ning loon ta leinajaile huultevilja.” “Ma muudan nende leina rõõmuks, ma trööstin ja rõõmustan neid pärast kurvastust.” (Jes.57,18; Jer.31,13) EGW “Ajastute igatsus”
Igavikuline Sõna
Piibel avab tõe, mis on lihtne ja täiuslikult kohandatud inimsüdame vajadustele ja igatsustele; see on hämmastanud ja kütkestanud ülimalt haritud mõistust, samas võimaldab see kõige väljapaistmatumal ja harimatumal märgata pääseteed. Ometi sisaldavad need lihtsalt väljendatud tõed nii ülendavaid, nii kaugeleulatuvaid ja inimmõistuse jaoks nii haaramatuid asju, mille vastuvõtmine on võimalik ainult seetõttu, et need on avaldanud Jumal. Nõnda asetatakse meie ette lunastusplaan, nii et iga inimene võib näha samme, mida ta peab astuma patukahetsuses Jumala ja usus meie Issanda Jeesuse Kristuse poole, et saada päästetud Jumala määratud viisil. Ometi on nende nii kergesti mõistetavate tõdede taga saladused, mida varjutab tema kirkus – saladused, mille uurimine käib üle mõistuse, kuid mis siiski sisendavad siirale tõeotsijale aukartust ja usku. Mida rohkem ta uurib Piiblit, seda sügavamalt ta veendub, et see on elava Jumala Sõna, ja inimmõistus kummardub jumaliku ilmutuse majesteetlikkuse ees. EGW “Tee Kristuse juurde”
Kristusega ühenduse tulemus
“Mina olen viinapuu, teie olete oksad,” ütles Kristus oma jüngritele. Kuigi Ta oli neist lahkumas, ei katkenud nende vaimulik ühendus Temaga. Kristus seletas, et okste kinnitumine viinapuusse kujutas ühendust, mida nad pidid Temaga säilitama. Oks poogitakse elujõulisse puusse ning see kasvab kiud-kiult sellega kokku. Viinapuu elu saab ka oksa eluks. Patune, kes seob oma nõrkuse Kristuse tugevusega, oma puudulikkuse Kristuse täiuslikkusega ning oma suutmatuse Kristuse piiritu jõuga, muutub Kristuse sarnaseks. Kristuse inimlikkus kasvas kokku meie inimlikkusega ning meie inimlikkus kasvab kokku Tema jumalikkusega. Nii saab inimene Püha Vaimu vahendusel osa jumalikust iseloomust. Ta on vastu võetud Jumala armastatud Pojas.
Kui selline ühendus Kristusega on kord loodud, siis tuleb seda ka säilitada. Kristus ütles: “Jääge minusse ja mina jään teisse. Nagu oks ei või vilja kanda iseenesest, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minusse.” (Jh 15:4) Jutt pole juhuslikust puudutusest. Oks saab osaks elavast viinapuust. Elu, jõu ja viljakuse kandumine tüvest okstesse peab olema takistamatu ja pidev. Lahus viinapuust ei saa oks püsida eluvõimelisena. Samuti ei või ka teie elada lahus minust, ütles Jeesus. Elu, mille te olete minult saanud, võite te säilitada ainult pideva ühenduse kaudu. Ilma minuta ei või te võita pattu ega vastu panna ühelegi kiusatusele.
Viinapuus olev elu saab ilmsiks lõhnavates viljades. “Kes jääb minusse,” ütles Jeesus, “ja mina temasse, see kannab palju vilja; sest ilma minuta ei või te midagi teha.” (Jh 15:5) Elades usus Jumala Pojasse ilmnevad meie elus Vaimu viljad; ükski neist ei puudu. EGW “Ajastute igatsus”
Jõud ülevalt
Õppetund männist
Kõigist puudest on harilik mänd üks parimaid, millest kristlased võivad saada innustavaid õppetunde. Mänd vajab juurte jaoks vähem mulda kui ükski teine puu. Ta leiab kuivas pinnases ja viljatute kaljude vahel piisavalt toitaineid, et püsida ühtviisi roheline nii talvel kui ka suvel. Juurte all vähe mulda, sirutub ta kõigist metsapuudest kõrgemale, jõudes taevale kõige lähemale.
Koguduseliikmed, kes seisavad oma osal ja kohal, on õiguse puud, Issanda istandus. Kuigi ümbritsevad olud võivad olla ebasoodsad, sirutuvad nad pidevalt taeva poole, nagu mänd, mille juurtel on vähe mulda, ning ammutavad toitaineid ülevalt. Nagu männi healõhnalised oksad jagavad nad saadud armu armu peale. Varjatud toitained, mis tulevad Jumalalt, antakse Talle tagasi ehedaimas teenistuses. EGW “Pilk ülespoole”
Haara usus kinni Jumala tugevusest
Kogudusele koidab särav, auline päev, kui ta riietub Kristuse õiguse rüüga ning loobub igasugusest sarnanemisest maailmaga. Jumal kutsub ustavaid, kes Temasse usuvad, julgustama neid, kes ei usu ning kel puudub lootus.
Pöörduge Issanda poole, te lootuse vangid. Otsige tugevust Jumalalt, elavalt Jumalalt. Osutage kõikumatut ja alandlikku usku Tema väesse ja valmidusse päästa. Kui me usus haarame kinni Tema tugevusest, muudab Ta imeliselt ka kõige lootusetumad, arakstegevamad väljavaated. Ta teeb seda oma nime auks. EGW “Prohvetid ja kuningad”