Kui Jaakob pärast patustamist – Eesavi petmist – isakodust põgenes, rõhus teda süütunne. Üksildase ja põlatuna, lahutatuna kõigest, mis elus kallis olnud, rõhus ta hinge eriti üks mõte: hirm, et patt on ta Jumalast lahutanud, et taevas on ta maha jätnud. Oma kurbuses heitis ta palja maa peale puhkama, ümberringi vaid üksildased mäekünkad ja pea kohal selge, särav tähistaevas. Magades tajus ta kummalist valgust: ennäe, tasandikult, millel ta lamas, näis tohutu, varjutaoline redel ulatuvat taeva väravateni, Jumala inglid liikusid mööda seda üles ja alla, ülevalt hiilgusest kostuv jumalik hääl kuulutas lohutuse ja lootuse sõnumit.

Nii sai Jaakob teada, kes võis tema vajadust ja hinge igatsust rahuldada – Lunastaja. Rõõmu ja tänulikkusega vaatas ta ilmutatud teed, mille kaudu tema, patune, võis taastada ühenduse Jumalaga. Tema unenäo saladuslik redel esitas Jeesust, ainsat vahendajat Jumala ja inimese vahel. Samale võrdkujule vihjas Kristus oma jutuajamises Naatanaeliga: “Te näete taevast avatuna ja Jumala ingleid astuvat üles ja alla Inimese Poja juurde”. (Jh 1:51) EGW “Tee Kristuse juurde”

Meie eesõigus on toetuda aktiivses, elavas usus Kristusele kui Eluandjale. Meie eesõigus on mõista koos kõigi pühadega, missugune on Jumala armastuse pikkus, sügavus ja kõrgus ning tunda armastust, mis annab teadmise, ja olla täidetud Jumala täielikkusega. Mõtisklegem Kristusest kelles peitub kogu täius. Vaadates Temale kui meie isiklikule Päästjale, hindame Tema päästva armu väärtust.

Me peaksime Jeesusest mõtlema rohkem, kui me seda teeme. Tema kiitus peaks olema meie südames. Me peame kõnelema armastusest, mida on meile nii rohkesti väljendatud. Kahtlemata on meil kõik põhjused kiita Jumalat südame, hinge ja häälega, öeldes: “Ma ülistan Issandat Tema suure armastuse eest, millega Ta on mind armastanud.” EGW “Pilk ülespoole”

Jeesus eelistas eemalduda linnakärast rahulikele väljadele ja mägedesse, et õpetada seal oma jüngreid. Need paigad pakkusid paremat tausta õpetustele, mida Ta soovis oma jüngritele jagada. Jeesus kogus meelsasti rahvahulga sinise taeva alla mõnele mäenõlvale või järvekaldale. Keset Jumala loomingut sai Ta pöörata oma kuulajate mõtted inimeste kätetöödelt Jumalale. Looduses toimuv kasvamine kujutas Tema kuningriigi põhimõtteid. Siis kui inimesed tõstsid pilgu mägede poole ja silmitsesid Jumala imelist kätetööd, meenutasid nad väärtuslikke õppetunde. Nii on igaühega, kes läheb Kristust südames kandes loodusesse. Ta tunneb pühalikkust. Loodus meenutab Issanda tähendamissõnu ja kordab Tema nõuandeid. Kohtumine Jumalaga looduses õilistab ja rahustab südant. EGW “Ajastute igatsus”