Igavene armastus
“Jumal on armastus” (1.Joh.4,16). Jumala olemus ja Tema käsk on alati olnud ja saab alati olema armastus. “Kõrge ja üllas, kes igavesti elab” ja kelle “teed on igavesed,” ei muutu. Tema juures “ei ole muutust ega varjutuste varju” (Jes.57,15; Hab.3,6; Jak.1,17).
Loova väe iga ilming kõneleb lõpmatust, igavesest armastusest. Jumala kõikvõimsus tähendab õnnistuste täiust kõikidele loodud olevustele. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Kasvamine Jumala tundmises
Iga jõupingutus, mida teeme Kristuse nimel, toob kaasa õnnistusi meile endale. Kui kasutame oma vahendeid Tema auks, annab Ta neid meile juurde. Kui püüame võita teisi Kristusele, kandes hingede koormat oma palvetes, tuksuvad meie südamed Jumala armu elustavas mõjus, meie emotsioonidest kiirgab taevast tulisust, kogu meie kristlik elu on reaalsem, tõsisem ja palvemeelsem.
Taevas hinnatakse inimese väärtust selle järgi, milline on tema südame võime tunda Jumalat. Jumala tundmine on allikas, millest saab alguse tõeline vägi. Jumal lõi inimese nii, et iga tema võime võiks olla osaks jumalikust võimest, ning Ta püüab kogu aeg inimese mõistust jumalikuga ühendada. Ta pakub meile eesõigust töötada maailmas koos Kristusega Tema armu ilmutamisel, et võiksime omandada suuremaid teadmisi taevastest asjadest.
Jeesusele vaadates saame säravama ja selgema arusaama Jumalast ning vaadeldes me muutume. Heldus ja armastus kaasinimeste vastu saavad meie loomupärasteks instinktideks. Me arendame iseloomu, mis on jumaliku iseloomu koopia. Tema sarnasuses kasvades suureneb meie võime tunda Jumalat. Me saavutame aina suurema osaduse taevase maailmaga ning me suudame üha rohkem võtta vastu teadmiste rikkusi ja igavest tarkust.
E.G.White’i raamatust “Kristuse tähendamissõnad”
Õppetund lilledest
Kristus juhtis oma jüngrite tähelepanu lilledele väljal, mis kasvasid ülikülluses ja särasid selles lihtsas ilus, mida taevane Isa neile on andnud armastuse väljendusena inimese vastu. Ta ütles: “Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad” (Mt 6:28). Nende looduslike lillede ilu ja lihtsus ületab kaugelt Saalomoni hiilguse. Uhkeimgi rüü, mis on kunstipäraselt valmistatud, ei kannata võrdlust Jumala loodud lillede loomuliku veetlevuse ega kiirgava iluga.
Kui Jumal, jumalik kunstnik, annab lihtsatele lilledele, mis päevaga hukkuvad, erinevad ja õrnad värvitoonid, kui palju enam hoolitseb ta nende eest, kes on loodud tema näo järgi? Selle õpetusega noomis Kristus uskmatu südame muremõtteid, nõutust ja kahtlusi. EGW “Tee Kristuse juurde”
Kristus – ainus uks ellu
Varjuteenistuse sümbolites, prohvetite ilmutustes, jüngritele antud õpetustes ja rahva hulgas tehtud imetegudes nägid inimesed Jumala Talle, «kes võtab ära maailma patu» (Joh.1.29). Tema kaudu pääsesid nad Tema armu «tarasse.» Palju on esitatud erinevaid aluspõhju, millele usku rajada, leiutatud kombeid ja korraldusi, mille varal lunastust omandada ja Jumalaga lepitust leida, kuid ainuke uks on Kristus. Kõik, kes on asendanud Kristuse kellegi teisega ja püüdnud saada karja hulka mingil muul teel, on vargad ja röövlid.
Variserid ei tulnud uksest. Nad olid tunginud lambatarasse Kristusest mööda hiilides ja nad ei teinud tõelise karjase tegusid. Preestrid ja ülemad, kirjatundjad ja variserid hävitasid elustavaid karjamaid ning reostasid eluvee allikaid. Jumala Sõna nimetas neid õigusega valekarjasteks: «Te ei kinnita nõtra, ei ravi haiget, ei seo haavatut, ei too tagasi eksinut ega otsi kadunut, vaid valitsete neid valjuse ja vägivallaga» (Hes.34,4).
Läbi aegade on mõttetargad püüdnud arendada uusi teooriaid inimhinge vajaduste rahuldamisest. Igal paganlikul rahval on olnud oma suured õpetajad ja usulised süsteemid, mis on pakkunud eriilmelisi lunastusvahendeid ning pööranud inimeste silmad ära Isalt ja täitnud nende südame hirmuga Tema ees, kes on neid igati õnnistanud. Nii röövisid nad Jumalalt selle, mis on Tema oma loomise ja lunastuse kaudu. Nad röövivad Temalt ka inimese. Miljoneid inimesi kütkestavad väärreligioonid, orjaliku hirmu tuimus ning oma ponnistuste ahelad, mis röövivad elult lootuse, rõõmu ja turvatunde. Ainult Jumala armu evangeelium õilistab inimest. Jumala armastuse nägemine Tema Pojas liigutab ning elustab inimese hingejõudu paremini kui miski muu. Kristus tuli taastama inimeses Jumala kuju; igaüks, kes pöörab inimesed ära Kristusest, röövib neilt elumõtte, lootuse ja au.
E.G.White’i raamatust “Ajastute igatsus”.
Kristust peegeldades
Meie eesõigus on toetuda aktiivses, elavas usus Kristusele kui Eluandjale. Meie eesõigus on mõista koos kõigi pühadega, missugune on Jumala armastuse pikkus, sügavus ja kõrgus ning tunda armastust, mis annab teadmise, ja olla täidetud Jumala täielikkusega. Mõtisklegem Kristusest kelles peitub kogu täius. Vaadates Temale kui meie isiklikule Päästjale, hindame Tema päästva armu väärtust.
Me peaksime Jeesusest mõtlema rohkem, kui me seda teeme. Tema kiitus peaks olema meie südames. Me peame kõnelema armastusest, mida on meile nii rohkesti väljendatud. Kahtlemata on meil kõik põhjused kiita Jumalat südame, hinge ja häälega, öeldes: “Ma ülistan Issandat Tema suure armastuse eest, millega Ta on mind armastanud.” EGW “Pilk ülespoole”
Kohtumine looduses
Jeesus eelistas eemalduda linnakärast rahulikele väljadele ja mägedesse, et õpetada seal oma jüngreid. Need paigad pakkusid paremat tausta õpetustele, mida Ta soovis oma jüngritele jagada. Jeesus kogus meelsasti rahvahulga sinise taeva alla mõnele mäenõlvale või järvekaldale. Keset Jumala loomingut sai Ta pöörata oma kuulajate mõtted inimeste kätetöödelt Jumalale. Looduses toimuv kasvamine kujutas Tema kuningriigi põhimõtteid. Siis kui inimesed tõstsid pilgu mägede poole ja silmitsesid Jumala imelist kätetööd, meenutasid nad väärtuslikke õppetunde. Nii on igaühega, kes läheb Kristust südames kandes loodusesse. Ta tunneb pühalikkust. Loodus meenutab Issanda tähendamissõnu ja kordab Tema nõuandeid. Kohtumine Jumalaga looduses õilistab ja rahustab südant. EGW “Ajastute igatsus”
Hinge pühitsemine
Hinge pühitsemine Püha Vaimu töö kaudu tähendab Kristuse iseloomu istutamist inimesse. Evangeeliumi religioon on Kristus kogu inimese elus – elav, aktiivne põhimõte. See on Kristuse arm, mis ilmneb iseloomus ja teostub heades tegudes. Evangeeliumi põhimõtteid ei saa lahutada ühestki elu praktilisest osast. Kogu kristlik kogemus ja töö peab peegeldama Kristuse elu.
Armastus on jumalakartuse alus. Ükskõik missugune on usutunnistus, mitte kellelgi ei ole puhast armastust Jumala vastu, kui tal pole omakasupüüdmatut armastust oma venna vastu. Kuid me ei saa iial seda vaimu endale, püüdes teisi armastada. Meil on vaja südamesse Kristuse armastust. Kui enese mina on sulandunud Kristusesse, voolab armastus välja spontaanselt. Kristliku iseloomu täielikkus on saavutatud siis, kui seestpoolt tuleb pidevalt soov teisi aidata ja õnnistuseks olla, kui taeva päikesepaiste täidab südame ning paistab välja näoilmest. EGW “Kristuse tähendamissõnad”