Meie võrratu Looja
Me võime näha looduse kaudu looduse Jumalat. Jumal ilmutab oma iseloomu ilusates kõrgetes puudes, põõsastes ja lilledes. Teda tuleb võrrelda kõige kaunimate liiliate, rooside ja nelkidega. Mulle meeldib vaadelda Jumala asju looduses, sest Issand on jätnud neile märgi oma iseloomust. Ta on need andnud meile armastusest meie vastu ja Ta soovib, et meil oleks neist hea meel. Ärgem siis kummardagem looduse ilusaid asju, vaid vaadakem nende kaudu looduse Jumalat ja kummardagem Andjat.
Täitku need kaunid armastuse teenrid Jumala eesmärki ja tõmmaku meie südant Tema poole, et see saaks täidetud Tema iseloomu iluga ning jumaldaks Tema headust, kaastunnet ja väljendamatut armastust. “Sina, Issand, oled mind rõõmsaks teinud oma tegudega, ma hõiskan sinu kätetööde pärast. Kui suured on sinu teod, Issand! Väga sügavad on su mõtted!” (Ps 92:5.6) EGW “Pilk ülespoole”
Õiglane kohtunik
Jumal ei murra oma seaduselepingut ega muuda seda, mis on tulnud Tema huultelt. Tema Sõna püsib muutmatult ja igavesti nagu Tema aujärg. Kohtus tuuakse Jumala sõrmega selgelt kirjutatud seadus esile ning maailm peab Lõpmatu Õiguse kohtujärje ees kuulma kohtuotsust. EGW “Prohvetid ja kuningad”
Nurgakivi alatiseks
Piibli õpetustel on eluline mõju inimese heaolule kõigis elu valdkondades. Piibel esitab põhimõtted, mis on rahvuse õitsengu nurgakiviks – põhimõtted, millest sõltub ühiskonna heaolu ja perekonna kindlus – põhimõtted, milleta ükski inimene ei saa olla kasulik, saavutada õnne ja lugupidamist selles elus ega loota pärida tulevast, surematut elu.
Inimlikus kogemuses pole olukorda ega etappi, mille tarvis Piibel ei pakuks vajalikke suuniseid. Kui Jumala Sõna uuritaks ja järgitaks, annaks see maailmale tugevama ja aktiivsema intellektiga mehi kui võimaldab kõigi inimliku tarkuse uurimisalade hoolikaimgi tundmaõppimine. See annaks inimesi, kel on iseloomukindlus, vahe mõistus ja terve otsustusvõime – inimesi, kes elaksid auks Jumalale ja õnnistuseks maailmale. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Kõik kuulub Jumalale
Ka usk on Jumala and. Usk on inimese mõistuse nõusolek Jumala sõnadega, mis seob südame Jumala teenimisega. Ja kellele kuulub inimese mõistus kui mitte Jumalale? Kelle oma on süda, kui mitte Jumala? Usu omamine tähendab anda Jumalale mõistus ja energia, mille oleme Temalt saanud, seega need, kel on usk, ei ole ise mingit au väärt. Need, kes usuvad nii tugevasti taevasesse Isasse, et nad suudavad usaldada Teda piiritu usaldusega, need, kes suudavad usu kaudu vaadata hauast kaugemale igavest reaalsust, peavad tunnistama oma Looja ees:
Ühelgi inimesel ei ole õigust nimetada iseennast enda omaks. Ja kellelgi ei ole midagi head, mida ta saaks enda omaks nimetada. Kõik inimesed ja kõik asjad on Issanda omand. Kõik, mille inimene taeva küllusest vastu võtab, kuulub ikkagi Issandale. EGW “Te saate väe”
Ühenduses Jumala ja üksteisega
Osadus Jumalaga on hinge elu. See pole midagi sellist, mida me ei suuda tõlgendada, ega midagi sellist, mida võiksime ümbritseda kaunite sõnadega, kuid mis ei anna meile tõelist kogemust, et meie sõnadel oleks tõeline väärtus. Osadus Jumalaga annab igapäevase kogemuse, mis teeb tõepoolest meie rõõmu täielikuks.
Need, kel on Kristusega niisugune ühendus, kuulutavad seda vaimus, sõnas ja teos. Kuulutamine on tähtsuseta, kui sõnades ja tegudes ei ilmne hea vili. Üksmeel ja osadus üksteise ja Kristusega – see on vili, mida kannab elava viinapuu iga oks. Puhastatud, uuestisündinud hingel on selge ja arusaadav tunnistus.
Vaimulikus mõttes tähendab Jumala tundmine olla Temaga üks südames ja mõtteviisis, omada kogemuslikku teadmist, pidada aupaklikku osadust Tema kui Lunastajaga. See osadus saab püsida üksnes siira kuulekuse abil. EGW “Pilk ülespoole”